Millistel juhtudel me kadedad oleme?

Ma sain aru, et praegu peaks kõik blogijad (jälle?) pooli võtma, et selgeks teha, kes on parem, kas roosamannatajad või minusugused või veel mingid kolmandat tüüpi blogijad. Ma pooli võtta ei viitsi ega hakata arutlema, kes kellest parem olla võiks, sest olgem ausad, kõik me blogijad oleme üks edev punt ja üheksal juhul kümnest peame me niikuinii end kellestki teisest paremaks. Või isegi kõige paremaks. Nii et mis siis ikka arutleda ja analüüsida, vaatame lihtsalt tõele otsa. Kas ma eksin? Lisaks sellele me kõik etendame ühel või teisel moel näitemängu, et oleks ilusam/traagilisem/põnevam/intrigeerivam - ja minu jaoks ei tähenda see sugugi, et tegu oleks millegi võltsiga või valetamisega, me lihtsalt ei ava end 100% või valime kui palju end avada. See on meie õigus. Soovitan lugeda ka seda ariklit Facebooki tausta- ja profiilipiltide kohta

Sama teemaga haakub tegelikult ka minu tänane mõte kadedusest. Millistel juhtudel me oleme kadedad? Mu 70-aastane soomlannast sõbranna ütles näiteks, et tema on ausalt kade mõne teise soomlanna peale, kes Norras paremini ühiskonda sisse on sulandunud, sest eeldused on neil mõlemal olnud samad, kuid ühest näiteks sai kohalik kuulsus (kohaliku ajalehe kolumnist), teine aga jäi välismaalaseks. "Ma olen küll nende peale kade ja siis ma püüangi leida enda lohutuseks asju, mis mulle nende juures ei meeldi," ütles ta. "Kole kampsun või üldse halb maitse, halb juukselõikus või ükskõik mida negatiivset," lisas ta.

Tal on ju tegelikult õigus. Mõtleme kellegi peale, kes meile ei meeldi. Kas põhjus võib olla selles, et me oleme kadedad? Ja see ei pruugi olla selline pahatahtlik kade, kui endale kadeduse põhjus selgeks teha siis võib sellest saada hoopis eluterve konkurents. Näiteks olen mina kade ühe käsitööpoe peale - nad on suutnud end turul nähtavaks teha, on klientide poolt palavalt armastatud ning võiksid põhimõtteliselt elada rantjee elu. Ma olen kade, aga sellises heas mõttes, sest see annab mulle motivatsiooni pingutada, saada sama heaks või veelgi paremaks. Eluterve konkurents. Kuigi ma leian ka ikka enda lohutuseks nende kohta midagi negatiivset öelda, ei läheks ma kunagi neid kuhugi anonüümselt kommenteerima või laimama või mustama. Nii kade ma pole.

Ma olen kade ka paari blogija peale (intriigide vältimiseks ütlen, et need ei ole Eesti blogijad). Kade selle peale, mis nad on saavutanud. Nii nagu ütles mu soomlannast sõbranna enda kohta "eeldused on meil ju samad, aga ühe kontole tiksub aastas miljon, teise kontole paarsada eurot".
"Ma usun, et mingil määral on kadedus edasiviiv jõud," ütlesin ma oma sõbrannale. Ta nõustus, et kadeduse abil on võimalik edasi liikuda ja lisas siis: "Aga ära unusta, et kui sa oled lõpuks edu saavutanud, siis pead sa leppima ka sitavalanguga,sest siis on inimesed sinu peale kadedad ja kõik ei ole heatahtlikult kadedad." Tal oli jälle õigus.

Nüüd ärge palun saage minust valesti aru. Ma ei ole üks neist, kes kaagutab, et "ah sulle ei meeldi need pikad kunstküüned ja üüratu dekolteega kleidid, sest sa oled lihtsalt kade". Peale kadeduse on ka erinevad maitsed, maailmavaated, arvamused. Alati ei pea see kadedus olema.
On inimesi kellele sa lihtsalt ei meeldi. Minule ei sümpatiseeri Evelin Ilves, ausõna lihtsalt on nii ääretult ebasümpaatne, eriti nüüd märtrina. Samamoodi ei sümpatiseeri mina kõigile, lihtsalt olen ääretult ebasümpaatne ja kõik. Ma saaame sellega leppida või mitte. Mõelda, kas selle taga on kadedus või midagi muud.

"Inimestel peabki üks vihkamiseobjekt olema," rääkis mu 70-aastane sõbranna edasi, "see teeb elu lihtsamaks. Keegi, keda peksta ja kritiseerida." Ka siin oli tal õigus. Ma tahaksin öelda, et mina ei vihka kedagi. Vihkan küll. Ma vihkan ühte inimest, kuid ma ei hoia sellest vihkamisest kinni, ma ei soovi talle halba, ma ei soovi talle üldse mitte midagi, peale selle, et ta kunagi minu koduuksest sisse ei astuks.
Ja nii nagu mina vihkan teda, vihkab ilmselt kusagil keegi teine mind, nii nagu mina olen kade kellegi teise peale, on keegi kade minu peale. Parem ei ole meist kumbki. Me oleme erinevad inimesed erinevate maailmavaadetega.
"Kogu selle kadeduse ja vihkamise juures on üks hea asi," lõpetas mu sõbranna meie vestluse. "Hea on see, et kõik inimesed ei vihka ja ole kadedad ühe inimese peale. Vot see oleks alles raske koorem kanda."

Minu 70-aastane sõbranna on (elu)tark naine. Kade. Nii nagu mina ja ilmselt ka sina. Sa pole kunagi kade olnud? Sellisel juhul sa lihtsalt valetad, meile ja endale. Me kõik oleme kadedad olnud ja mitte tingimata vaid heas mõttes kadedad, lihtsalt kadedad, et kellelegi on midagi, mida meil pole ja õnnest just puudu jääb. Näiteks iPhone kuuest.