OMG! OMG!

Samal ajal kui Mariann on maailma  tagajalgadele ajanud oma "ülbusega"  ning hitleremmed/tibuemmed kogunevad kusagil hangude ja tõrvikutega, on minul päris mure. Kohe nii suur mure, et tunne on selline justkui oleks kogu maailm kokku kukkunud. Minu küünetehnik oli täna viimast päeva tööl.
Ja see on ikka mure küll. Eriti kui Keila on su lähim "linn", kus head küünetehnikud ei kasva just puu otsas.
Ma olin nii rahul, et olin kodu lähedal leidnud ilusalongi, kus oma küüned korda saada ilma et küünetehnikud ja juuksurid oleks mind tüüdanud  omavahelise vadinaga naabri mehe armukesest, viimasest "Kättemaksukontorist", nädalavahetuse peost või siis veel hullem mõnikord õnnestus neil  mingi veidra valemiga ka mind oma vestlusesse kaasata. Ma olin rahul, et peale väsitavaid tööpäevi sain ma lihtsalt minna ja oma küüned letti visata. Keegi ei tahtnud minuga suhelda.
Ja nüüd siis selline pauk. Kuidas ma saaks sellise uudise peale endast mitte väljas olla? Mis järgmiseks? Loobun üldse maniküürist ja juuksurist? Sest lapse kõrvalt pole niikuinii kõigeks selleks aega. Ja kodust ma ju niikuinii välja ei saa varsti. Peaks vist need lollakad sametist dressid ära tellima, need mille dressipluusi kapuutsil on kassi- või jänesekõrvad ning millega täiskasvanud naised linna peal käivad. Roosad, of koors. Tagumiku peale võiks veel olla kirjutatud juicy.