Robbie Williamsiga oli meil jube hea plaan, et viime hommikul ühe auto kuhugi võimalikult laululava lähistele ja teise auto jätame linna, nii et väsinud rase ei peaks palju kõndima, aga see plaan läks vett vedama, sest esiteks ei oli meil endal vaja Tartus olla ja teiseks ei suutnud me veenda kedagi, kes seda meie eest teeks. Aga see selleks, etteruttavalt võin öelda, et olen elus.
Niisiis. Kõigepealt olime me Tartus öölaulupeol. Nüüd, kui emotsioonid on juba veidike jahtunud, ütlen ma, et mul on hea meel, et me seal käisime, sest tegelikult oli ikka palju positiivset ka. Näiteks valguskunstnik tegi suurepärase töö. Lenna Kuurmaa ja Lauri Saatpalu olid oivalised. Aga helitehnik tuleks küll lahti lasta. Kui me kohale jõudsime oli lauluväljak juba rahvast paksult täis, polnud lootustki, et leiaksime mõne pingiotsa, kus enda maha istutada, jalutasime praekartuli ja -vorstilõhnalises äärealas ja mõtlesime leida koha veidike kaugemal. Et ega ei peagi ju nägema, peaasi et kuuleb. Selles aga häda oligi. Et kui sa ei olnud keskel, kus olid istekohad, siis sa ei kuulnud mitte midagi. Ründasime teist laululava äärt. Leidsime isegi seisukoha, kust oli päris hea vaade lavale ja isegi muusika oli kosta, aga seal polnud grammigi õhku. Rase oleks suhteliselt kiiresti otsad andnud. Samas jälle, kes see käsib mul haigena igasugu üritustele ronida, eksju? Vaatand telekast.
Noh igal juhul leidsime me lõpuks siiski koha lavaesisel muruplatsil, kus rase end vahepeal maha istutada sai. Ma peaks igaks juhuks Õhtulehe läbi lappama, et ega kusagil pole suurelt minu pilti kommentaariga "veel üks purupurjus inimene", sest kui ma end istudes vastu aeda toetasin, heideti mulle nii mõnigi halvustav pilk. Selline "kuradi paks joodik, mida sa ronisid siia laaberdama-pilk". Ürituse kõige kurvemaks osaks oligi see, et kuigi alkoholivaba-üritus, vedeles igal pool tühje veini-, viina- ja rummipudeleid. Meie kõrvale suutis end muidugi parkeerida ka ilmselt Puiatust+Kaagverest eribussiga kohale toodud seltskond, sets kuidagi teisiti ei suuda ma leida mingit õigustust nende kohalolekule sellisel üritusel. Nad oleks pigem pidanud kusagi bussipeatuses end täis jooma ja siis Selveri parklas venelastega tüli üles kiskuma.
Kõigest hoolimata on mul siiski hea meel, et me Tartusse sõidu ette võtsime. Kogemus oli ikkagi. Ja pigem siiski positiivne. Kuigi öösel magada ma ei saanud, sest vahet ei ole mis pidi ma end keerasin, tõmbas mu kõht krampi ja oli kivikõva, nii et mul ikka maksimaalselt ebamugav oleks. Pikast seismisest olid hommikuks mu jalad nii paistes, et meenutasid pigem puupakke ning mu kehas polnud kohta, mis poleks valutanud. Ma olin tõeliselt väsinud. Ja tundsin, et rasedana kontserdil käimine pole naljaasi.
