Kohustuslikud mänguasjad, eeskujulikud emad, lasteaed ja (meie lapse) areng

Ajendatuna tänasest Malluka lapsearenguteemalisest postitusest (link) või siis pigem ühest kommentaarist, mis ütles, et kui lapsel pole kodus "isegi sorteerimiskasti, siis ilmselgelt ei ole sa eeskujulik ema" läks meil täna Facebookis suuremat sorti lõõpimiseks. Ja mis sobiks veel ühte reedesse paremini kui veidike lõõpimist. Okei, tegelikult sobib üks pilt veel paremini kui lõõpmine, aga see tuleb alles postituse lõpus. 

Alustame siis sellest, et ma ei taha kuidagi nüüd siin ära panna või "soola haavale hõõruda" või mida iganes siit postitusest on soovi korral võimalus välja lugeda, sest paratamatult räägin ma siin ka Ida arengust. 

Idal on ka kodus olemas teatud hulk nö kohustuslikke mänguasju, sealhulgas ka need sorteerimiskastid või - ämbrid, ta on need kingituseks saanud, mina ei teadnud otseloomulikult sellistest asjadest mitte midagi. Esimese hooga ajasid need teda närvi, sest ta ei saanud pihta, miks täheke ei lähe ruudukujulisest august sisse ja vastupidi ning olles minu iseloomuga, siis ta pildus neid klotse vihaselt mööda tuba laiali. Mingi aeg olid need karbid seepärast peidus, mingi aja pärast avastas ta need uuesti ning mängis nendega hoopis mingeid oma mänge ega sorteerinud midagi, veel natuke hiljem kolisime me Norra ja kõik need arendavad mänguasjad jäid Eesti, siin pidi ta hakkama saama käepäraste "mänguasjadega" ja nii ta "sorteeris" mu kingi, oma kingi, kive, ma ei tea veel mida. Rohkem aga igasugu arendavatest mängudest huvitasid teda jonnimängud ja minu närvide söömine kaskadööri mängides (trepist alla hüppamine ja vaatamine, kas ma ikka suudan ta kinni püüda tundus mingil hetkel olevat ta lemmikmäng). 

Nagu ma sadatuhat korda siin olen öelnud, siis ma ei ole eriline lapsega tegeleja (siin), no ei viitsi ma temaga (veel) meisterdada ja tundide viisi joonistada ja selle järgi võiks kommenteerijad teha kaugeleulatuva järelduse, et me ei tegeleks temaga üldse. Muidugi tegeleme, kuid mitte nö kohustuslikus korras arendavate mänguasjadega, mis eeskujulikel vanematel soetatud peaks olema. Ma absoluutselt ei ütle, et arendavad mängud/tegevused on mõttetud, kuid ma ei usu kuidagi, et mõne mänguasja olemasolu tunduvalt rohkem arendaks. Minu meelest on see laste arengu võrdlemine natuke tobe. Jah, muidugi ma nõustun, et laias laastus peaks ikka teadma, mida võiks teatud vanuses laps osata, aga siis tuleks rõhutada ka seda, et "vanus" on lai mõiste .ning kui vahemikuks on 18-24 kuud, siis ei tähenda see, et kõik lapsed peaksid 18kuuselt tegema mida iganes siis ette on nähtud sellele vanusele ning need, kes 23kuuselt sama asja veel ei tee, on "veaga".

Igatahes sellest "kohutavast mittetegelemisest" hoolimata on Ida mu meelest täielikuks väikeseks geeniuseks arenenud. Jajaa, ma tean, et 99,99% lastest on täpselt samasugused geeniused, aga kuna mul puudub lastega varasem kogemus, siis mu jaoks on see kõik lihtsalt nii uus ja huvitav ja mõistmatu, kuidas üks väikene inimene iga päev meid oma oskustega üllatab. Ma istun ja imestan kui ta ise mähet vahetab (ok, geniaalne laps selles vanuses ei kasutaks üldse mähet, aga ma tuletan meelde, et me elame Norras, kus ka algkoolis lapsed mähkmetes käivad;D), riidesse püüab panna, meid ja meie tegevusi matkib - lauda katab. voodit teeb ja loomulikult ka karjub, sest noh...ma ikka suudan end unustada ja tõstan ta peale häält, ja nii edasi ja nii edasi. Mind paneb imestama kui palju ta  korjab üles sõnu ja suhtleb meiega omas keeles. Olgugi, et "tekk" oli siiani "voodi" ja "juuksekumm" "pea" ja "lamp" "pime", siis loogika ja seos sõnade vahel on ju olemas. Ma ei suutnud ära imestada kui Ida tuli oma esimese lausega, milleks oli "mamma kommer snart" (jp, ma oleks eelistanud midagi nagu "mul on kõige ilusam emme" vms "emme tuleb varsti asemel"). Iga päev tuleb aina uusi sõnu nii norra- kui eestikeelseid ja uusi oskusi, teadmisi, tegevusi. Uskuge mind ma pidin pikali kukkuma, kui ta üks päev lasteaiast tulles mulle õpetajate nimesid hakkas ette laduma. Või kuidas ta puhub nüüd iga kord "ai-ai" aknast "tsau" saatel välja nagu tädi Ene õpetas. 

