Nädalavahetusel haarasin lugemise väljakutsel sarvist ja lugesin läbi Margus Pikhofi "Mahakantud inimeste saare" (Läheb 19. punkti alla - kaasagne Eesti autori teos). Raamatu tegevus rullub lahti Euroopa Alcatrazina tuntud vanglasaare Goli otok lootusetus, julmas ja räpases keskkonnas.
Goli otok, müütiline ning kurikuulus kaljusaar Horvaatia Põhja-Aadria meres on avalikkusele teada kui “Alasti saar“, “Asustamata saar“ või “Euroopa Alcatraz“. Need nimed on saar tänu oma kirevale ja verisele ajaloole auga välja teeninud. Algusaastatel kasutasid saart nudistid. Esimeses maailmasõjas saatis Austria-Ungari Goli otok’ile oma sõjavangid. 1949. aastal muudeti kogu saar Jugoslaavia valitsuse poolt kõrge turvalisusastmega ülisalajaseks vanglaks ning sunnitöölaagriks. Vangid elasid ja töötasid väga rasketes tingimustes. Neid piinati, peksti ja tapeti - kas siis valvurite või ka vangide endi arveteklaarimise läbi, mida valvurid ei takistanud. Inimesed kannatasid haiguste ning nälja käes. Ka ilmastikutingimused olid ekstreemsed. Temperatuur tõusis suvel 35-40 kuumakraadini, talvel laastas saart jäine Bora tuul.
Kuigi 1988. aastal vangla suleti ja 1989. maha jäeti, on saar kohalike seas senini tabuteema staatuse säilitanud. Analüütikud aga usuvad, et juba iseenesest Goli saarelaagri olemasolu oli põhjuseks, miks Titol jäi saamata Nobeli rahupreemia, mille ta justkui välja oli teeninud. Hoolimata sellest, et paljud kohalikud tunnevad nüüdisajal puudust Titost, kelle režiimi ajal polnud tööpuudust ja õppimine ning ravi olid tasuta, on inimeste kollektiivne mälu ikkagi üllatavalt lühike. Teatud repressioone - nagu saart - ei soovita meelde tuletada. Tito surma 15. aastapäeval 4. mail 1995 ei toimunud kõikvõimsa marssali austamiseks mingeid ametlikke mälestustseremooniaid. Meedia tegi mõne üksiku kommentaari, millest enamus olid negatiivsed või sarkastilised. Kuni 1990. aastani külastas Tito mausoleumi 14 miljonit inimest, kuid nüüd ilmusid kohale vaid pereliikmed ja mõned pisikese ning poliitiliselt marginaalse kommunistliku partei liikmed. Tito hauda ei valva enam presidentlik auvalve. Müüt Titost, suurest ühendajast, poliitilisest ja sõjalisest geeniusest, kes oli julgenud vastu astuda Stalinile endale, kadus aegade hämarusse. Saar aga eksisteerib meeldetuletusliku monumendina “mahakantud inimestele“.
Raamat on piisavalt rõve (et mulle meeldida). Ma olen ju sada tuhat korda öelnud, et ma olen üks veider inimeseloom, kes naudib piinamisi, julmusi, ebainimlikke kannatusi. Palun öelge, et te saite aru, mida ma mõtlesin? Et te ei lugenud siit välja, et ma kodus kassipoegi piinan või kõht vappudes naeran kui kellelgi küüsi ära tõmmatakse. Ma kardan valu, aga mulle meeldivad lood, mis ühtepidi oma rõveduse ja julmusega ajavad mul südame pahaks, aga teistpidi on nii põnevad, et ei saa raamatut käest.
See raamat siin on jällegi üks neist. Kui sündmustik toimub ülisalajases vanglas, siis on teada, et julmusest puudust ei tule. Selliseid lugusid lugedes mõtlen ma alati, et mis viib inimese nii kaugele, et ta on võimeline teist inimest ebainimlikul moel piinama? Mis toimub nende inimeste peas? Mis on inimesed nii kaugele viinud? Kallis lugeja ei pea arvama, et ma kaitsen ka kriminaale, aga peategelasest 17-aastasest Fatmirist on mul küll kahju.
"Esimest hoopi tundis poiss kõige teravamalt. Oo jaa! Fatmiri pea raksatas. Ajudes kärgatas kõu. Nahkkinda metallneedid rebisid näolt nahka. Löök oli sedavõrd jõuline, et saatis ta toolilt tahapoole lendu. Fatmir sülgas suutäie lappavat verd ja hambatüki põrandale. Ta ei öelnud sõnagi, ei palunud, ainult oigas. Kusagilt kummastus talle Bato lausutud trööstiv fraas “Surm tuleb linnutiivul meie kõigi juurde“. Nii oligi, täna oli lihtsalt tema kord. Poiss ei tundnud hirmu ega ka mitte viha, polnud vajadust saada andestatud, väljalunastatud. Ta oli maailmaga rahu teinud, oma kurja saatusega leppinud. Olukord ei allunud enam temale. Drago rebis teda toolile tagasi. Fatmiri kätesse soonisid valusalt robustsed köied. Käed sidusid kinni Sabani vennad, kes nüüd peksmist koos Arminäoga pealt vaatasid. Tentsikute rahulolevad näod lõid iga löögi järel sadistlikult, egoistlikult lõõskama. Need värdjad nautisid etendust."
Ma teadsin, et raamat on kurva lõpuga ja seepärast olin ma kindel, et peategelane saab surma, piinatakse surnuks, või veel hullem, et mingil põhjusel piinatakse surnuks tema armastatu Mariana. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga lõpp oli ikkagi kurb. Veelgi kurvem. Traagiline armastuslugu. Ja kellele ei meeldiks armastuslood?
Raamatu autor on kriminaalse taustaga ja raamat on kirjutatud eeluurimisvanglas. Kui ma lugema hakkasin, mõtlesin ma, et kuidas ometi suudab keegi nii ehedalt žargooni kasutada. Kirjaniku taust vastas sellele küsimusele. Autori kohta võite huvi korral lugeda ka ühest õhtulehe intervjuust: http://www.ohtuleht.ee/680085/vanglaelu-rank-reaalsus-eesti-krimiromaan-valmis-sveitsi-vanglas. Ei tea mina, kui suur pätt autor tegelikult on, aga mulle meeldib, et raamatu kirjastanud Sass Henno on 2005. aastast mitmeid kinnipeetavaid loovkirjutamisega tegelema julgustanud, sest usub, et see aitab inimesi "suuremast sitast välja".
"Mahakantud inimeste saar" ei ole vaid julma vanglareaalsuse kirjeldamine, vaid lugu sellest, kuidas kõige selle keskel kaob hirm, milliste tagajärgedega on reetmine, lugu sõprusest, vaprusest ning nagu öeldud armastusest. Äkiline, pingeline ning hästi kirjutatud. Mina lugesin raamatu läbi päevaga, sest ma tahtsin teada, kuidas ülestõus lõpeb, kas Fatmir pääseb saarelt ja mis saab Marianast.
Mulle väga meeldis. Ma olen kuulnud ka teistsugusi arvamusi, et on ebaveenev ja kohutavalt halb. Eks maitsed ongi erinevad.
No comments:
Post a Comment