Olgu, selle dramaatilise karje taga on tegelikult mure. Mure, sest Ida on digimuutunud deemonlapseks (ma saan nüüd aru, et olen selle terminiga enne liiga kergekäeliselt lehvitanud). Ehk siis ta ei maga enam ÜLDSE. Me oleme proovinud, et ta ei magaks päeval, see lõppes sellega, et õhtul koju jõudes oli ta nii pahur ja väsinud, et pildus asju ja vaid karjus. Siis sai proovitud natuke magamist, aga vahet ei olnud. Viimased nädal aega on olnud nii, et Ida ei maga päeval, Ida ronib ise magama poole kaheksa-kaheksa paiku, öösel ärkab ta erinevatel põhjustel (tuli on vaja põlema panna, ärgata on vaja, nukkudega mängida, pissile, juua, you name it) 3-4-5 korda ja klõps kell pool kuus tõuseb ta üles.
Ma olen püüdnud magamisaega hilisemaks nihutada, aga on ju selge, et kui ta ärkab nii vara, siis ta ei venita kuidagi 9-10ni välja, ma olen püüdnud teda voodis hoida, kuid see on vaid enda piinamine, sest tegelikult ta võib küll seal pikutada, kuid ei maga niikuinii (sositab ja mängib ja toksib vaikselt mind).
Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab, et ta enam üldse ei maga. Ka siis kui ma ise õhtul magamistuppa lähen (kikivarvul) ärkab ta selle peale, et kuuleb, kuidas ma teki alla lähen. Ta nagu ootaks, et ärgata.
Lisaks sellele ta enam ei nuta iga asja peale, vaid karjub hüsteeriliselt. Või röögib. Täna hommikul keeldus ta kampsunit selga panemast. Jooksis mööda tuba eest ära ja karjus hüsteeriliselt. Enne seda karjus ta hüsteeriliselt, et silmi oli vaja pesta. Enne seda, sest ei saanud kohe süüa. Enne seda, sest joogiklaas oli tühi. Enne seda... Saate aru?
Lasteaeda viies klammerdus ta mu külge ja karjus hüsteeriliselt. Ta ei ole siiani veel ühtegi korda niimoodi teinud. (Ärge soovitage mulle lasteaiavabu päevi - Idal on neid päris tihti, kasvõi eile).
Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab. Me oleme püüdnud uurida, kas tal valutab kusagilt, aga sellele ta ei vasta. Peale nutmist ja karjumist ütleb ta pea ai-ai, aga see on ju ka loomulik kui oled vähe maganud ja karjunud.
Ühesõnaga hakkab mul mõistus otsa saama. Ma ei oska välja mõelda, mida teha, et ta magama hakkaks ja ei röögiks. Kui ta poes kommi ei saa ja end röökides pikali viskab ning ma eemale lähen, et talle näidata, et röökimisega ei saavuta ta midagi, saan ma teistel poekülalistelt etteheitvaid märkusi. Näiteks ütles üks vanem daam mulle, et "vaene laps, tal on ju hirm, et ema jätab ta maha ja läheb ära, sellepärast ta karjubki". Ma püüdsin seletada, et ta ei karju mitte selle pärast, vaid selle pärast, et tal ei lubatud komme krabada, kuid daam vaid vangutas pead ja ilmselt valis vaikselt lastekaitse numbrit ( ja te ei kujuta ette, KUI agarad on norrakad kaebama sellise "hooletu käitumise" pärast).
Andke mulle nõu, kuidas ma oma lapse uuesti korda saan? Või kasvõi magama. Et mul oleks jaksu ta karjumised välja kannatada.
Kaheaastane. See on põhiline vaevus. Teiseks - ära öösel juua (ega süüa) anna. See on selline refleks, mis võib äratada. Kuigi tuleb valmis olla, et mõni öö kuni terve nädala ööd ta siis lihtsalt karjub. Üldiselt võib ainult öelda, et ole järjekindel ja tegelikult läheb see periood ka mööda. Loe nt trotsålder'i kohta või eesti keeles on selline raamat nagu "Minu mõistus on otsas" (http://www.apollo.ee/minu-moistus-on-otsas.html) ja "Ta teeb seda meelega". Kindlasti aitab, kui loed ja tead, et seda on teistel ka, see on eakohane ja et mingil ajal läheb lihtsamaks. Mina tänu sellele praegu teismelise kõrvalt vaatan, et jumala normaalne võrreldes kõikide oma varasemate kriisidega! :)
ReplyDeleteMa just mõtlesin, et peame vist üle elama mõned öised karjumised (sest noh olgem ausad, ta ju karjub hetkel niikuinii kogu aeg) ja ei saa juua - sest see on tal raudselt juba refleks ja keerama lambist pirnid välja ning nukud jms ära peitma ning laskma lihtsalt karjuda. Kuigi naabrimehest on kahju...
DeleteSee "Minu mõistus on otsas" on tõesti parim raamat maailmas, et erinevas vanuses eelkooliealisi lapsi mõista !!!
DeleteKahjuks ei oska midagi mõistlikku soovitada, aga tahaks lohu lohu teha. See on nii ebaaus, et osade lapsed magavad nagu mikid ja teistel on tõelised deemonid kodus. Olen mõelnud, et esimene aasta võiks ju kõikidel olla sama stardiplatvorm-kui hooldad last õigesti, siis nad magaksid normaalselt ja ei karjuks. Üldse on vist midagi inimkonna arengus valesti läinud, sest loomalapsed ju ei röögi mitu aastat ja ei aja oma vanemaid hulluks.
