Mis on pildi taga peidus?

Ammu enne seda kui "fassaadiblogija" sai uueks populaarseks terminiks, oli mul fassaadist juttu ühe oma sõbrannaga. Ta on imeilus ja tark naine, haritud ja heal töökohal abikaasaga, olgugi et nad koos elanud terve igaviku tunduvad nad nagu värskelt armunud, neil on kolm last, nad elavad muinasjutulises kodus äärelinnas, neil on olemas kõik, mis "ideaalseks perekonnaks" olemas olema peab. Kassid ja koerad kaasaarvatud. Ometi nimetas ta enda perekonda fassaadiperekonnaks ja tegelikult üldse mitte halvustavalt, vaid naljatledes. Nad ei ava end võõrastele ja seepärast ei tea keegi, et ka nendel on probleeme. Ei, mees ei peksa ja naine ei peta, aga tavalised olmemured, tavalised tülid ja nägelemised, mida ikka ette tuleb. Fassaad aga on laitmatu, nagu ta ise ütleb. 

Eile panin ma Facebooki üles pildid, kus me Idaga vanavanaemale sünnipäevaks muffineid valmistame. Pildilt paistab idüll. Mõnes mõttes ongi idülliline. Mulle meeldib süüa teha ja tundub, et Idale meeldib see samuti, nii ta mind köögis aitabki. Ja mul õnnestub teha ka mõned pildid, mis sobivad sotsiaalmeediasse üles panemiseks.  

Mis aga on pildi taga peidus? 

Enne kui me jõudsime kookide tegemiseni, suutis Ida mind endast nii välja viia, et jumala eest ma julgesin mõelda mõtteid, mis ühele emale ei ole sobilikud. Ta suutis hüsteeriliselt karjuda kui ei tohtinud kommi (loe: pärmipakki) avada ja mõnda aega hiljem plastiliini (loe: ikka pärmi) lauale laiali hõõruda. Ta ei kuulanud sõna kui ma ei lubanud tal toolilt kapile ronida, nuga suhu panna, kuuma pliidi juurde minna, jahupakki maha visata. Kõigele sellele järgnes hüsteeriline kisa. Kui ma palusin Idal taigna segamisega oodata, kuni ma olen sinna sulavõi sisse seganud, viskas ta mind vispliga ja karjus "neiiiiiiii". "Nei" on muutunud ta lemmiksõnaks ja käib iga tegevuse juurde. Riidesse panek, pesemine, pissile minek, söömine, magama minek. "Nei" lõikab mul luust ja lihast läbi. Seitsmel juhul kümnest käib siia juurde ka enda pikali pildumine, minu peksmine või lihtsalt asjade loopimine. Kui Ida mulle oma väikesed näpukesed ninna lükkas ja vere välja tõmbas, nii et mul valust silme ees mustaks läks, mõtlesin ma karmale. Ma olin ALATI vaadanud etteheitva pilguga nende "kasvatamatute" laste, kes poes karjusid ja pikali olid, vanemaid. Nüüd olen ma ise hakkama saanud ühe käsitlematu lapsega. 

Kui muffinid ja ahjuvorm lõpuks valmis olid saanud, istusime me lauda. Laua taga istusime me täpselt viis minutit. Ida keeldus kategooriliselt toitu isegi puutumast. Ka kooki. Kui ma tal süüa palusin, järgnes sellele "nei" ja hüsteeriline kisa. Tuju oli riktud. 

Kuid vähemalt olid mul olemas paar sobilikku pilti sotsiaalmeedia jaoks. Kõike eelpoolkirjeldatud ma pildiga koos ei jaganud. (Antud kontektsis) ei olnud see oluline. Oluline oli sõnum, et me tähistasime vanavanaema sünnipäeva. Me saatsime talle sünnipäeva tervituseks muffinite pildi.

Ma saan aru, et nüüd võib hakata sadama etteheiteid, et kas ma tahan öelda, et iga ilusa pildi ja ilusa jutu taga on draama ja pisarad. Ei, sugugi mitte. Mõne inimese elu ongi ilusam kui teise oma, mõnel ongi elus paremini läinud kui teisel ja selleks, et keegi end puudutatuna ei tunneks ei pea need ilusate piltide ja ilusate eludega ilusad inimesed oma pilte koledamaks tegema. 

Muidugi jään ma arvamusele, et ka "roosamanna" taga on alati "sitajuttu" ja vastupidi, elu ei ole must-valge. On vaid erinevad inimesed ja erinevad lähenemised. Ja ma ei pea silmas vaid blogimist. Võtame Facebooki. Mitu endast koledat pilti te sinna olete pannud? Lapsest? Kodust? Mille järgi me valime pilte, mida me avalikult jagame? 

Vaadake kahte allolevat pilti. Kumma te avalikult üles riputaksite? Kahjuks või õnneks jään ma piltidele ka sellisena nagu esimesel pildil, mõlemal pildil on minu nägu, arusaadavatel põhjustel valiksin ma teise pildi. Kas see pole fassaad? 

Edasi ütleme me tihti, et meid ei huvita teiste arvamus, et me oleme need, kes oleme. No matter what.  Ka see ei vasta tõele. Me tahame inimestele meeldida. Üks asi on leppida sellega, et me lihtsalt ei saa kõigile meeldida, kuid samas mõtleme me ju ikka sisimas, et aga miks ta ütles mu kohta paks, kole, loll, vastik. Ka need, kes end kõvahäälselt pohhuistiks hüüavad, ei ole seda tihti sugugi mitte. Pigem lausa vastupidi, see on kaitsekiht, mida me endale ümber kasvatame. Üks mu tuttav ütles mu kohta kunagi, et ma püüan välja näidata, et mulle ei lähe midagi korda, kuid sisimas olen ma haavatav. Kas ta eksis? Ei eksinud. Aja (ja kogemustega) olen ma õppinud, et kõike ei saa hinge võtta - olgu see siis kriitika töö, välimuse, pere, iseloomuomaduste kohta, vastasel juhul ei oleks lihtsalt võimalik elada, aga pohhuistiks see mind siiski ei tee. 

Kõik see, kuidas me end esitleme (tööintervjuul, Facebookis, blogis) on mingil määral fassaad. Või retusheeritud tegelikkus. Seesama, mis on keskel kohal ka "Metspardis", kus Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada  (link).

PS: Ärge nüüd iga positiivse alatooniga pildist-postitusest varjatud hala ka otsima hakake. Mõnikord seda ikka ei ole ka. On vaid "roosamanna", Bullerby ja väikese maja Preerias segu, natuke Vahtramäe Emilit ja Pätut ehk ka juurde.