Juba mitu päeva oleme me Hugoga pahandanud, et ta maja ette auku kipub kaevama. Saame vaid augu kinni ajada, kui juba on Hugo selle uuesti lahti kaevanud. Ja iga korraga muutub auk aina sügavamaks. Viskab siis auku pikali ja jääb meile rahulolevalt otsa vaatama. Nagu me peaks teda kiitma.
Alles eile saime me ta headest kavatsustest aru. Tal oli ka kopp ees mu kiunumisest, et tahaks kõhuli olla. Nii ta mulle augu kaevaski. Targa koerana näitas veel ette, kuidas seal olema peaks. Ainult meie rumalad ei saanud aru.
No comments:
Post a Comment