Emotsioon nr 61

Vahel ma ikka mõtleb, et mis mul viga on. Terve elu olen ma rahulikult kulgenud, lihtsalt olnud, ilma suurema õigustuseta oma eksistentsile. Ja nüüd ühtäkki, siis kui ma olen nii rase, et iga liigutus võtab mind hingetuks (sealhulgas varbaküünte lõikamine, mida ma täna iseseisvalt proovisin, sest pediküüri aeg on alles järgmisel nädalal, aga küüned olid juba pikemad kui Orkutil), vot nüüd on mul vaja kätte võtta ja restorani avama hakata.

Kus ma siiani olin?
Ja kust kurat mul see mõte nüüd pähe tuli?

Tõsi, tuleb tunnistada, et veebruaris kui ma selle mõtte peale tulin ja teisi tagant ässitama hakkasin, ei teadnud ma veel, mis mind aasta lõpuks ees ootab. Ja veebruaris oli see ju vaid mõte, mis oli tegelikkusest valgusaastate kaugusel. Ma ei teadnud, et ma päriselt ka nii kaugele jõuan. Ega keegi teine vist ka ei uskunud.

Täna, pärast seda kui emme oli mind pool tundi ristküsitlenud, sain ma aru, et tegelikult pole enam vahet, mismoodi ma olen siiani jõudnud, millise stressi või pingetega, rase või mitte, enam ei ole tähtsust sellel, mida oleks võinud või mitte võinud, kas oleks pidanud pooleli jätma (jälle!) või mitte. Sel ei ole enam mingit tähtsust. Tähtis on vaid see, kuidas edasi. Ja nii veider kui see ka ei tundu, siis rohkem kui kunagi varem tunnen ma, et ajan õiget asja. Hingeldan. Vaatan, kuidas mu kõht elab justkui oma elu. Kannatan ära, et keegi  peksab mind seestpoolt ribidesse. Ja usun endasse. Mis muidugi ei tähenda, et mul hirm ei oleks.

Ma olen mängu pannud Ida Moosese hällid, Emmaljungad ja fänsi-pänsi voodid, Burberry mantlikestest saab vaid unistada. Ma ei tea, mis meid ees ootab. Pole siis ime, et põnevuse kõrval ma ka natuke hirmu tunnen.