Mees on alati süüdi

Mul on Facebookis sõbralistis inimesi kooliajast, kelle tegemistest tean ma vaid nii palju kui mu Facebooki uudistevoogu sisse sajab. Nende seas ka üks mees, kelle kohta mul on tänu tema Facebooki kontole jäänud mulje, et alkohol on talle tibake liiga palju meeldima hakanud, üsna tihti ilmub sinna pilte teise päeva poistest. Aga mitte tema oletatavast joomalembusest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis töötab ta ise Norras ja laps ning lapse ema elavad Eestis. Hiljuti postitas see mees oma kontole pildi, kus ta on sõbraga lennukis (ei mitte eralennukis vaid tavalises liinilennukis), ei tea mina, kas ta oli teel tagasi tööle või puhkusele, pole ka minu asi ja ega väga ei huvita ka. Mul kihvatas aga siis kui ma nägin selle pildi all olevat kommentaari, et „hea isa küll, sõidad lennukiga, aga last toetatud ei saa“. Ja uskuge mind ma ei kihvatanud selle pärast, et ma oleksin selle kommentaariga nõus olnud, vastupidi. Ma ütlen veel kord, et seda meest ei ole ma näinud rohkem kui põhikooli lõpetamisel ( ja sellest on ikka aega möödas!), niisiis ei ole mul siin mingit põhjust teda kaitsta, kuid ta on mu mõtte hea illustratsioon. 

Teie saite nüüd teada, et tal on laps ja ilmselt hoiab ta kõrvale alimentide maksmisest. Milline siga, mõtlete te ehk nüüd? Joodik ja hoolimatu isa? Mida te aga ei tea, on see, et (tänu jälle samale Facebookile tean mina, et) lapse ema joomalembuse tõttu sattus laps ühel korral lastekodusse. Oletame nüüd, et mees ei maksa seadusega ette nähtud alimente, kuid toetab oma last igal muul moel. Ostab riideid, käib kinos (ja jällegi see sama Facebooki konto toob minuni ka pilte isa ja lapse ühistest tegevustest) ja nii edasi. Raha ei kanna ta sel põhjusel, et naine jooks selle maha. Ma nüüd rõhutan, et tegu on minu oletustega, ma ei tea ju tegelikkust, kuid mul on nii paganama kopp ees, et alati on süüdi mees. Alati.

Nagu te teate, ei tule ma ise mingist musterperekonnast, nii et te ei saa öelda, et mida mina ka tean. Tean küll. 

Mul on kopp ees, et kui mees ja naine lähevad lahku, , emast saab märter ja isa on süüdi, süüdi selles, et ta ei hooli perest,lapsest ja jumal hoidku kui ta ei maksa alimente, siis on ta rahvavaenlane number kolm (Jegveni Ossinovski ja Toomas Hendrik Ilvese järel). Kas te teate, mitu korda ma oma tutvusringkonnas olen kuulnud lauset „aga, ma panen talle, raisale, alimendid peale“? Või „aga ega ma talle last ka ei anna enam“? No kümneid kordi õnneks ei ole, aga kahjuks siiski rohkem kui ma tahaks. Need laused on tulnud kibestunud ja mahajäetud naiste suust, kes ise on oma mehed viimase piirini viinud, lapsest (sest mehed on armastavad isad olnud) on saanud kättemaksuvahend. Kibestunud ja kurjade naiste kättemaksuvahend. Need on need naised, kelle sõbrannad, kirjutavadki selliseid „aga ise sõidad lennukiga“ kommentaare, mõtlemata et võib-olla sõidab see isa teise riiki tööle, et teenida raha, et maksta lapsele. Võimalusi on palju, kuid alati on kõige lihtsam halvustada. Ma tahan rõhutada, et ma ei püüa mitte mingil moel õigustada oma kohustustest kõrvale hiilimist, kuid ma vihkan seda must-valget pilti, mis meile halbadest meestest ja isadest maalitakse.

Mul on kopp ees, et maailm on must ja valge, kui asi seda teemat puudutab. Ema hea, isa halb. Ma tean üht lugu, kus mees väidetavalt oma naist halvustas ja hulluks tembeldas, kuid tegelikkus oli, et naine oligi ebastabiilne. Laps jäi talle vaid tänu sellele, et ta sõbrannad kohtus valetasid. Mees jäi ka siin loos halvaks kangelaseks.

Igal lool on alati kaks osapoolt ja tõde on kusagil vahepeal.Tihti ei ole need „oma kodust lastega välja visatud naised“ sugugi kannatajad, lihtsalt seadus on automaatselt emadeja naiste, kui nõrgema sugupoole, poolt. Teate, tahad ma avaldan teile saladuse. Naised pole nõrgem sugupool. Naised oskavad vajadusel olla väga munadega (Anu Saagimi intervjuust jäi mulle kõlama, et need asuvad meil lihtsalt natuke kõrgemal kui meestel), kavalad, aga ka manipuleerivad, kättemaksuhimulised ja õelad. Lapse on parim relv ühele mehele kättemaksmiseks. Ja siis tulebki see, „aga ma panen talle, raisale, ka alimendid peale!“kuigi mees võib olla tasub nii lapse huviringide, hobide, talvesaabaste, kinoskäikude jms eest (seaduse silmis need ju arvesse ei lähe).

Ja võib-olla ongi nii mõnigi haavnud mees, kes enam oma last näha ei saa, ning seetõttu alimente ei maksa. Mitte kõige täiskasvanulikum mõtteviis ilmselt, aga ma suudan mingil määral seda mõista.

„Sul ei ole enam last kuni sa selle uue l***ga koos elad,“ on vihahoos endise naisepoolt välja pursatud ja mees mõtleb, et seniks kuni last pole,ei maksa ta ka raha. Tausta lahkuminekute ja suhete ja erinevate manipuleerimismängude kohta ei tea keegi. See pole ka oluline. Mees on alati süüdi.

Just nagu minu jutu kinnituseks nägin ma, et Äripäev (oli vist?) avaldas suurimate elatisevõlglaste nimekirja. Palun seletage mulle, mis kasu teeb selline avalik ristilöömine? Keda see list üldse huvitab? Kas te kõik olete selle läbi käinud, et näha, kas äkki on naabri-Jaan ka seal ja millisel kohal, sest naabri-Malle on juba aastaid rääkinud, milline siga see Jaan on? Arutate seda nimekirja kohvitassi taga? Või milleks selline nimekiri.

Mulle tundub lihtsalt, et järjekordselt nagu Eestile kombeks lähenetakse probleemile valest otsast. Ei, mina ei tea,milline on lahendus, kuidas kõik need kohutavad inimeseloomad oma lastest hoolima panna (sest seda selle listiga ju öelda tahetakse, et palun, siin on inimesed, kes oma lastest ei hooli), aga mul on nii kopp ees. Nii kopp sellest eestlaslikust kombest kõike sotsiaalmeedias valimatult jagada. Ikka on vist tõsi, et parim magustoit on teine eestlane (hetkelmuidugi tundub et üsna maitsev on ka üks vaene lätlanna), sest ma ei suuda kuidagi teisti neid jagamisi ja avaldamisi enda jaoks lahti seletada.

Vanasti pandi „pattu teinud“inimesedkiriku ette avalikku häbiposti, nüüdon avalikuks häbipostiks saanud sotsiaalmeedia. Sinna sobib üles panna. Kõige hilisema näitena tuleb mulle meelde üks taksojuht.