99,9% asjadest jääb tegemata, sest mingil hetkel tundub see natuke ebamugav

Diibi planeeritava avamiseni on jäänud umbes kuu aega. See tähendab, et umbes kuu aja pärast peaksid valmis saama viimased ehitustööd, mis jätab meile mõned päevad ja ööd, et kõige ülejäänuga hakkama saada. Sisekujundus. Mööbel. Nõud. Köök.

Kõik tundus minevat õiges suunas. Kiireks läheb, aga me ei kahelnudki, et õigeks ajaks valmis saame. Ja siis käis pauk. Ühtäkki muutus kõik. Lubadused ja kokkulepped muutusid. Me olime hämmingus. Ja pettunud. Löödud. Koos oli kindel ja tore punt. Mida järgmisel hetkel enam ei olnud. Lihtsalt. Ohhh, kuidas ma oleks  tahtnud tervet pudelit veini jala pealt sisse kummutada.
Niisiis leidsime me end olukorrast, kus pool meie avamise eelarvest oli korraga kadunud. Lisaks teenindajate leidmisele peame me nüüd paari nädala jooksul leidma kõigest 20 000 eurot lisaraha. Kui me ei taha end oktoobrist kuuse alt leida. Mis see summa siis leida ei ole?

Olukord ei ole kiita, eksju. Aga. Me ei kavatse alla anda. Olgu see algus nii raske kui tahes. Oleks ju kurb, nüüd kui me oleme nii lähedal, alla anda ja siis ülejäänud elu kahetseda ja mõelda, et mis siis kui...
Ei! Seekord me riskime. Saba ja karvadega. Ja saame hakkama. Kusagil puu otsas see raha ju ikka kasvab! Lisaks tuleb veel pöidlad pihus hoida, et me endale ühe hea koka napsame. Me ju napsame?

Kui ma eile autosse istudes raadio käima panin, kuulsin ma lauset: 99,9% asjadest jääb tegemata, sest mingil hetkel tundub see natuke ebamugav. See oli märk. Märk, et me peame kõigist raskustest hoolimata jätkama. Ja mitte stressama. Sest stressist, mis korraks tõusis, tekkis olukord, kus me oleks peaaegu haiglasse sõitnud, et ma enneaegselt sünnitama ei hakkaks.