Ometigi võtsin ma end eile kokku ja vedasin end uuesti linna. Mõtlesin, et oleks ka nagu korralik rase, et teeks ikka päris rasedate asju ka vahelduseks. Ja pealegi on mul viimasel ajal olnud tunne, et mu rinnakorvis elab väike alien, kes sealt kohe-kohe end välja tahab pressida. Nii nagu õudusfilmis, et ribid kahelepoole laiali ja jubeda jauramise saatel. Ma lootsin, et ehk jooga leevendab seda "veidike" ebameeldivat tunnet ja surub alien'i kuhugi allapoole. Mu kehas peaks piisavalt ruumi olema, ma olen end peeglist näinud.
Aga tagasi jooga juurde. Mingi osa minust oli ka kohale jõudes veendunud, et olen jälle päevad sassi ajanud ja jooga asemel on kas õppefilm sünnitusest, imetamisest vms, kuid võta näpust. Olin täitsa õigel ajal õiges kohas.
Ja jooga oli äge. Päriselt ka. Ma ei teadnudki, et kõhuga tohib end nii palju väänata, et ei peagi vati sisse mähituna vaid paigal istuma, et täitsa okei on end ühele ja teisele poole venitada ja sirutada. See oli hea tunne. Ma pole pikka aega julgenud end korralikult sirutada, sest ma olen kartnud, et jalad lähevad krampi. Ei läinud. Pärast joogat tundsin ma end hästi. Isegi nii hästi, et peale nelja magamata ööd sain ma peaaegu et terve öö korralikult magatud. Vaid alien istub ikka veel rinnakorvis.
Hommikul ärkasin ma puhanuna. Pannkoogilõhna peale. Mis saaks ühele aplale rasedale veel rohkem meeldida.
Ma hakkasin joogas käima üsna raseduse alguses ja ma tunnen, et see aitas ikka väga palju nii raseduse ajal kui sünnitusel. Sünnitus läks väga kiiresti,ei mingit 20-30h valutamist.
ReplyDelete