Samal ajal kui maailm leinab David Bowie't, olen mina tema surmast lummatud. Jah, ma veendun iga päevaga, et ma olen üks kummaline isend, sest kas midagi saaks kõlada veel kummalisemalt kui see, et surm mõjub lummavalt. Võib-olla lummav ei ole õige sõna? Ma püüan siis selgitada nii hästi kui oskan, ilma totaalselt Wednesday Addamsina kõlades.
Üks minu lemmikmaale on Hans Holbeini "Saadikud". Või ütleme siis nii, et suures pildis ei tekita maal minus mingeid emotsioone, sellel on lihtsalt kujutatud kahte otse vaatavat meest, saadikut. Ei ole üldse minu teetassike. Ma ei kujutaks ette, et selline maal mu elutoa seinal ripuks.
Või siiski?
Kui vaadata, et see pole lihtsalt maal kahest "suvalisest" mehest. Gloobus, sirkel, vinkel, kardina taha peidetud krutsifiks ei ole sellel pildil niisama. Kõik nad peegeldavad reformatsiooni poolt põhjustatud muutumist - pürgimist teadmiste poole ja eemaldumist kirikumeelsest maailmapildist. See on üks sügavasisuline teos (keda huvitab võib maalist lugeda rohkem näiteks siit). Ma olen Londonis seda ka vaatamas käinud. Kas te olete ka naernud nende inimeste üle, kes kunstimuuseumis mõne maali ees terve igaviku seisavad, mõned hullud lausa istuvad tooliga maali ees ja muudkui vahivad midagi? Mina olen ka üks neist hulludest olnud. Selle sama maali ees. See lummas mind. Mind lummas see kummaline ese saadikute jalge ees. Memento mori.
Õige nurga alt vaadatuna võtab kujutis tavalise kolba kuju, mõjudes surma meeldetuletusena. Memento mori (ladina keeles "mõtle surmale, pea meeles, et oled surelik") on kunstis kasutusel, et meile meie surelikkust ja inimelu haprust meelde tuletada (link) ning enamasti kujutatud pealuuna. See on esimene kord kui surm kui kunst/surm kunstis/kunst surmas mind lummas.
(Ma ostsin Londonist kaasa "Saadikute" plakati.)
Teine kord kui surm mind lummas oli paar päeva tagasi. David Bowie "Blackstar" videot vaadates. See on õõvastav ja kriipiv, aga samal ajal nii paganama hea teos. Ma ei saa öelda, et ma olen David Bowie loomingu väga suur austaja olnud ja ega ma temast suurt midagi ei tea(dnud). Kuulasin kuidas inimesed teda geeniuseks nimetasid ja noogutasin kaasa, et ju jah.
Kui ma aga Lazaruse ja Blackstari oli ära vaadanud (ja kuulanud!), sain ma ka aru, et pagan võtaks, ta oli tõesti geniaalne artist. Oma surmast nii peenelt kunst teha. Selleks peab annet olema. Kas te ei nõustu? Blackstar on geniaalne.
Keegi kirjutas kusagil, et tegu on "täieliku rämpsuga", et kui Bowie poleks surnud, siis ei saaks see miskit tähelepanu. Ta eksib. Muusikalises mõttes on mu meelest sa superkihvt ja saaks kindlasti tähelepanu, kuid tõsi David Bowie nimel on oluline roll.
Ilma David Bowie surmata ei mõjuks see lugu nii nagu see mõjub. Ja nii nagu see ka mõeldud on. Hästi läbimõeldud hüvastijätt fännidega. Kunstiteos. Hirmuäratav aga lummav. Surmast sai kunstiteos.
See, kes ütles, et Blackstar plaat on rämps ja et kui see müüb ainult tänu ta surmale, see pole asjale lihtsalt pihtsa saanud. Sest Blackstar ongi Bowie surm, see on ta testament, tema hüvastijätt. Polnud minagi ta fänn, küll aga meeldisid mulle mitmed ta lood ja ma leian, et artistina oli ta väga eriline. Ta julges olla tema ise ja otsis (ja leidis ja väljendas!) iseennast aina uuesti. Mees, kes laulis laval kontsakingade, retuuside ja sinise meigiga ja jäi elu lõpuni härrasmeheks!
ReplyDeleteBowie on geenius ja Blackstar ning tema surm on lummavad, olen 100% nõus! Blackstar on Bowie imeline (hüvastijätu)kingitus ja tõeline kunstiteos. Tagasivaade oma karjäärile, hüvastijätt oma karjääri ja eluga: ta teab, et ta sureb, et eesriie on langenud, ja ta astub naerdes oma saatusele vastu. Pole kahtlust, et Blackstar saab ajatuks ja surematuks, nagu ta autorgi.
Lõpuni lummav
ReplyDeleteMa olen nüüd Blackstari ikka mitu päeva kuulanud ja no ON meistriteos, surematu ja ae
ReplyDelete