Päris naljakas on, kuidas me, kaks juba eos lapsevanemateks mittesobivat isikut, õhtuti teleka ees istume ning vaatame, kuidas mu kõht oma elu elab.
"Kas sa ise liigutasid oma kõhtu?" küsib Janek.
"Ei tea, kuidas küll," vastan ma ja me vaatame edasi, kuidas Titt möllab. Mõnuga. Temal on ilmselt äge. Minul mitte nii väga. Ma olen väsinud. Aga naljakas on ka. Ja nii me istume. Kõht liigub aina rohkem.
"Väikesed lapsed kõik magavad juuuuba, sinagi magama jäääääää..." ümiseb Janek mu ühele ja teisele poole põtkivale maakerasuurusele kõhule. Me vaatame üksteisele otsa. Normaalsed me ei ole. Pole ju tegelikult kunagi olnud ka.
"Kas sa oleks veel aasta tagasi uskunud, et sa niimoodi mu kõhule laulad?" küsin ma. Janek raputab pead.
"Aga kas sina oleks uskunud, et sa kuulad süvenenult uudised emapalgast?" küsib ta vastu. Ma raputan pead.
Midagi on muutunud. Ka veiniklaasis on morss.
No comments:
Post a Comment