Mina tahan ikka klatši ja kõmu

Ei ole midagi teha kui endale tunnistada, et mina tahan klatši ja kõmu. Ehk siis lugesin "Raimond Valgre legendi" ja tundsin, et see oli nii poliitkorrektselt kirjutatud raamat, et mul hakkas kohati igav, sest te ju teate, mida ma poliitkorrektsusest arvan. Kuhu jäi klatš ja kõmu? 

Mulle on Raimond Valgre ja tema looming alati ääretult sümpaatne olnud. Mulle meeldib see õrn ja romantikuhingega muusik, kes loomingu tagant paistab. Tema meloodiad on mu meelest nii lummavad, mul mängib kodus/tööl tihti taustaks Francis Goya "Pleased To Meet You Mr.Valgre". Mulle meeldib selle muusika taustal end argipäevast ja argimuredest eemale unistada. Krõbeda külmaga talveilmal mõjub "Saaremaa valss" eriliselt kutsuvalt. Ma kipun tihti seda (ja teisi lugusid) kaasa ümisema. Mu arvates peab selleks olema eriline anne, et luua viise, mida rahvas armastab ja teab kasvõi unepealt kaasa ümiseda. Ja Raimond Valgre lugusid teame me ju kõik. Tartlasena ei pea ütlema, et lisaks nendele ilusatele ja romantilistele lugudele nagu "Sinilind" ja "Muinaslugu muusikas" on üheks minu lemmikuks "Tartu marss". Sest noh "kauneim linn on Eestis Tartu".

Ma peaks tegelikult tööd tegema, aga selle asemel...

"Need vanad armastukirjad" on üks mu lemmikfilme ja nii nagu ikka kipub olema, et film äratab rohkem huvi sündmuse/tegelase vastu, juhtus ka minuga. Film muutis Raimond Valgre kui inimese minu jaoks nii huvitavaks, et ma olen ikka temast püüdnud rohkem teada saada. Temas oli (on?) midagi erilist, midagi tabamatut ja võib olla ka see muudab Raimond Valgre minu jaoks nii huvitavaks.   

Seda te ju juba teate, et mulle meeldivad II maailmasõja-aegsed lood, inimeste saatused, armastuslood ning seda kõike pakub Raimond Valgre elu. Kui ma käesolevat raamatut lugema hakkasin, siis ma ilmselt pettusin raamatus natuke seetõttu, et mingil veidral põhjusel ootasin ma, et see oleks nagu Raimond Valgre enda kirjutatud. Ma saan ju väga hästi aru, et see on võimatu ega oskagi seletada, miks ma seda ootasin. 

Ma tahtsin kuidagi rohkem lugeda tema tunnetest, tema hingeelust, tema hirmudest, eriti üleelamistest tööpataljonis, mis päikesepoisi allakäigule viisid. Vaadates raamatut illustreerivaid pilte Pärnu rannas päevitavast šokolaadipruunist playboy'st ei anna ju esialgu kuidagi aimu, et ta võiks oma elu lõpetada hullumajas. See traagiline elukäik on minu jaoks põnev (ausalt, ma ei tea, miks mulle sellised lood nii hinge poevad ja pinget pakuvad).  Milline oleks olnud tema elukäik kui tal oleks õnnestunud pääseda sõjaväkke värbamisest? Kas ta oleks elanud kauem? Kas peaaegu karsklane oleks jäänud karsklaseks? Või oleks alkohol, peod, austajad ja kambajõmmid siiski teinud oma töö ka siis kui II maailmasõda poleks röövinud heliloojalt romantilist ja idüllilist maailmavaadet? 

"Raimond Valgre legendi" lugedes saab Raimond Valgre elust väga palju teda, selles mõttes võtan ma küll mütsi maha autor Jaak Ojakääru ees, kes on andmete, intervjuude, mälestuste kogumisega kõvasti vaeva näinud. Ma ei kujuta ette kui raske võib olla kirjutada elulooraamatut inimesest, keda meie seas juba ammu enam ei ole. 

Aga nüüd tuleb see "aga", mis mind, vana klatšiarmastajat segama jäi. Lisaks imeilusale armastuloole Niinaga, ootasin ma põnevusega seda osa, mis oleks kirjeldanud tema abielu - välkabielu võõraga, mis olevat sõlmitud kihlveo tulemusena. Marika Korolev mängis abikaasa Evi osa filmis nii põnevaks (kas pole veider, et kui oled näinud filmi, siis on raamatut lugedes ka tegelased näitejate näoga?) , et ma tahtsin teada, kas see kõik oli ka siis tõsi, kuid raamatu autor on austusest helilooja vastu otsustanud abielu kohta käivatest kuulujuttudest mitte juttu teha. Sähh sulle siis kooki moosiga. Või oodatud kõmu. 

Kui te arvate, et ma nüüd lõpetuseks ütlen, et tegu oli halva raamatuga, sest nagu ma alguses ütlesin, läks lugu mu jaoks igavaks, siis te eksite. Kindlasti ei ole tegu halva teosega, sest nii palju kui võimalik on autor üritanud kaante vahele saada keeruka ja lühikese eluteega inimese lugu, lihtsalt selle lugemiseks peab minu arvates teil olema sügavam huvi Raimond Valgre vastu. Raamat on väga detailne ja korrektne, palju on seniavaldamata materjale, kuid Raimond Valgre jääb mu meelest detailidest hoolimata tabamatuks. Muinasjutuks muusikas. Kelle kohta kahjuks on haiglas kirja pandud järgnev lugu:

Anamneesis-eellugu (ema)93 : Patsient tarvitab alkoholi umbes 3–4 aastat, kuid viimased 2 a. eriti palju, kord-korralt muutus seisukord halvemaks, viimane aasta tarvitab alkoholi iga päev, [---]. Tööd teeb, kuid vähe. Mängida ei saa. Tahab jätta viina tarvitamist, kuid ei saa, hirm on väga suur. Teda joodetakse igal pool, raha polegi tal vaja. [---], räägib omaette. Sööb vähe, sugugi ei maga. 27. XII s.a. kukkus raskelt.94 Eile oli raske epilepsia (langetõve) taoline kramp. Patsient on abielus. Abielu pole korras. Lapsi ei ole. [---] Vastuvõtul patsient oli alul aruselge. Ütleb, et tundvat ennast halvasti, jalg olevat tal haige, tegevat valu. Desorienteerunud. Insulini 0,3 x 2 Solucio glycosae 40% 20 cm Paigutatud valve jaoskonda. Järgneb surmaeelse seisukorra kirjeldus, millest selgub, et patsient polnud enam teadvusel, kuni saabus Exitus letalis kell 5.45. Nii kustus üks heledamaid tähti Eesti muusikas.