... nii ei alga ilmselt ükski põnev lugu. Seepärast algavad kõik minu seikluste, takerduste ja ebaõnnega seotud lood hoopis ühe teise lausega. "Siis kui me Rootsi läksime". Mäletate seda autoga teele jäämise lugu? Ei mäleta? Aga palun. Ma värskendan teie mälu. Viimati kui ma Idaga paar nädalat tagasi Rootsis käisin, ei saanud ma kütuse eest maksta. Ja seekord...
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et meie hommik (?) algas 3:59. Ida arvas, et selleks ajaks on uni juba täis magatud (olgu öeldud, et magama läks ta kell pool üheksa). Nii oli meil poole kuueks näiteks vaadatud telekast "Die Hard2".
Tegus hommik jätkus rongisõiduga Oslosse ja tööalase kohtumisega. Ma loodan, et ma lõin kõik jalust oma "mombie-look´iga", sest kella kaheteistkümneks nägin ma välja just nii hurmav. Raske uskuda, et ma olen kõigest 34, eksju? (Kaks aastat magamatust on teinud oma töö)
Stockholmi rongis jäi minu suureks rõõmuks Ida kohe magama, ma ise pigistasin ka silma kinni. Ja lootsin magada, aga magamine ilmselt ei kuulu enam minu privileegide hulka, sest samal ajal kui Ida rahulikult nohisedes põõnas, oli loomulikult meie kõrvale istuma sattunud paarike, kus tai naine süüdistas oma rootslasest meest "kontolt 30 000 krooni raiskamises ja lubas mehe emale kõik ära rääkida" (mees muidu oli nii 55-aastane).
Ida põõnas üle kahe tunni ja mina olin rõõmust ogar, et meil oli Stockholmini jäänud veel vaid 1,5h sõitu. Sellise lühikese maa sõidab Ida ilma igasugu probleemideta ära.
Kas ma mainisin sõna "probleem"? Jp, sest olgugi, et Ida ei valmistanud probleeme, algasid probleemid just umbes täpselt siis. Selgus, et rongi teele oli kukkunud elektriliin ja rong edasi ei sõitnud. Rongi asendati bussiga, mis pidi meid viima järgmisse rongijaama, kust reis Stockholmi poole pidi jätkuma. Ma jätan vahele sekeldused bussiga, sest järgnevate sekelduste kõrval on need marginaalsed.
Laxa jaamast pidi rong minema "mõne aja pärast" nagu meile teada anti, aga see oli veel täpsustamisel, mida "mõni aeg" tähendas. 15 minutist sai kiiresti 5 ja see tegi ju kõik rõõmsaks, sest tänu bussidega asendamisel oli reis juba üsna korralikult pikemaks veninud. Loomulikult ei olnud mingit infot selle kohta, milliselt kolmest rajast meie rong läheb. Inimesed jagunesid kolmeks. Oli 50/60 võimalus, et me oleme õige raja ääres ootamas.
Mingil hetkel selgus, et rong Stockholmi läheb tõesti kolmandalt rajalt, kus meiegi ootasime, kuid segadust külvasid sellelt rongilt maha tulnud inimesed, kes hüüdsid, et ärge rongile minge, buss viib edasi. Esimese hooga ei taibanud me ära, et nemad ju ei teadnud, et see rong, mis nende sõidu Oslo poole siinsamas katkestas, pidi meid edasi (tagasi?) viima Stockholmi. Järgnes jälle natuke siia sinna jooksimist, sest keegi ei tahtnud ju kuhugi pärapõrgusse maha jääda. Oleks veel ilus soe suveilm, aga kui väljas ikkagi krõbe pakane, siis on eelistatud tubasemad seiklused.
Peale mõningat ootamist ütles hääl valjuhääldis, et tegu ON õige rongiga. Me jäime istuma ja ootama. Ja me OOTASIME, pool tundi hiljem hakkasid inimesed närviliseks muutuma, helistati ja uuriti ning püüti leida rongi personali. Rongis ei olnud kedagi peale reisijate. Tekkis natuke vale pööre tunne. Ma isegi ei tea, kust ja kellelt see info tuli, aga mingi hetk levis mööda vaguneid info, et rongijuht olla kogemata vale rongi/bussiga edasi sõitnud. Seepeale hakkasid inimesed helistama SJ klienditeenindusse, et aru pärida. Klienditeeninduse vastused süvendasid vale pöörde tunnet. Sellest rongist ega asukohast ei teadnud keegi mitte midagi. Me olime nagu paralleelmaailmas vangis.
Palve peale teise rongiga kontakti saada, vastati klienditeenindusest, et nad ei taha reisi ajal töötajaid segada. Nii me siis ootasime. Umbes tund aega hiljem leiti rongijuht ja reis jätkus.
