Ise hirmust värisedes jooksin ma kööki, et kohvimasina juhe seinast välja tõmmata. Sellest oleks ju kõige rohkem kahju, mõtlesin ma, pole teise eest veel makstudki. Vaatasin ümberringi. Ahjust oleks ka kahju ja külmkapist. Värisedes komberdasin telefonivalguse käes koridori, et elekter välja lükata. Millegi pärast õnnestus mul elekter välja lülitada vaid poolest majast, telekas sai välja, aga ahi ja külmkapp jäid sisse. No pole hullu, vähemalt pool on kaitstud, mõtlesin ma ja pugesin diivanile teki alla peitu. Sellest ei olnud kasu. Sähvatused ja mürin tuli aina lähemale. Ja et meie maja ainuke akendeta ruum on wc kolisingi ma järgmisel hetkel oma tekiga wc-sse varju.
Sellestki ei olnud kasu, sest ukse vahelt oli väljas maurav maru ikka näha. Nii tõin ma ikka jalgade värinal wc-sse arvuti ja veetsin poole kahest poole kolmeni aega Solitaire´i mängides. Vahepeal jõudsin ma ikkagi ka välja nuputada, kuidas kogu maja vool välja lülitada ja nii komberdasin ma uuesti telefonivalgel mööda kottpimedat maja, mida valgustasid heledad välgusähvatused, elektrikilbi poole. Peast samal ajal läbi käimas mõtted, kuidas ma kohe välguga pihta saan ja siinsamas surma saan.Telefoniakut oli ka vaid pool järel, sest loomulikult oli mul õhtul olnud vaja FB-s ja Instagrammis tuuseldada, nii ei saa ma endale isegi kiirabigi kutsuda kui suurest hirmust sünnitama hakkan jõudsin ma veel mõelda. Et telefoniakut hädaolukorraks säästa komberdasin ma tagasi wc-sse kottpimedas.
Kella kolme paiku jäin ma wc põrandale tekihunnikule magama. Mürin ja sähvimine jäi nelja paiku vaiksemaks ja kaugemaks, julgesin wc-st diivanile kolida. Isegi mitterasedana oleks palavas ja umbses ruumis ilmselt üsna piin magada.
Viieks kolisin ma uuesti kenasti wc-sse tagasi, sest kõik hakkas otsast peale. Selline tunne oli, et hoovi peal on sõda lahti läinud. Kõik välkus, paukus, sähvis, isegi Hugo niutsatas ja kassid pugesid patjade vahele peitu. Mis siis veel minusugusest argpüksist rääkida.
Kell kolmveerand kaheksa tegin ma silmad lahti ja avastasin, et olen sisse maganud. Hiilisin oma peidikust välja, õnneks oli maru möödas ja väljas lõõmas päike, öisest marust polnud jälgegi. Jumal tänatud! Kiiresti-kiiresti sättisin end valmis ja hakkasin tööle kihutama. Aga seegi polnud niisama lihtne.
Mind oli sissepiiratud!
Ei olnud see edasisaamine midagi niisama lihtne. Variant oli vaid tagasi. Ja mul ei jäänudki muud üle kui kogu metsatee tagurdades tagasi koju sõita. Tagurdades! Mis järgmiseks, mõtlesin ma koju tagasi jõudes. Ja vihastasin enda peale, sest mulle tuli meelde, et ma ei saa kodus isegi kohvi juua. Ma ei ostnud piima, kartsin, et see läheb nädalavahetusega halvaks, aga musta kohvi ma ju enam ei joo. Süüa pole ka. Ma olin vangistuses! Kauaks, ma ei tea...
Kuid see ei olnud veel kaugeltki kõik. Järgmisel hetkel jalutasid mööda põldu sõdalased. Aga äkki ei olnudki äike öösel, mõtlesin ma. Äkki oligi sõda alanud. Kust mina tean, mina olin ju oma peidikus. Võib-olla need olid hoopis miinid, mis plahvatasid.