Peale seda kui Ida hakkas lasteaias käima on lausa silmaga nähtav vahe tema arengus (muidugi võib-olla see oleks samasugune ka lasteaiata, mina ei tea, ma pole ekspert). Veider on muidugi see, et selles lasteaias ei ole nad sorteerimiskastist midagi kuulnud, vaid lähenevad asjadele loominguliselt. Mäletate, ma ütlesin, et minu jaoks tundus lasteaed algul kaootiline ja harjumatu? Ma pean ütlema, et siiani on mu jaoks vägagi harjumatuid asju, kuid ma näen ka väga palju positiivset, mis kasuks tuleb. Olümpiamängude ootuses on lasteaias sügisest alates väga palju keskendutud spordile ja olümpiamängudele. Alustati olümpialaulude õppimisest, sinna vahele on jäänud terve trobikond vahvaid ettevõtmisi ning hetkel on kätte jõudnud värvide nädalad. Praegu käib "kollane nädal", kus lapsed kogu nädala õpivad kollaseid asju, uudiskirjas oli kirjas, et nad lausa sorteerisid kollaseid asju teiste seast välja. 

Värvide nädala lõpuks saavad akendele ja õue lumele valmis olümpiarõngad. Mulle meeldib see lähenemine. Lisaks värvidele õpivad nad sõpruse kohta, saavad teada, mida üks ja teine värv tähendab, korraldavad oma talimänge (suuremad lapsed loomulikult aktiivsemalt) ja jätkavad olümpiamaskottide õppimist. Täna hommikul näitas Ida mulle lasteaia aknal olevat 1994.a mängude maskotti ja ütles, et see on Kristin. 

Ahjaa, mis mulle eriti meeldib, on see, kuidas sin õpetatakse ühtekuuluvust. Samal ajal kui me Eestis lähme seda teed, et laste sünnipäevad on pigem teistele emadele näitamiseks ja aur pannakse dekoratsioonide jm peale, siis siin rõhutatakse seda, et lapse sünnipäevale oleks kutsutud kõik lasteaiakaaslased. Et keegi ei tunneks end tõrjutuna. Kas see pole tore? Ja uhkete tortide asemel grillitakse vorste, mis lompe sisse keeratakse. Kuhu need lapsed kõik ära mahuvad, torkaks anonüümne kommentaator nüüd, eksju? Et kõik ei ela ju lossides ega saa lubada mängumaa broneerimist. Sellised sünnipäevad peetakse tihti õues, looduses. Jp, ka talvel. *

Mu meelest on selles lasteaias nii toredasti mäng ja õppimine kokku pandud. Nii et esimese hooga tundus mulle, et nad ei õpi ju mitte midagi, või siis las ma parandan, õpivad vaid lollusi tegema, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Onni ehitamine ei ole kodu sassi ajamine, vaid mäng, väikese inimese töö. Takistusraja ehitamine ja sellel jooksmine ei ole ohtlik turnimine, vaid õpetab hoidma tasakaalu ning ohutunnet. Idal näiteks puudub ohutunne ja ta võib vabalt pea ees tiiki tormata, viimasel ajal olen ma näinud, et ta kuulab palju paremini sõna kui ma teda sedasorti ohtudest eemal tahan hoida. 

Muidugi tähendab lasteaias käimine ka seda, et nad ikkagi õpivad ka lollusi. Lolluste peale on Ida meister ja ma tänan jumalat, et ta ei näinud, kuidas suuremate laste rühmas õpetaja jalgupidi tooli olles pisikesest kannust laual olevatesse tassidesse piima kallas (ma võin mürki võtta, et seda tahaks Ida järgi teha). Võib-olla ei kiida te lastevanematena sellist lollitamist heaks, kuid mina ütlen, et peaasi, et lastel lõbus oleks (jällegi ei taha ma öelda, et reegleid ei pea olema, peab, ma olen väga reeglite-inimene lapsekasvatuse koha pealt, kuid fun peab ka olema). 

Ma ei tea, kui ma oleksin Ida varem lasteaeda pannud, siis võib-olla ta tõlgiks hetkel juba "Kalevipoega" norra keelde, kuid ma näen nii tohutult, kuidas lasteaed talle kasuks tuleb. Lasteaed, kus tehakse lollusi ja ei ole sorteerimiskasti, istutakse põrandal ja teinekord süüaksegi oma võileib lõpuni garderoobis. Ja laps areneb ning õpib. Ilma kohustuslike arendavate mänguasjadega ning ema kõrvalt, kes ütleb välja, et ta ei viitsi oma lapsega tegeleda. 

Mis ma oma pika jutuga tahan öelda? Idal tulid juuksed ja hambad (vist) palju hiljem kui "normaalne" oleks. Mult küsiti, et aga miks tal ei ole hambaid ja kuhu juuksed jäid. Ma tahtsin alati vastata, et me leidsime, et neid pole vaja ning lasime need eemaldada. Miks need rumalad küsimused? Sama ka laste arengu kohta. No ei oska üks laps "emme" öelda kahe-aastaselt, samal ajal kui teine aastaselt oskas hümni laulda, mis sellest. CVsse ei kirjuta kumbki tulevikus "laulsin aastasena hümni ja teadsin 98 sõna" või "rääkima hakkasin alles kolmeselt, palun mulle kergem töö". 

Üks sorteerib mänguasju sorteerimiskasti, teine läheneb loominguliselt, võtab kaane lihtsalt pealt ja kallab kõik kujundid ühe korraga kasti. Kumb on geenius? You tell me.

* kahjuks muidugi hakkab siin ka võimust võtma "liiga pikkadest tööpäevadest" väsinud ja stressis vanemad, kel pole jaksu selliste asjade korraldamiseks, kuid õnneks on ikka ka neid, keda viietunnine tööpäev ei väsita:) 

Ja lõpetuseks ilusat nädalavahetust. Ma sean nüüd sammud Vinmonopolet poole.