Lapsed

Viimasel ajal olen ma üsna palju pidanud erinevate lastega kokku puutuma. Muidu teadsin ja nii väga ei kartnud ma vaid Heily kolme last, aga ma ei tea, kas see on kuidagi seotud rasedusega, et mind justkui testitakse pidevalt ja visatakse saatuse poolt erinevatesse lastega seltskondadesse.
Heily lastest ma ei hakka rääkima. Kui mul tuleks kasvõi poolt nii normaalne laps kui tema omad, siis oleks elu nagu lill. Aga need teised...neid on küll igat sorti olnud.
Kõige "ägedam" neist oli nii umbes kaheksa-aastane isend, kes kõiki m***i saatis, pederastideks ja värdjateks sõimas ning valjuhäälselt kõigile selgeks tegi, et kellelgi pole mitte mingit õigust teda korrale kutsuda. Selline "vahva" vabakasvatusega välismaa laps, kes on harjunud teistsuguse kasvatusega nagu meile pidevalt rõhutati. Kui mul selline laps oleks, siis ma ei tea, kas ma pooks ennast üles või annaks lapsele peksa. Või teeks mõlemat.
Teine isend oli veidike vanem. Igati armas ja omapäi (st et ilma sõbra ja vanemateta)  täiesti arukas ning sõnakuulelik laps. Nagu sõber ja vanemad lähedal olid muutus see armas laps parajaks põrguliseks.
Kolmas laps oli nii umbes kolme-aastane ja armastas ka kõiki igale poole saada. "Mida perset" oli tema lemmikväljendiks. Nüüd kui ma seda teistele jutustan, on see natuke nagu naljakas, aga samas ma kujutasin ette, kuidas me sellise lapsega läheks restorani, talle tuuakse jahtunud toit ja ta karjuks üle restorani: "Mida perset see siis nüüd olgu!". Siis vist väga naljakas ei oleks.
Neid kolme vaadates tänasin jumalat, et mina tütre saan! Ma väga loodan, et ultraheli saab ikka usaldada, sest ausõna ma ise nägin ka tüdrukut (või tuleb sellest ikka üks väga õnnetu poisslaps).

Neljas laps, kellega ma kokku puutusin, oli vaevu viiepäevane. Ma pole kunagi beebisid armsaks pidanud, aga see oli tõepoolest armas nagu kuuenööp;) Selline kohe nagu päris lapse moodi ja üldse mitte hirmuäratav. Tõsi, sülle ei julgenud ma teda ikka võtta. Mul on veel natuke aega, et selle mõttega harjuda, et mingil hetkel ma lihtsalt pean sellist süles hoidma.

Viies kokkupuude tuli juba sellises mitmuses, et pärast koju jõudes olin ma kogu sellest laste kisast nii väsinud, et ei suutnud isegi enam Janekiga suhelda. Me olime veetnud mitu tundi ühel mängumaal ja see oli umbes sama väsitav kui Kilimandjaro tippu ronimine. Kogu see laste edasi-tagasi jooksmine, kisa. Uhh, ma tundsin end nagu Kohviveski. "Lapsed, jookske-jookse, ärge ometi jookske nii palju!". Lisaks sellele mõtlesin ma, kui koledad sellised kohad tegelikult on. Okei, lastel ilmselt on seal vahva ringi joosta ja mürgeldada, aga toit ja kõik muu... Puhas raharöövel. Ja ma lihtsalt ei saa aru, miks pakutakse lastele vaid viinereid ja friikartuleid? Oleks nad siis vähemalt hästi tehtud, aga hind on sama, mis mõnes restoranis. Iga liigutus maksis. Pudistad maha - trahv 10 eurot. Millisel laste sünnipäeval, või sünnipäeval üldse, ei pudistata?  Ei pese nõusid ise ära - trahv 10 eurot. WTF? Ma maksan niigi koletu summa ja siis pean veel ise enda järele koristama? Mõtlesin hirmuga, et see kõik võib mind tulevikus ees oodata. Why? Kellele ma midagi halba teinud olen?

Ja kuues kokkupuude oli alles hiljuti ühe pisikese lapse sünnipäeval. Ma olin sellest kutsest üsna hämmingus, sest ma ei ole seda last varem näinud. Kas nüüd, kuna ma olen ka "peaaegu klubis" olen, hakkangi ma mööda laste sünnipäevasid rallitama? Ka nende laste, keda ma ei tunne? Olgu, ma olen nõus. Tasuta juua ja süüa ju saab, aga ärge siis pahandage kui ma teie lapsest mööda kõnnin, sest ma ju ei tunne teda saja teise lapse vahel ära. Aga võib-olla ma ise muutun aasta pärast samasuguseks, et kutsun kõik oma lapse sünnipäevale? Samas, milleks nii kaua oodata. Esimese aasta saame me ju iga kuu pidu pidada:D Olge valmis!

Ehk siis. Ma ei taha tegelikult üldse öelda, et lapsed on koledad ja pahad, see lihtsalt on mu jaoks nii uus ja harjumatu maailm. Hirmutav ka. Ja tegelikult võib olla üldse mitte laste pärast, vaid pigem selle pärast, milliseks muutuvad lastega inimesed. Kõige rohkem kardan ma, et äkki see toimub kuidagi automaatselt, et hakkad kõigiga pudikeeles rääkima, mähkmeid mässudeks nimetama ja noh nii...keerad veidike ära. Ma ei taha ära keerata. Ja ma tahan hästikasvatatud last. Kes mind p***i ei saada. Ja ma ei taha mängumaades käima hakata. Lastesünnipäevadest, kisast ja kärast vist ei ole pääsu niikuinii...