Vahemärkusena ütlen, et Idal otsustas kaks korda järjest number kahte mähkmesse teha (mida ta ei tee praktiliselt kunagi, veel vähem kaks korda järjest) ja mul olid mähkmed otsas. Nice! Aitäh, beebiga reisijale, kes mu hädast välja aitas.
Kuna inimesed olid juba igasugu rongidest maha jäänud, hakati neile organiseerima taksosid ning busse. Seegi ei läinud viperusteta. Ühte peatusse kutsuti vastu taksod, kuid siis selgus, et seal ei saa siiski peatuda, sest pole vaba perrooni. Me hakkasime juba nalja heitma, et tea, kas Stockholmis ikka on vaba perroon, või tuiskab rong sealt ka edasi. Mul hakkas juba vagunisaatjast kahju, kes kogu aeg pidi muutuvat infot reisijatele teada andma.
Kaks ja pool tundi hilinemisega jõudsime me lõpuks ometi Stockholmi. Reisijad soovisid teineteisele viperusteta koju jõudmist ja soovitasid järgmine kord piletit tellides vaadata, et ega ei tule kuhugi panna linnuke kui soovid reisi koos rongijuhiga. Võimalik, et see tuleb lisatasu eest ja piletit telllides jäi meil lihtsalt vajalik linnuke õigesse kasti panemata;)
Algas uus seiklus. Meie Idaga ootasime väljapääsu ees, kus oli suur kiri Centralstation ja paistis Radisson hotell, ning emme oli samasuguse koha peal. Üksteist me siiski ei näinud. Kui emme oli paar tiiru ümber raudteejaama teinud ning meie samuti, saime me aru, et ühesuguse kirjeldusega sissepääse on (vähemalt) kolm. Pool tundi hiljem saime me lõpuks ometi kokku.
Mul hakkas matkast kopp ette saama ja ma mõtlesin, et millisele produktsioonifirmale peaks helistama, et pakkuda neile välja üks reality ( te ju ikka saate aru, et ma teen nalja, onju?). Meie elu kipub nii tihti võtma reality mõõtmeid. Ma sobiks reality staariks suurepäraselt, sest nagu ma aru saan, siis paljude jaoks olen ma piiritult ebameeldiv ning inimestele meeldib alati neid ebameeldivaid tegelasi foorumites "peksta".
Aga teate, mis on kõige naljakam? Ma ei ole selliste viperuste pärast sugugi pahane või endast väljas, isegi kui "kopp kipub ette tulema". Mulle isegi natukene meeldivad need viperused. Nende kirjapanek on omamoodi kroonika, er kunagi rääkida, et ükskord kui me Rootsi läksime... Ja samas on see ka teadaanne kõigile, kel ellu natuke seiklust vaja. Tulge minuga koos reisile. Uskuge mind, igav teil EI hakka. Ma vist tõmban sekeldusi ja seiklusi ligi
Tegus hommik jätkus rongisõiduga Oslosse ja tööalase kohtumisega. Ma loodan, et ma lõin kõik jalust oma "mombie-look´iga", sest kella kaheteistkümneks nägin ma välja just nii hurmav. Raske uskuda, et ma olen kõigest 34, eksju? (Kaks aastat magamatust on teinud oma töö)
Stockholmi rongis jäi minu suureks rõõmuks Ida kohe magama, ma ise pigistasin ka silma kinni. Ja lootsin magada, aga magamine ilmselt ei kuulu enam minu privileegide hulka, sest samal ajal kui Ida rahulikult nohisedes põõnas, oli loomulikult meie kõrvale istuma sattunud paarike, kus tai naine süüdistas oma rootslasest meest "kontolt 30 000 krooni raiskamises ja lubas mehe emale kõik ära rääkida" (mees muidu oli nii 55-aastane).
Ida põõnas üle kahe tunni ja mina olin rõõmust ogar, et meil oli Stockholmini jäänud veel vaid 1,5h sõitu. Sellise lühikese maa sõidab Ida ilma igasugu probleemideta ära.
Kas ma mainisin sõna "probleem"? Jp, sest olgugi, et Ida ei valmistanud probleeme, algasid probleemid just umbes täpselt siis. Selgus, et rongi teele oli kukkunud elektriliin ja rong edasi ei sõitnud. Rongi asendati bussiga, mis pidi meid viima järgmisse rongijaama, kust reis Stockholmi poole pidi jätkuma. Ma jätan vahele sekeldused bussiga, sest järgnevate sekelduste kõrval on need marginaalsed.
Laxa jaamast pidi rong minema "mõne aja pärast" nagu meile teada anti, aga see oli veel täpsustamisel, mida "mõni aeg" tähendas. 15 minutist sai kiiresti 5 ja see tegi ju kõik rõõmsaks, sest tänu bussidega asendamisel oli reis juba üsna korralikult pikemaks veninud. Loomulikult ei olnud mingit infot selle kohta, milliselt kolmest rajast meie rong läheb. Inimesed jagunesid kolmeks. Oli 50/60 võimalus, et me oleme õige raja ääres ootamas.