Nali naljaks. Ühtäkki seisis Hugo ühel pool põldu, haukus nagu metslane ja teisel pool põldu seisis sõdalane. Palus koera kinni panna, nii viieks-kuueks tunniks, sest päriselt ka oli sõda algamas. "Ärge siis ehmatage kui nad teil hoovist ka läbi jalutavad, aga koer hoidke kinni, sest kõik mehed on relvastatud ja mine tea...," selgitas sõdalane. Aah, selge! Ja mina arvasin, et me elame metsas, kus mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Juhtub. Metsas juhtub asju. Eilne algas juba Klooga raba põlenguga, mida ka siia tunda oli, nii et ma arvasin, et juba siis otsad annan. Siis torm. Ja nüüd veel sõda.
Nii me siis Hugo ja kassidega istumegi toas, kuulame, kuidas miinid plahvatavad ja ootame, millal sõdalased meie maja ründavad. Hugo haugub iga hääle peale. Mina olen magamata ja väsinud. Nälg hakkab ka tulema. Ahjaa, pilve kisub ka uuesti. Uus äikesetorm ongi veel täismängust puudu.
Oma emale ma püüan selgeks teha, et kui on ette nähtud, et äike lööb sisse, siis kartmine või mittekartmine seda ei mõjuta. Seega on parem mitte karta, endal lihtsalt mugavam.
ReplyDeleteTema küll pole kartmist lõpetanud. Äkki sind see seletus aitab?
Ma olen seda endale küll ja küll sisendanud, et see mis juhtuma peab juhtub niikuinii. Minu tahtmisest/mittetahtmisest hoolimata. Ei kipu toimima see "lohutus":D
DeleteLaureen oleks võinud sul külas olla, siis oleksite kahekesi vetsus istunud ja Laureen oleks sulle veel rääkinud, mis sellistes olukordades õudusfilmides juhtub :D
ReplyDeleteJajah, õudusjutud olidki veel puudu....
DeleteMa ei saa, mul tuleb see pilt koguaeg silme ette, kuidas te kahekesi vetsus värisete. :DDD Te olete millegipärast nii sarnased. :P
DeleteKuule, mul vanama ütles, et ta ühineks ka välgu ajal wc-s värisejatega:DDD
DeleteAga me Laureeniga oleme sarnased eriti kehakaalult onju?
DeleteEriti praegu :P No eks ma pidasin ikka mõistust silmas :P
DeleteSageli on küsitud, kas sekundite loendamise teel saab välgu kaugust kindlaks teha.
DeleteSaab küll, sest välk tekitab lööklaine, mis küll transformeerub väga kiiresti tavaliseks helilaineks, kuid heli kiirus on ju teada: ligikaudu kolmandik km/s. Seega läbib heli kolme sekundiga umbes ühe kilomeetri ning kauguse saame teada, kui jagame välgu nägemise ja müristamise kuulmise vahelise aja sekundites kolmega. Kahjuks jäetakse üpris sageli kolmega jagamata ja välgu kauguseks loetakse nii mitu kilomeetrit, kui mitu sekundit kulus müristamise kuulmiseks pärast välgulööki. Kes päris täpselt välgu kaugust tahab teada, see peab arvutamisel arvesse võtma temperatuuriparandi, sest heli kiirus sõltub küllaktki palju keskkonnatemperatuurist - mida madalam see on, seda aeglasemalt heli levib.
Vahel arvatakse, et kui äike on teatud kaugusel, siis on see ohutu ja õues võib julgelt tegutseda. See pole paraku nii! Kuigi enam kui 10 km kaugusel olev äike on üldiselt vähe ohtlik, löövad välgud pilvest mõnikord vägagi kaugele. Niiviisi käituvad eelkõige positiivsed välgud, mille nimetus tuleneb sellest, et need kannavad pilvetippudes asuvat positiivset laengut maa poole. Need on märksa võimsamad tavalistest negatiivsetest välkudest ja suudavad seega läbida suuremaid vahemaid. Positiivseid välke on alla 5 protsendi kõikidest välkudest ning need tekivad sagedamini siis, kui äikesepilveelement hakkab hääbuma, ja talvistes äikestes. Erandkorras võib välk lüüa äikesepilvest kümneid km eemale!
Et siis mõistust silmas jah? Et me Laureeniga mõlemad oleme geeniused jah?
DeleteHeli levib kiirusega 330 m/sek. Nii et 3 sek on ca 1 km
ReplyDelete