Nojah...

Ma siis eilse märatsemise peale muutusin ka uudsihimulikuks, et kas kusagil tõepoolest on sellistele inimestele oma sait (peastrasedad.com?) või tahab Mallu end lihtsalt põnevaks teha ja valetab mulle otse silma sisse. Nii et suu ka suitseb.
Ja nii ma siis hakkasingi guugeldama: rasedate kommuun, beebid 2013, tulevased emmed, mured raseduse ajal jne jne. Minu suureks üllatuseks leidsin ma, et kõik sellised foorumid ja kommuunid on tegelikult ka olemas ning seega ka kõik need inimesed oma "muredega". Ja et nad tõepoolest arutavad iga päev oma rasedate asju, mis tunduvad kergelt öeldes naljakad. Kui mitte öelda, et piinlikud. Aga mida ka mina tean, emaks sobimatu või nii. Sest mina ei tea, kas laps on kõhuseisus või tuharseisus või küünalseisus. Ma ei ole mõelnud, kas madrats peaks olema tatrast või kookosest ja  noh igasugu muude asjade pärast ei ole ma ka muretsenud. Ma ei jaksa. Või ei oska. Või ei hooli lihtsalt mitte millestki.

Aga mitte rasedate kallal ei tahtnud ma seekord bitch´ida. Suurem osas neist on niikuinii minust teisel lainepikkusel ja peast rasedad. Ma tahtsin vinguda inimeste kallal in general. Viimasel ajal ärritavad nad mind rohkem kui kunagi varem.
Mind ärritavad inimesed, kes on liiga mainstream.  Noh, sellised igavad hallid inimesed. Sellised, keda tänaval ei märkakski, aga kes igasugu "moeblogisid" peavad. Sest mina ise olen ju jube diip.
Samas häirivad mind ka liiga ökoinimesed. Sellised, kes aina jahuvad, kuidas kõiges, mida poest osta saab, on peidus puhas mürk ja et süüa tohib vaid teatud käputäit toitaineid ning püüavad mulle selgeks teha, et kodusünnitus ja/või loomulik sünnitus on ainuke normaalne asi siin maailmas ja et üleüldse peaksin ma ise hakkama kitsi, kanu ja lambaid kasvatama, sest ma jään nüüd lapsega koduseks. Ja mis mul seal ikka muud teha on ning et ma peaksin lapse tervisele mõtlema.
Aga kõige rohkem on mind häirima hakanud smart assid. Sellised inimesed, kes end jube diibiks või kõikidest teistest paremaks  peavad ja kõike, mis natukenegi tavalisem on, maha teevad. Jajaa, ma saan aru, et see on vastuoluline, aga ausalt ma ei suuda enam kuulata, kuidas päevast päeva inimesed end upitavad. Kellel on kõige parem nõudepesumasin ja kõige kvaliteetsem trepp ja kõige parema firma külmik ning kõik muu, mis teistel on, ei kõlba mitte kui kuhugile. Vaid see, mis on nendel, on maailma kõige parem ja ainuke õige valik.
Ja siis see igiammune, kes tunneb keda ja kes on paremal töökohal ja et see on nii oluline, et mu pruudi/peika isa töötab vallavalitsuses torude ja mutrite osakonna juhatajana, mis sellest, et ta muidu on üks igavene tropp, aga siiski vallavalitususe. Rääkimata kõigist neist maailmakuulsatest modellidest ja kunstnikest, kellega end iga päev ümbritsetakse, aga kellest mitte keegi teine väljaspool oma tutvusringkonda pole kuulnud. Igatahes...I could not care less! 
Ja sellised inimesed, kes enam ei saa restorani sööma minna, sest "me ise teeme kodus nii head süüa, et iga restoraniskäik on olnud täielik pettumus" või et "issand, mis söögikoht, ma ei tahagi siin süüa, siin ei pakuta isegi veini toidu kõrvale, Prantsusmaal on see küll tavaline". See on tavaline  ettevõtte söökla. Mida sa siit õige loota said? Michelini tähti?
Ja sellised inimesed, kes peavad ainsaks õigeks muusikaks 16.sajandi klavessiini mängu, kõik muu on mõttetu poppmuusika. "Sa kuulasid Mozartit? Võehh, kui õudne!" võdistavad nad õlgu. Ükskõik, mida sa ütled või teed või arvad teadvat, nemad teavad paremini. Nemad teavad. Sest nemad on ikkagi haritud inimesed.

Nad kõik ärritavad mind. 

Ausõna, ma pean ka end jube diibiks nagu me kõik teame, aga ma ei häbene sugugi öelda, et sirvin täiesti vabatahtlikult ka Kroonikat ning mu lugemus ei ole sellepärast pool flaierit, et ma võin Koit Toomet ka kuulata, hell, lähme isegi nii kaugele, et ma võin öelda, et ma elaks üle ka Kannu Kõrtsi, et ma ei sure ära Selveri pelmeenide kätte, et ma olen riideid ostnud Humanast või Paavli kaltsukast ja lõppude lõpuks, kujutage ette, ma tõepoolest vaatan Ringvaadet ning mulle meeldib Anu Välba.

Jah, inimesed on mind üha rohkem häirima hakanud. Nad ärritavad mind rohkem kui kunagi varem. On jäänud veel vaid käputäis, keda ma normaalseks pean ja kellega suhtlemist ma ei pea selliseks piinaks, et juba pärast kümmet minutit otsin ma silmadega kohta, kuhu end üles puua.
Mu kallid armsad normaalsed sõbrad ja tuttavad, te ju saite aru, et ma ei rääkinud teist? Ja me oleme ikka sõbrad edasi. Samas, kui end ära tundsid, siis ausalt, ju me ikka väga head sõbrad ka ei ole kui ma niimoodi avalikult sind taga räägin:D