"Mul on tunne, et sellele lapsele meeldib muusika," ütlen ma Janekile.
"Miks sa seda arvad?"küsib ta.
No ma ei tea, iga kord kui ta kuuleb muusikat või natukenegi tantsulist liigutamist hakkab ta kaasa madistama, nii jube energiliselt.
"Talle peabki muusika meeldima," vastab Janek, "oma olemasolust saadik on ta vaid kontserdilt kontserdile käinud, kuulnud igasugu laulmist ja niisama jorisemist."
Tõsi. Ka tänaseks õhtuks on meil (st mul) kontsert organiseeritud. Robbie Williamsi- järgne lubadus, et enam pùstijala üritusi sel aastal ei tule, on juba meelest läinud.
Vaatame teineteisele otsa ja ütleme justkui ühest suust: "Aga võib-olla talle hoopis ei meeldi muusika ja ta kakleb hoopis selle pärast?"
Aga võib-olla tõesti? Võib-olla on sel vaesel lapsel muusikast nii kopp ees, et selle pärast ta maurabki: "Palun ei! Mitte enam kontserte! Kas ma ei võiks lihtsalt kodus olla? Või kui me tõesti peame täna ka kuhugi minema, siis palun mitte 2QS'i. Winny Puhhi, Zetosid. Ükskõik mida muud!"
Ma ei tea.
Pigem ikka arvan ma, et tegu on muusikaarmastajast titega. Eile oli mul küll tunne, et ta akordioni- ja kitarrimuusika taustal kõhus jalaga takti kaasa lõi. Ja kui ta vähegi oma isa moodi on ( mida ma UH-s nähtud eputamise järgi arvan et ta on), siis peaks ta kohe sündides näpud püsti "Tuulevaikset ööd" jorisema.
No comments:
Post a Comment