Minu hapud viinamarjad

Lugesin eile õhtul SEDA artiklit ja meel läks kuidagi kurvaks. Muidugi riskin ma nüüd sellega, et leidub inimesi, kes leiavad, et ilmselt on tegu mu hapude viinamarjadega ja ega ma eitagi, et ma muidugi tunnen aegajalt puudust sellest söögikohast, mis sai südamega tehtud, aga ärme hakka vanas asjas torkima (või kes teisiti muidugi ei saa, ega ma keela). 

Räägime siis sellest, mida mina arvan Eesti Maitsetest, restoranide edetabelist ja korraldaja(te)st. Ma olen alati seda üritust toetanud (ka juba ammmmu enne "meie aja arvamist). Mu meelest on Eestis väga palju toredaid söögikohti, fantastilisi kokki ning see kõik väärib tunnustust. Väike konkurents on edasiviiv jõud ja reklaam teretulnud. Ma ei olnud kunagi kahelnud selle ürituse aususes, mitte kunagi. Samamoodi on mulle meeldinud lugeda toidukohtade tutvustusi (arvustusteks neid nimetada ei saa). Seega olen ma alati leidnud, et Eesti Maitsed on üks tänuväärne ettevõtmine. Eestvedaja ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, sest ta lihtsalt ei jäta mulle meeldiva inimese muljet, hilisemal kokkupuutumisel julgen ma lisada, et mu arvamus ei paranenud, vaid... Me lihtsalt ei sobinud. Mina olin tema jaoks mittekeegi, tundmatu ja mõttetu väike inimene, tema minu jaoks arrogantne ja üleolev. AGA ärge saage valesti aru, see ei muutnud mu arvamust Eesti Maitsetest, sest me juba teame, kuidas kõigile meeldida ei saa ning see, et inimene ei meeldi, ei anna mingit põhjust teha maha selle inimese poolt algatatud ettevõtmist. 

Kui ma siis Eesti parimate restoranide valimisega rohkem kokku puutusin, pani mind imestama, kuidas mõned restoranid alati nimekirjas olid ning alati suhteliselt kõrgetel kohtadel. Olles neid ka ise külastanud, pani see valik mind õlgu kehitama ja mõtlema, et kuidas nad väärivad kohta parimate topis, kuid mõtlesin siis, et maitsed on erinevad ning tegelikult ei saa ma end ju toidukriitikuks/gurmaaniks/asjatundjaks pidada. Siit-sealt kuulsin ma küll erinevaid sahinaid, aga sahinatega on ka alati nii, et võta sa siis kinni on see kibe konkurent, välja jäänud restorani omanik, lihtsalt kägu või (pool)tõde. Uue restoranina oli meie jaoks väga oluline olla pildil ja Eesti parimate restoranide top 50 oli üks parimaid reklaame (teine, mis alati toimib, on Terevisioon;)

Esimest korda tekkis mul mõru maik üritusest kui välja oli valitud viiskümmend finalisti, kuid enne edetabeli selgumist üks restoranidest oma uksed sulges. Minu naiivne loogika ütles, et sellisel juhul valitakse, kas uus finalist või jääb nimekiri koosnema 49 toidukohast. Suur oli minu üllatus kui ootamatult oli NOA restoranist saanud kaks eraldi restorani. Minu loogika ütleb, et kui hinnati ühe restorani kahte saali, millest üks oli 20.koha vääriline ja teine 1.koha vääriline, siis oleks pidanud tulemused kokku liitma ja punktide jagamisel oleks selgunud üks auhinnaline koht ühele restoranile (mitte ühe restorani kahele saalile). 

Ja siit ei pea välja lugema minu pettumust või kadedust, ma arvan, et NOA on geniaalne restoran, imelise asukoha ja vaate ning suurepärase interjööriga. Peakokk klass omaette, tõeline toidukunstnik, kellega võistelda ei suuda väga paljud. Nii et ei mingit kadedust. Ah, mis ma valetan, muidugi olen ma kade, et NOA minu pensioni ei kindlusta. 

Igatahes oli see esimene kord kui ma hakkasin natuke kõhklema. Veel hiljem hakkasin ma juurdlema selle üle, kuidas finalistide hulka üldse saab. Kõige lühidamalt öeldes suuresti tänu suhetele ja tutvustele. Oluline on saada nimekirja, koht ei ole tegelikult enam kõige olulisem, edasi on kõik PR ja reklaam. Kuidas keegi oskab nimekirjas olemist enda kasuks pöörata. 

Siin Lillehammeris korraldatakse pensionäridele teemaõhtuid, kuhu kõik on oodatud. Tegelikkus on aga nii, et kohal käib ja lauad on broneerinud kindlad väljakujunenud sõpruskonnad, kes otsustavad, mida süüakse, mida arutatakse, kaua teemaõhtu kestab ja nii edasi. Uustulnukad ei ole tegelikult oodatud. Seos Eesti Maitsetega? Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki, restoranimaailmas on samamoodi kujunenud välja sõpruskonnad. "Sina anna mulle hääl, mina annan sulle," on üks kindel moodus kindlustada koht 50 hulgas, kui sulle kuulub rohkem kui üks restoran, siis on hääli veelgi lihtsam saada, sest restoranidele annavad hääli teiste restoranide omanikud. Lihtne. 

Ja siis jõuamegi me lõpuks eilse uudiseni. Olgu, me saame tasu vaadata kui osalustasu, sest kuidagi peab ju tasuma nendele, kes testimas käivad (kuid kas ma ei eksi, et ka riik toetab seda ettevõtmist?), aga mu meelest on ääretult inetu, kui viidatud artikli sisu tõele vastab. See teeb mind kurvaks. Mitmel põhjusel. Esiteks on selles nimekirjas väga palju häid restorane ja mul on kurb, et see üritus niimoodi "ära lörtsiti", et inimestel on raske tabelit tõesena võtta. Kui tablisse mahub nii Horisont kui Manna La Roosa, siis tekitab see aga tõesti küsimusi. Esimene luksuslik ja moderne fine dining, teine chill koht sõpradega kohtumiseks, kus toit ei ole esmatähtis. Kuidas saab panna paremusjärjestikku nii erinevaid kohti. Restorani võrrelda lounge'iga, kohvikut pubiga. Kusjuures mul tekib ka küsimus, miks pole tabelis ühtegi pubi? Ka hea pubitoit väärib tunnustust.

Teiseks teeb mind kurvaks, et inimestele võim pähe lööb (teemast välja, aga palun vaadake Taavi Rõivast!). Kõige rohkem teeb mind kurvaks see, et hea Eesti toit ning toidukohad ja inimesed nende taga väärivad tunnustamist*, mitte intriige, kõmu ja klatši. 

 

*Palk  on omaette teema, kus kõik ei alga ebaausatest ja ahnetest omanikest, vaid riigist ja maksudest. Siinkohal soovitan uuesti lugeda Maire Forseli artiklit.