Friday, January 29, 2016

Kas teil on kunagi nii olnud?/ Have you ever?


Ma sattusime täna hommikukohvi kõrvale sõbrannaga rahast rääkima. Raha on nagu teada alati selline "keelatud teema", millel on parem mitte peatuda. Kas on seda liiga palju või liiga vähe - mõlemal olukorral on oma miinused. Ta rääkis, et ta 16-aastast poega hakati kunagi kooliekskursioonil narrima kui ta oma toidupaki välja võttis ja teised nägid, et seal olid a la Selveri brändi tooted. "Miks sul alati odav toit kaasas on?" küsiti talt. Poiss ei osanud vastata, rääkis sellest kodus vanematele ja tundis piinlikkust. Ema ütles, et aga sa teinekord küsi nendelt, et kellel teist veel kontol 250 000 Norra krooni on, sest minul on, kuna mu ema on rahaga nii "kitsilt" ümber käinud ja selle arvelt mu säästukontole sellise summa kogunud. Järgmine kord kui poissi narrima hakati, just nii ta ütleski. Rohkem ei ole teda ja tema matpakket kunagi narritud.

Ma istusin seal, 35-aastasena, ja tundsin end luuserina. Ma töötan 24/7, olen suure tõenäosusega keeranud pekki nii oma lapse, oma pereelu kui oma närvid, seda kõike selleks, et uuesti jalgadele saada, kuid ei saa ikka omadega hakkama. Kas te olete end kunagi saamatuna tundnud? Noh nii saamatuna, et sellest on piinlik rääkida? Ja nii vastate te kogu aeg, et teil läheb suurepäraselt ja kõik on hästi ning et te saate hakkama? Nii et teistele jääb mulje, et elate 1) kadestamisväärset elu või 2) üle oma võimete? Aga te mõtlete, et parem mõelgu nad nii, sest täiskasvanuna on piinlik midagi muud ka tunnistada. Pealegi, kellele see virisemine või hala korda läheb. Siin pole isegi enam kahte varianti. On vaid üks. Hala paneb inimesi (kellele sa ei meeldi) parastama. Milleks neile seda rõõmu pakkuda ja nii te elategi pinna all peidus, kuid mõnikord tunnete end kogu selle eduka pinna all luuserina. Öelge, et te olete mõnikord nii tundnud? Kui ei, siis mina olen. Täna hommikul.

Aga et mitte lõpetada negatiivsel toonil, ütlen ma teile, et ma ootan täna hommikust varajast ärkamist, sest me lähme Rootsi (seiklused-seiklused?). Minu 84-aastane vanaema otsustas, et tema tahab oma tütrele külla minna. Nii nagu ta eelmisel aastal otsustas, et tuleb mulle Norra külla, et näha, kuidas me siin elame. Jp, selline tragi vanaema on mul. Ma loodan, et minus on kasvõi grammike tema otsusekindlust ja tragidust, huumorisoont ning positiivsust, sest tema suhtumise ja hoiakutega saab hakkama igas olukorras ja alati võitjana väljudes. Isegi kui olukord tundub s...t (on see tuleviku väetis).

Peale onupoja lõpuaktust pidi vanaema natuke Ussipesas ootama. Samal ajal kui mina veini jõin, niitis tema heina, sest ei viitsinud niisama istuda.

While having our morning coffee me and my friend started talking about money. You know it  is always is a topic better not to touch, but with her we have talked about everything from swingers to childbirth (which is strange, because I usually do not like to talk about certain topics like these for example). She told me that she always buys the private label products (like First Price in Norway), because it more or less has the same taste for half the cost. Once someone started make fun of her son when he had with him a First Price cheese pack. He felt ashamed and told the story to his parents. Her mother told her that next time someone has something to say about his food, he should ask if they have 250 000 Norwegian kroner on their account like he does. Because his mother has been so "cheap" and saved this money while buying private label products. So he did and it was the last time someone made fun of him.

I listed to her story and felt like a 35-years old looser. Have you ever felt like this? Having three jobs and trying to get back on your feet, but still not getting up? But it is too embarrising to talk about that, so you better give a impression of having a wonderful life and answering " I am doing so well" all the time? Besides, who cares about you complaining anyway. The haters just laugh, so it´s better to pretend and let them envy you, but sometimes undeneath the surface you feel like a looser. Have you ever had this feeling? Well, if you haven´t, I most certainly have. Today.

But I do not want to face the weekend with a negative vibe. My 84-years old grandmother decided that she wants to visit her daughter in Sweden, so early tomorrow we head towards Sweden. My grandmother is such a vital lady despite of her age and sicknesses. If I have at least a quater of her decisive mind, eagerness, positive thoughts and sense of humor I will be a winner in every situation.

12 comments:

  1. Mina tulin Eestisse tagasi elama kui olin 34. See mis sa ülal kirjutad, tunded samad.
    Ja kui olukord on sitemast sitem, siis ma võtsin julguse kokku ja jagasin seda oma sõpradega, palusin abi kui vaja (varem oli abi küsimine midagi mõeldamatut). See oli üks ütlemata hea tunne. Jõudu ja jaksu!
    Maarja

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul see sõpradelt abi palumise limiit on selleks korraks otsas;) Aga ma nõustun, et see on nii hea tunne kui keegi lihtsalt oma abikäe kõige raskemas olukorras ulatas

