Kuna ma ikka olen juba väikese vaala mõõtudesse jõudnud ja kaal näitab ka kosmilisi numbreid, siis eile arstil käies tundsin ma, et pean lihtsalt valetama. Ja nii ma valetasingi, et väga palju magusat ei söö. Samas pean tunnistama, et mul on väga raske šokolaadikausist mööda minna, jäätisest on saanud mu suur sõber, igatsugu suhkrutsisaldavad joogid lihtsalt karjuvad poes mu nime. Okei, ega ma neid nüüd mingites tonnides ka sisse ei aja, aga ikkagi. Ja eile õhtul koju minnes ei suutnud ma vastu panna kahele iirisetäidisega sõõrikule:(Ma ei ole kunagi väga magusat armastanud. Miks siis nüüd? Miks?
Ma ei taha enam suuremaks minna.
Ja kui siis pärast selgub, et shokolaadi ei tohi süüa, sest laps on täpiline..... Ma pole kunagi magusat armastanud, aga energiapuudus on selline, et ma söön kondenspiima. Otse pakist. Ja šerbetti. Terve korraga. Ja ma isegi ei armasta neid:(
ReplyDeleteTõsi, nüüd on asi parem, ehk olen harjunud - aga no on ka viimane aeg eks, poole aastaga ju võiks...
Selle olen ebameeldivate kogemustega selgeks saanud - hommiku- ja lõunasööki ei tohi vahele jätta. Mida iganes, aga peab sööma. Mul mees tegi/teeb vahel ka praegu hommikul tööle minnes võikud valmis ja lõunaks on hädajuhuseks (et kui üldse midagi aega teha ei ole)alati külmikus kodujuustu. Aga algul ei olnud harvad juhused, kus pooleliitrise jäätise kinni keerasin lihtsalt selleks, et kiirelt kuskilt jõuvarusid ammutada:)
kondenspiima sööks mina ka, st et mingi aeg kallasin seda veel jäätisele peale:S
ReplyDeleteaga nüüd olen suutnud sellest pahest ikka lahti saada.
varusin ka kappi igaks hädaolukorraks kodujuustu ja keefiri(t) ning olen avastanud, et mu uus nõrkus on tomatid:D