Ta lendab mesipuu poole

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul kõigepealt end natuke lolliks teha. Ma võisin olla umbes 18-aastane kui me olime emaga kahekesi laulupeol ja "Ta lendab mesipuu poole" ajal kõik nutma hakkasid. Kõik peale minu. Ei saanud mina aru, mis selles laulus erilist on. 

Teid ei peaks vist üllatama kui ma ütlen, et Juhan Liiv on üks minu lemmikluuletajaid. See on ju loogiline kui võtta arvesse, et mulle meeldivad traagilised elusaatused ja vähemal või rohkemal moel kiiksuga artistid. Ja Juhan Liivi elutee oli üsna kurb. Kas pole tegelikult kummaline mõelda, et üks andekas luuletaja elas põhimõtteliselt vallavaesena? 

Igatahes. Peale toda laulupidu süvenesin ma "Ta lendab mesipuu poole" teksti. Alles hiljuti käisin ma emaga Stockholmi Eesti majas uusaastapeol, kus samuti see laul üles võeti. Ma küsisin, et miks see laul meile nii mõjub, nii südamesse poeb. Ma saan küll sõnadest ja sõnumist aru (ning uskuge mind absoluutselt IGA KORD kui ma seda laulu kuulen, hakkan ma nutma. IGA KORD), kuid kuidas on nii, et üks laul on nii hinge pugenud. Ema vaatas mulle nagu lollile otsa ja küsis, et kas ma siis sõnu ei tea. Tean küll, aga mulle jääb ikka mõistatuseks, kuidas mõni tekst muutub suuremaks kui autor ilmselt kunagi arvata oleks osanud. Mis see on, mis selle nii eriliseks teeb? Mure reaalse ja olemasoleva Eestimaa pärast, mitte niisama romantiline heietus või siirus, lihtsus ning selle taga peituv sügavus? Mõnikord on mul isegi raske uskuda, et end Poola troonipärijaks pidanud luuletaja on kirjutanud nii ilusa luuletuse nagu "Ma lille sideme võtaks" Eestimaale.

Miks ma üldse Juhan Liivist kirjutan? 

Lugemise väljakutse raames tuli läbi lugeda ka üks luulekogu (nr 41). Mingil põhjusel tundus mulle sobilik olevat just Juhan Liivi lugeda. Võib-olla tänu sellele uusaastapeole Stockholmis, ma ei tea, aga tundus õige.

Ma ei saa öelda, et tema luuletused hoolimata lihtsusest ja siirusest oleks lihtsad lugeda, need on natuke rõhuvad, kuid samas nii ilusad. Ma tean, see kirjeldus kõlab nii tobedalt ja segaselt, kuid täpselt nii ma tunnen. Kas teid üllatab, et mu teine lemmikluuletus tema sulest on "Must lagi on meie toal"? Ilmselt ju mitte. Ja see on mu jaoks täpselt selline nagu ma kirjeldasin. Lihtne ja siiras, natuke rõhuv, kuid samas nii ilus. Mulle meeldis see luuletus juba põhikoolis (tahtsin esimese hooga kirjutada algkoolis, kuid ma millegi pärast usun, et 1-4.klassis me ikka Juhan Liivi veel ei lugenud. Või lugesime? Vanad klassikaaslased, aidake;).