Mingil hetkel selgus, et rong Stockholmi läheb tõesti kolmandalt rajalt, kus meiegi ootasime, kuid segadust külvasid sellelt rongilt maha tulnud inimesed, kes hüüdsid, et ärge rongile minge, buss viib edasi. Esimese hooga ei taibanud me ära, et nemad ju ei teadnud, et see rong, mis nende sõidu Oslo poole siinsamas katkestas, pidi meid edasi (tagasi?) viima Stockholmi. Järgnes jälle natuke siia sinna jooksimist, sest keegi ei tahtnud ju kuhugi pärapõrgusse maha jääda. Oleks veel ilus soe suveilm, aga kui väljas ikkagi krõbe pakane, siis on eelistatud tubasemad seiklused.
Peale mõningat ootamist ütles hääl valjuhääldis, et tegu ON õige rongiga. Me jäime istuma ja ootama. Ja me OOTASIME, pool tundi hiljem hakkasid inimesed närviliseks muutuma, helistati ja uuriti ning püüti leida rongi personali. Rongis ei olnud kedagi peale reisijate. Tekkis natuke vale pööre tunne. Ma isegi ei tea, kust ja kellelt see info tuli, aga mingi hetk levis mööda vaguneid info, et rongijuht olla kogemata vale rongi/bussiga edasi sõitnud. Seepeale hakkasid inimesed helistama SJ klienditeenindusse, et aru pärida. Klienditeeninduse vastused süvendasid vale pöörde tunnet. Sellest rongist ega asukohast ei teadnud keegi mitte midagi. Me olime nagu paralleelmaailmas vangis.
Palve peale teise rongiga kontakti saada, vastati klienditeenindusest, et nad ei taha reisi ajal töötajaid segada. Nii me siis ootasime. Umbes tund aega hiljem leiti rongijuht ja reis jätkus.
Vahemärkusena ütlen, et Idal otsustas kaks korda järjest number kahte mähkmesse teha (mida ta ei tee praktiliselt kunagi, veel vähem kaks korda järjest) ja mul olid mähkmed otsas. Nice! Aitäh, beebiga reisijale, kes mu hädast välja aitas.
Kuna inimesed olid juba igasugu rongidest maha jäänud, hakati neile organiseerima taksosid ning busse. Seegi ei läinud viperusteta. Ühte peatusse kutsuti vastu taksod, kuid siis selgus, et seal ei saa siiski peatuda, sest pole vaba perrooni. Me hakkasime juba nalja heitma, et tea, kas Stockholmis ikka on vaba perroon, või tuiskab rong sealt ka edasi. Mul hakkas juba vagunisaatjast kahju, kes kogu aeg pidi muutuvat infot reisijatele teada andma.
Kaks ja pool tundi hilinemisega jõudsime me lõpuks ometi Stockholmi. Reisijad soovisid teineteisele viperusteta koju jõudmist ja soovitasid järgmine kord piletit tellides vaadata, et ega ei tule kuhugi panna linnuke kui soovid reisi koos rongijuhiga. Võimalik, et see tuleb lisatasu eest ja piletit telllides jäi meil lihtsalt vajalik linnuke õigesse kasti panemata;)
Algas uus seiklus. Meie Idaga ootasime väljapääsu ees, kus oli suur kiri Centralstation ja paistis Radisson hotell, ning emme oli samasuguse koha peal. Üksteist me siiski ei näinud. Kui emme oli paar tiiru ümber raudteejaama teinud ning meie samuti, saime me aru, et ühesuguse kirjeldusega sissepääse on (vähemalt) kolm. Pool tundi hiljem saime me lõpuks ometi kokku.
Mul hakkas matkast kopp ette saama ja ma mõtlesin, et millisele produktsioonifirmale peaks helistama, et pakkuda neile välja üks reality ( te ju ikka saate aru, et ma teen nalja, onju?). Meie elu kipub nii tihti võtma reality mõõtmeid. Ma sobiks reality staariks suurepäraselt, sest nagu ma aru saan, siis paljude jaoks olen ma piiritult ebameeldiv ning inimestele meeldib alati neid ebameeldivaid tegelasi foorumites "peksta".
Aga teate, mis on kõige naljakam? Ma ei ole selliste viperuste pärast sugugi pahane või endast väljas, isegi kui "kopp kipub ette tulema". Mulle isegi natukene meeldivad need viperused. Nende kirjapanek on omamoodi kroonika, er kunagi rääkida, et ükskord kui me Rootsi läksime... Ja samas on see ka teadaanne kõigile, kel ellu natuke seiklust vaja. Tulge minuga koos reisile. Uskuge mind, igav teil EI hakka. Ma vist tõmban sekeldusi ja seiklusi ligi
No comments:
Post a Comment