Emotsioonid ehk kuidas me meie pulma-aastapäeva peaaegu ära rikkusin

Kui kokku panna minu iseloom, rasedus, väiksemad ja suuremad väljakutsed, mis Diibi avamisega seotud on ja mu närve söövad ja lihtsalt igasugu pisiasjad, siis võib peaaegu, et mürki võtta, et sellest söödavat suppi ei tule. Nii ma olingi pulma-aastapäevale eelneval päeva pahas tujus ja Janek oli süüdi kõigis maailma probleemides. Me ei suhelnud pool päeva, sest ma lihtsalt otsustasin mossitada. Õhtuks olime me ära leppinud.

Hommikul ärkasin ma pannkoogilõhna peale. On väga vähe asju, mis mulle rohkem meeldib kui see kui ma laupäevahommikul leian ärgates Janeki köögis toimetamas. Ma armastan pannkooke, aga ma ei suuda silmaotsaski kannatada nende küpsetamist. Ma ei ole isegi kindel, kas ma oskaks pannkoogitaigna valmis segada. Igatahes...kuues pulma-aastapäev oli nii kenasti alanud.  Ja siis tuli mu paha tuju tagasi. Lihtsalt niisama. Või noh, ma leidsin pisasja, mis mind nii ärritas, et järgmised mitu-mitu tundi veetsin ma ulgudes magamistoas. Vaene Janek proovis üht ja teistpidi, aga midagi ei aidanud. Ma lihtsalt jonnisin ja mossitasin. Loomulikult suutsin ma Janekile ette heita, et ta mu'st üldse ei hooli ja umbes sada muud sama absurdset süüdistust lisaks. Ma olin endale pähe võtnud, et keegi minust ei hooli, et ma olen paks ja rõve, et elu on pekkis, et Diibis ei lähe asjad mitte nii nagu peaks, et...

Ma imetlen Janeki kannatlikkust. Ma isegi ei tea, mil moel ta mu voodist lõpuks püsti sai, aga püsti ta mu sai. Ja tuju oli ka tagasi. (Ma ise kahtlustan, et mul on bipolaarne häire, kuidas muidu need tujud nii seinast seina kõiguvad. Sel ei saa ju olla mingit seost rasedusega?) Ta oli suutnud mu jonnimise murda. Kõikidest süüdistustest hoolimata. (Tegelikult ma tundsin ise ka, et ma enam ei jaksa palju rohkem mossitada ja ilmselt oleks ma lõpuks ise ta käest vabandust palunud, et kena päeva p...e keerasin, aga see oleks ilmselt veel tunnike hiljem toimunud.)
Edasi läks päev nii nagu pidi.Romantiliselt. Just nagu filmis. Me sõitsime Haapsallu, jalutasime käest kinni mööda kitsaid tänavaid ja merepromenaadi, sõime kohvikus, suundusime tagasi koju, süütasime küünlad, jõime alkoholivaba šampust ja vaatasime telekast romantilist komöödiat.

Kui Janek diivanile magama jäi, oli mul aega mõelda. Mõelda, kui nõme ma suudan aeg-ajalt olla. Mõelda, kuidas ma lihtsalt oma peas mõne pisiasja nii suureks mõtlen, et olen valmis jonni ja kanguse pärast kõik ilusa ära rikkuma. Lihtsalt selle pärast, et kõik ei ole alati nii nagu mina olen mõelnud. Mitte öelnud. Vaid oma peas valmis mõelnud. Mul oli aega mõelda suhete peale üldse.
Ma tean paari, kes elavad koos lihtsalt harjumusest. Ma tean paari, kes elavad koos, kuid ei arvesta üksteisega. Ma tean paari, kes ei suhtle omavahel. Ma tean ideaalset paari, kes läksid lahku lihtsalt igavusest, argiidüllist. Ma tean paari, kes läksid lahku, sest oli vaja põnevust. Ma tean paari, kes võiks kokku saada, kuid ei julge seda endale tunnistada. Ma tean paari, kes läksid lahku. Maailma kõige tobedamal põhjusel. Mees keelas naisel sõbrannadega välja minna. Naine läks siiski. Tagasi tulles ei lasknud mees naist sisse. Naine kolis välja. Mees käis kaks korda naise ees vabandamas ja tunnistas, et tegi vea. Naine ei andnud andeks. Ta lubas endale, et kui mees kolmas kord vabandama tuleb, et alles siis. Mees lubas endale, et kolmas kord ta enam vabandama ei hakka. Ma tean paari, kes läks lahku.

Ja siis tean ma üht paari, kes kakleb, nutab, mossitab, jonnib, ajab kangust taga. Kuid siis nad lepivad,  annavad järele, arvestavad teineteisega, vaatavad teineteisel käest kinni hoides telekat, lõpetavad teineteise laused poole pealt, jäävad kaissu magama, ei lähe kunagi magama tülis olles. Nad elavad argist elu, kus pisiasjad rõõmustavad ja pisiasjad kurvastavad. Nad on leppinud üksteise vigadega. Nad armastavad üksteist neist vigadest hoolimata.

 Ja nii ma ütlengi, et mul on ideaalne mees  umbes saja veaga. Nii nagu ma ise olen ideaalne naine umbes saja ühe veaga.