Emotsioon nr 60 ehk kuidas ma Janeki ära ehmatasin

Ikka veel ei suuda ma, Janeki manitsustest ja keelamisest hoolimata, mõnikord meeles pidada, et ma ei tohiks liiga palju rapsida ja ärrituda. Üleeile tegin ma mõlemat. Natuke liiga palju. Nii et ühel kenal hetkel ma enam normaalselt hingata ei saanud ja mu kõht kivikõvaks tõmbus. Seda viimast tuleb ikka ette ja suuremat tähelepanu ma sellele varem pööranud pole, pidavat ju normaalne olema, et kõht toonusesse tõmbab. (Oi, kuidas ma seda uut sõna vihkan. Ma ei tea miks, aga mulle absoluutselt ei meeldi see sõna. Nii nagu ma alguses ei kannatanud sõna "rase").

Hingeldasin ja viskasin end diivanile pikali. Sellest ei olnud kasu. Kõht tõmbas end iga natukese aja tagant kivikõvaks ja krampi. Ja siis tegin ma saatusliku vea. Ma hakkasin guugeldama: "kõht tõmbub toonusesse".
Loomulikult lõppesid pooled internetijuhtudest kas surma või raseduse katkemisega. Esimest korda kogu seitsme kuu jooksul hakkasin ma muretsema. Et mitte olla üks neist lollidest, kes oma küsimustele netist vastuseid otsib, selle asemel, et asjatundliku abi küsida, helistasin ma... Emale!  Jah, see tundus millegi pärast palju loogilisem kui otse arstile helistada. Muidu elavast leksikonist ei olnud seekord mingit kasu, raseduseaegsed vaevused ja hirmud ei kuulunud tema teadmiste valdkonda. Mul ei jäänud lõpuks muud üle kui helistada valvearstile.

Vahemärkusena ütlen ma lihtsalt, et valveõde võiks küll eesti keelest aru saada. "Mjis mjure siis on, ma ei sjaa arju?" pomises umbkeelne õde mulle teiselpool telefoni. Tundsin, kuidas ma ärritusin ja seletasin uuesti, milles probleem. "Tje pjaksid otse arst helistama!" vastati mulle pahuralt. "Omaarust ma praegu seda teengi," vastasin ma, "netis oli see number."
"Tje juba helistab arstile? Aga miks tje siis sjiia helistate?" pahandas õde. Seletasin uuesti. Olles veel rohkem ärritunud.  Lõpuks ometi õnnestus mul suhelda arstiga. Arstiga, kes oskas eesti keelt.

Palju targemaks ma tegelikult siiski ei saanud. Variante oli kaks: tegu oli kas täiesti tavalise nähtusega, mis rasedaid lõpupoole kiusama hakkab, või enneaegse sünnituse algusega. Nice! See vastus rahustas mind maha.
Jõudsime siiski järeldusele, et otsekohe sünnitama ma siiski ei hakka. Vist. Leppisime kokku, et kui kokkutõmbed kestma jäävad, sõidame igaks juhuks haiglasse.

"Ma olen su pärast mures," ütles Janek murelikult kui ma end uuesti diivanile pikali viskasin. Ma tegin teise saatusliku vea ja tunnistasin Janekile, et ma ise ehmusin ka ära.  "Usu mind, kui ma juba ise vabatahtlikult arstile helistan, siis olen ma ise ka veidike mures," vastasin ma.
Ülejäänud õhtu istus Janek nagu süte peal, katsus iga minuti tagant mu kõhtu ja küsis, kas me ei peaks ikkagi haiglasse sõitma. Ma arvasin, et mitte. Ja siis hakkas Janek guugeldama.  Et teada saada, mis minuga ette võtta. Mul oli ta´st päris kahju, et ta pidi läbi kolama kõik foorumid, kuhu ükski normaalne meesinimene vabatahtlikult sattuma ei peaks. Aga veidral kombel tema muretsemine rahustas mind, mu enesetunne muutus paremaks ja me julgesime lõpuks siiski magama jääda. Ilma et ma oleks sünnitama hakanud.

Igaks juhuks käisin ma hommikul siiski ka arsti juures. Et kui muretsema sai juba hakatud, siis ikka lõpuni. Kõik oli korras. Lubasin Janekile, et püüan rohkem "eeskujulik rase" olla ja mitte liiga palju ringi rapsida. Selle hilisõhtuse guugeldamisega ammutas ta nii palju tarkust, et teab nüüd rasedusest ilmselt rohkem kui mina.
"Ma eile lugesin, et sa ei tohi niimoodi voodist üles tõusta," pahandab ta kui ma voodist tõustes kõige pealt külili ei keera. "Ma eile lugesin..."  Eilsest olen ma Janeki range järelvalve all. Temast on saanud minu raseduse järelvalveametnik. Veel seitse kuud tagasi poleks ma osanud arvata, et temas ka selline pool peidus on.