Väsimusest hoolimata oli õhtul ette vaja võtta Robbie Williamsi kontsert. Ma ise kahtlesin tegelikult juba selle valiku õigsuses, sest eelmise õhtu "peaproovi" põhjal oli mul siiski väike hirm tekkinud, et kuidas ma suudan vastu pidada vähemalt kaks korda suuremas rahvamassis. Janekile ei julgenud ma sellest rääkida, sest ta oleks ilmselgelt otsustanud, et me ei lähe. Sellega ei saanud ma nõustuda ja nii olimegi me kella viie paiku vapralt teele asunud. Auto õnnestus meil jätta Torupilli Selveri juurde, oma kolm-neli kilomeetrit laululavast. Kui me lõpuks laululavale jõudsime tundsin ma, et see kontsert jääb küll lühikeseks. Ma olin juba väsinud. Ma olin täiesti veendunud, et sama teed tagasi ma vastu küll ei pea. Aga Janekile ma seda ikka ei öelnud. Õnneks aga olime me kohale jõudnud nii palju varem, et meil õnnestus rahulikult süüa ja leida endale muruplatsil istekoht, kus rase end isegi piknikutekile pikali olekus laiali sai visata. Olly Murs õnnestuski meil istudes ära vaadata. Ausalt, oleks küll tahtnud kaasa hüpata ja näppu visata, sest esineja oleks olnud igati kaasaelamist väärt, aga see vist ei oleks kõige taibukam mõte olnud.
Robbie Williamsi ajal ei olnud istumisest mõtet isegi unistada. See tähendab, et mul õnnestus küll end aeg-ajalt korraks inimeste jalgade vahele maha potsatada (krt, kus meil vedas asukohaga tegelikult), aga suurem osa kahest tunnist möödus siiski seistes. Ja no isegi rase ei oleks suutnud seda kontserti istudes tuimalt pealt vaadata. Ma pidasin vastu peaaegu lõpuni. Ma olin veendunud, et kontsert lõppeb ilutulestiku ja minu enda lemmikloo "Angels´iga", aga ma olen Janekile tänulik, et ta oli nõus oma raseda ja väsinud naise grand finaalist ette panema ning me hakkasime vaikselt liikuma. Ma natuke kogesin juba Tartus seda kui oma suure kõhuga rahvamasside keskele lõksu jäin ja mul ei olnud tahtmist seda uuesti kogeda. Sest kuigi ma teistele seda ei öelnud oli see natuke hirmutav. Selline see elu nüüd on - praegu rase naine, keda vaja kantseldada, ja hiljem tuleb juba laps "elu rikkuma":)
Aga kui me Olly Mursi ajal poleks saanud istuda, siis oleks meie kontsert ilmselt juba enne RW esinemist lõppenud ja etteruttavalt jällegi ütlen, et kui me oleks "Angels´ini" oodanud, siis oleks mu jaks enne Torupilli tagasijõudmist otsa lõppenud. Viimane ots sai käidud juba nii väsinult, et ma lugesin Janeki silmist hirmu, et ma hakkangi otsi andma. Ma arvan, et ta oli nibin-nabin oma 77kg kaaluvat naist juba kukile võtmas, aga ma pidasin vastu. Ma jõudsin omal jalal tagasi autoni. Ja lubasin siis pühalikult, et rohkem püstijalaüritusi ma sel aastal meile ei organiseeri. (alles hiljem tuli mulle meelde, et olin juba 31.augustiks meid organiseerinud TQS kontserdile Lohusallu).
Täna hommikuks ei ole mu kehas mitte ühtegi mittevalutavat kohta. Ma kaalusin pikalt, kas minna tööle või olla diivanil "haige". Samas ei ole tegelikult vahet, mis asendis ma olen, kõik torgib ja valutab ikka, nii et ma otsustasin siiski vapralt ka viimase tööpäeva vastu pidada.
Kokkuvõttes ütlen ma, et Robbie Williams oli igati väärt neid "kannatusi" ja tegelikult oli Tallinna kontsert võrreldes Tartuga kordi kergem "üle elada". Oli õhku ja nii veider kui see ka ei tundu oli ka ruumi. Siiski tuleb tunnistada, et kaks püstijalaüritust järjestikku on üsna koormav. Tahaks küll elada nagu "normaalne inimene", kuid mingid piirid "haigus" siiski seab... Haiguse lõpuni on jäänud 70 päeva.
No comments:
Post a Comment