Eile oli viimane tööpäev. Veider tunne. Selline nagu midagi muutuks. Veel seitse kuud tagasi ei oleks ma sellisest muutusest isegi und osanud näha. Pigem haudusin ma suuremaid Skandinaavia vallutamise plaane. Mingil hetkel hõlmas see isegi Norra kolimise mõtteid. Ühel või teisel moel olen ma ju tööalaselt Norra-Rootsiga seotud olnud umbes 11 aastat. Täpselt ei mäletagi enam.
Ja nüüd siis on asjad hoopis nii. Poolteist aastat koduperenaise elu. Päris veider mõte. Ei mingeid varahommikusi lende, ehitusplatsidel turnimist... Mind ootab ees hoopis teine elu. Tite ja Diibiga. Ma ei tea, kas Norra mahubki tulevikus enam mu ellu.
Is this a break-up?
Sinu postituste põhjal võiks arvata nagu sa ei tahaks seda last ja ei ootaks teda üldse. Nagu ta rikuks su elu ära või midagi. Miks sa siis üldse sünnitad ? Ma ei taha siin õel olla või näägutav aga jääb tunne nagu poleks see ''titt'' eriti oodatud.
ReplyDeleteMa muidu väga ei viitsi asju selgitada mind mittetundvatele anonüümikutele ja soovitaks vaid igaks juhuks lastekaitsega ühendust võtta, et minusuguste eest maailma hoiatada, aga seekord teen erandi:
Delete1) see, et ma titte olen otsustanud mitte "kõhubeebiks" või "kõtubeebiks" või ma ei tea, mis väljendeid need head tulevased emad kasutavad, vaid hoopis titeks ei tähenda, et ma last ei ootaks. Võib-olla lihtsalt rasedus ei ole minu jaoks "elu ilusaim aeg" kui "naine õide puhkeb", vaid pigem on see seotud vägagi harjumatute füüsiliste muutustega, sellest ka mu õigus vinguda. 2) on mul hoopiski kopp ees tööst, aga ratta pealt maha tulla on väga raske ja seepärast läksid plaanid hoopis suuremaks ja suuremaks ning olgem ausad, kui oled ikka elu aeg pagar olnud, siis on jube raske mõelda, et võiksid ja oskaksid või julgeksid midagi muud ka teha.
Niisiis. Ma olen juba mõnda aega tahtnud muutusi, last tõsi küll ei osanud ma veel tahta, kuid mis sellest, et planeerimata on see muudatus tänaseks päevaks rohkem kui teretulnud muudatus. See aga otseloomulikult ei tähenda, et ma "vingumise" järele jätaks.
Ja tänane postitus oligi mõeldud hoopis selles võtmes, et jumal tänatud, et mõneks ajaks on endisest elust pisike paus. Aeg hoopis Tite ja Diibiga tegeleda. Ja ma ei saa ju ette teada, kas pärast sellist pausi endine töö enam ahvatlebki. Võib-olla siin ja praegu mu Norraga seotud elu otsa saigi.
After all, "vene uusrikka naisena" võiksin ma ju lubada koduse naise elu, kes hobi korras restorani peab ja kirjutab ja ürdiaeda ehitab ja vildib:D
Ma jälle saan aru nii, et kuni rasedusest teadasaamiseni ei olnudki laps plaanides. Vähemalt veel mitte. Aga valik on tehtud lapse kasuks ja igatahes tuleb nüüd elu teisiti elama hakata - kui varem olid rohkem töö jms seotud plaanid, siis nüüd jäävad need tahaplaanile. Lihtsalt harjumine uue elukorraldusega võtab aega.
ReplyDeleteJa just nii see ongi:)
DeleteOh jah, mõni inimene on ikka päris ilma naljasoolikata siia ilma sündinud... Pean siin moraliseerivat anonüümikut silmas. Minule sinu humoorikad titeootuse lood väga meeldivad :) Jõudu ja vastupidamist :)
ReplyDeleteTitt, titt, titt. Ma kutsusin, ja kutsun ikka veel, ka nii. Ja ikkagi on täiesti normaalne laps :)
ReplyDeleteSelle harjumise ja ootamisega on aga need lood, et nagunii pole kunagi piisavalt valmis ja ikka on vaja harjuda. Lihtsalt mõnikord leitakse see õige laps kõige ootamatumal (kuid parimal) ajal taevast ülesse.
Ja usu - see uus lovestory saab olema miljonkordaparem kui Norra-fling.
Norra-flingi asemel oligi uut story´t vaja. Oli teine juba ajast ja arust:)
DeleteEsimene kommentaar on nii õel.
ReplyDeleteMinu teine laps oli näiteks väga planeeritud ja oodatud - ja oma viimasel tööpäeval ma nutsin ning meel oli kurb.
See oli tol hetkel. Antud juhul töö lõpetamine oli nagu kooli lõpetamine - ees on midagi vahva aga tundmatu, taga on huvitav aga tuttav. Jõudu!
Oh, aegu, oh inimesi.
ReplyDeleteMul on nüüd kaks planeeritud last. Mõlemad rasedused olid tüütud, teine eriti. Ei mingit elu ilusaimat aega ühesõnaga, see on mingitest filmidest ja muinasjuttudest tekkinud veider arusaam.
Töölt äratulek tekitas igasugu veidraid emotsioone, jätsin maha mitu "oma projekti", mille ellukutsumist näen nüüd kusagilt kaugelt eemalt. Peale laste mu elus hetkel muid väljakutseid pole - ehk et olengi 100% koduperenaine hetkel. Loomulikult ma armastan oma lapsi :) Aga see ei tähenda, et ma oma koduperenaise elu armastaksin. Elus on ju muudki. Aga noh, igavusest õppisin küpsetmaise ära ja panin suvel pottidesse lilli kasvama. Püüangi võtta seda ühe eluetapina, siin ja praegu, oma murede ja raskustega, nii nagu see on.
Ühesõnaga, ega ma ei teagi, mis ma öelda tahtsin. Aga mulle ei meeldi arvamused, et kui sulle rase olla ei meeldi ja koduperenaise kutsumust ei tunne, siis on kohe tegu mingi halva ema ja rahvavaenlasega...
Padurase... Ei, endine padurase, nüüd 100% (meeleheitel) koduperenaine
Hehh, et siis endine padurase nüüd. Lahe. Ma tahaks ka endine rase olla juba. Nii et kõht ei jääks igale poole ette ja oma jalgu tahaks ka näha:D
DeleteHmm, nii põnev on neid kommentaare lugeda, eriti kui ma tean natuke rohkem kui teised ja ehk seetõttu ka mõistan mõnevõrra rohkem. :) Aga üldiselt olen ma see hull, kes on tõesti oma kolme rasedust nautinud. :)
ReplyDeleteAga sina ei lähegi arvesse, sina oled minu hull sõbranna. Oleks väga veider, kui sina rasedust ei oleks nautinud;)
Delete