      Delete
  2. Olen kogenud, olen. Kui otsime endale kodu mis vajas pisukest remonti siis olime indu täis. Hinnaguliselt pidid remonditööd kestma maksimaalselt 2 kuud koos ise tehtavate töödega. 2 aastat hiljem elame jätkuvalt asenduspinnal ja juba piinlik on vastata kui keegi jälle küsib, et kus maal remont on ja millal me oma koju kolime. Ilmselt olime liiga entusiastlikud. Aga õnneks tunneli lõpus juba paistab valgus. Sama on rahateemaga. Paljud ei tea milline on palgatase mõndadel ametikohtadel ning eeldavad summad hulga suuremaks. Katsu siis selgitada mis regulaarselt reisimas ei käi ja uut autot liisingusse ei võta. Ja nõme tunne on kui minust nii 2x rohkem teeniv "madalapalgaline" tuleb oma kehva elu üle kurtma... Inimesed miskipärast ei taha rahateemadel otse küsida ja eeldavad. Nii seda, et odavbrändide ostja on vaene kui ka seda, et teatud ametikohtadel teenitakse roppumoodi raha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina kuulen pidevalt lauset "aga sa saad ju nüüd Norra palka", no ei ole veel saanud, isegi Eesti palka pole vaata et saanud, aga eeldamine on tore.

      Delete
  3. Oh jah... Eks ikka tahame näida ju rikkama ja paremana. Samas on asi valikutes, ma käin palju teatris, aga selle nimel olen nt loobunud riiete ostmisest, sest mõlemale raha ei jagu... Ikka unistan nahktagist, mida sügisel poes nägin ja mis istus ideaalselt, aga minust jäi ta poodi, selle 30 euri eest sain hoopis kotitäie süüa... Samas olen mõelnud, et ehk nii mõnegi sõbra "ma seekord ei saa tulla" taga on peidus rahapuudus? Mina olen küll jätnud käike käimata, sest ei saa... Üks tuttav mainis natuke aega tagasi, et kui ikka soodne pakkumine tuleks heaks reisiks, siis mingi 300 euri kraabiks kiirelt kokku. Ma ainult naeratasin ja noogutasin, samas kibedalt mõeldes, et see on mu poole kuu palk. Aga ei mingit hala, ise olen oma valikud teinud ja noh ju siis seda nahktagi või juubeliks uut kleiti ikka tegelikult polnud vaja. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jp, ega ma ka just seepärast ei tahagi halada, et valikud on ju enda tehtud. Teinekord tahaks ka kaasa kiita, et no mis see 300 eurot siis reisi eest on, siis aga tuleb meelde, mida ja kuhu seda hetkel tegelikult vaja on.

      Delete
  4. Eveliis, kas poleks parem tagasi koju tulla? Peaksid küll poest loobuma - jah, seda oleks raske alla neelata - aga päästaksid kõik muu, eelkõige pere ja närvid. Kas on lootust, et poel hakkab paremini minema? Kui ei, siis milleks vireleda. Ja last sa selle mõne aastaga kindlasti pekki pole keeranud :D Mõni laps ongi nõudlikum ja elab vanemate närvilisust läbi. Minul on neid suisa mitu ;) Eestis oleks sul ka rohkem võimalusi last kellegagi jätta ja ise puhata ning mehega ainult kahekesi olemise aega leida (st nii, et laps ei ole lihtsalt kõrvaltoas).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga miks sa eeldad, et mured on seotud poega? Või et Eestis oleks parem?

      Delete
    2. Tegelikult ma ei eeldanudki, et mured on seotud poega. Pidasin pigem silmas seda, et poe tõttu pead eemal olema kodust ja turvavõrgustikust, mis ehk aitaksid sul kergemini muredega toime tulla. Oleneb ju ka sellest, mis eesmärk sul poega on. Majanduslik, eneseteostus, missioon vm? Ja kas pood tundub seda eesmärki täitvat?

      Delete
    3. Ma ausalt tegelikult olen lausa tänulik, et see pood olemas on ja just õigel ajal, vot ilma selleta oleks raske olnud. Aga mulle tundub, et ma olen natuke leidnud ka tugivõrgustiku probleemile lahenduse. Emme elab Rootsis, ei ole just väga kaugel, nii et kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis istub Muhamed oma murega autosse ja sõidab mäe juurde;) Pluss on ka veel see, et hetkel elame suusakeskuse kõrval ja see meelitas märtsis kohale lapsehoidja. Nii et tegelikult saab hakkama. Raske on muidugi, seda ma ei eita, aga jällegi, keda ma peale enda "süüdistada" saan

      Delete
  5. Raha on jah korraga nii 6nn kui 6nnetus. Ma vaikselt yritan loobuda igasuguste selgituste andmisest, sest inimene kuuleb ikka seda mida kuulda tahab ja ega ei ole lihtne end teise inimese olukorda m6elda, et asju veidi teise nurga alt hinnata.

    Ja nagu siin eelnev kommenteerija ytles - tihti on asi lihtsalt valikute kysimus, kes kus koonerdada ja kuhu kulutada otsustab.
    M6nel inimesel on rohkem valikuid, teine kulutab iga viimse kui penni esmatarvetele ja saagi v6imalust mingeid "valikuid" teha. M6ni on rikas 6hust ja armastusest, teine rabab 66d ja p2evad, aga ikka on hunnik 6nnetust.

    Mis sa ikka teed, elu ongi kohati karm ja eba6iglane. Olgu nende rahadega kuidas on, rahul ei ole inimene enne kui on l6petanud enda elu teiste eludega v6rdlemise, kaotanud endas vajaduse pidevalt kellelegi midagi "t6estada" ja omandanud oskuse igas olukorras huumorit leida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimased lausega ei saaks rohkem nõus olla

      Delete