ReplyDeleteJa kahjuks on tihtipeale esimene laps "süüdi", et ta jääbki pere ainukeseks lapseks kui karjub ülemõistuse palju ei maga.
Võibolla annaks Idale vitamiine? Äkki on mingi aine puudus kui ta sööb ka viletsalt?
Kas neuroloogilt ei saaks uurida, kas lastele võiks anda melotoniini une soodustamiseks? Lõpuks kurnab selline jama ju peale vanemate ka last ennast.
Mina viimases hädas viiksin vist lausa mõne selgelnägija juurde. Näiteks Lille Lindmäe on selline usaldusväärne. Kaotada pole ju midagi.
Iga kord kui ma ütlen raudse veendumusega, et Ida jääb ainsaks lapseks, vaadatakse mulle otsa, et kuidas ma nii egoist olen ja et kahel on ju lihtsam jne jne, sellistel hetkedel tahaks ma soovitada kaks aastat mitte magada ning kuulata kisa ja siis uuesti küsida.
DeleteMa muidugi olen ekstreemselt õnnelik, et Ida olemas on, kuid sa ei oska isegi ette kujutada, mida ma annaks vaikuse ja öise magamise eest. Kõige hullem ju ongi see, et magamatus hakkab lõpuks segama töötegemist.
Ma olen mõelnud ka neuroloogi peale, seda on varem ka soovitatud. Nagu ütled, kaotada pole midagi, võita aga küll
Mul vist olukord nii hull ei olnud, aga siiski laps oli väga memmekas, viril, rippus minu küljes mitu aastat ja magas halvasti. Ja otsustasime, et meie piir ongi üks laps, kelle olemasolu üle oleme väga õnnelikud, aga kerge pole temaga olnud. Magama hakkas ca 3-aastaselt.
DeleteMagneesium peaks aitama unehäirete korral,ja toetama närvisüsteemi. Tee Idale magneesiumikuur, halba see kohe kindlasti ei tee.
ReplyDeleteOstan täna apteegist:)
DeleteLohutuseks sarnane lugu. Meie unetu Ida vahetati kuldmagava Ida vastu välja päevapealt - 11 päeva enne kolmandat sünnipäeva. Kõik meie varasemad katsetused ise midagi ära teha selleks, et ta magaks, jooksid liiva. Sel päeval oli ta valmis meie magamistoast välja kolima ja siis me enam ei seganud tema õrna und ning ta sai terve öö jutti magada. Kogu selle magamatuse ja öise tralli õuduse jõudsime kahe aastaga unustada. Teise lapsega saime aru, et halba und võib põhjustada näiteks nohu ja jorisemist algav kõrva- või põiepõletik.
ReplyDeleteKas hemoglobiini taset on tal mõõdetud?
ReplyDeleteMitte viimasel ajal, aga mõnda aega tagasi (no nii beebieas) kui ka üldse ei maganud, sai kontrollitud - kõik oli kontrolli all ja kena
DeleteProovi Ida hoopis varem magama panna, nii kella seitsme ajal, samuti aitas mu enda aktiivse lapse puhul ujumas kaimine
ReplyDeleteVarem me ei julgenud kell seitse magama panna, sest noh muidu ju magab end poole viieks välja, aga nüüd vahet pole, sest niikuinii enne kukke ja koitu üleval, nii et kui koju lähme ja tahab magama kasvõi kell kuus jääda, siis magagu.
DeleteAa ujumas võiks ka me uuetsi käima hakata, kuigi ma pole tegelikult täheldanud mingit vahet une(kvaliteedi)s, kas tuuseldab päev otsa õues või on toas. Nt pühapäeval käisime kelgutamas ja ikka pikalt möllasime, öö oli ikka selline nagu tavaliselt
Ujumisel on rahustav ja lodvestav moju, oue mollamine ei aita
DeleteSiis hakkame uuesti ujumas käima:)
DeleteHemoglobiini võiks lasta üle kontrollida, madal tase võib samuti põjustada rahutust. Kas Ida käitub ka teistega nii, kas ta on olnud näiteks ainult issi või vanaemaga. Kas lasteaias ta ei jonni. Meil näiteks lasteaias pidi ideaalne laps olema aga kodus elab kõik oma allssurutud emotsioonid välja nuttes ja jonnides. Kuigi öeldakse, et last peab sel hetkel lohutama siis vahest aitab see kui saadan/viin teise tuppa nutma ja ej lub enne väljuda kui nutetud. See aitab, vahest aitab aga see kui ütlen et nuta, nuta. Siis lõpetab ka ära.
ReplyDeleteKui ta on issiga, siis ta on totaalne Printsess Herneteral, kes arvab, et isa on maailma loodud tema ümmardamiseks. Ja kui juhtub laiem publik olema mina+ mees+ vanaema+ tädid + vanavanaemad, siis on ka eriline jonnijuurikas ja ei kuula sõna kohe üldse. Lasteaias ei jonni, on ideaalne laps, mängib teistega kenasti ja laulab/tantsib, kuigi ka seal pidi olema nii, et võib vihastada ja kurjaks saada, aga mitte nii tihti/hullusti nagu kodus.
DeleteMa olen ka teise tuppa nutma saatnud, enamasti hakkab ta lihtsalt juba selle lause peale veel rohkem karjuma ja nutma
Hakkab jah rohkem ja paar esimest korda jonnibki aga peale paari korda saab aru, et selline jonnimine pole lubatud. Algul viid tagasi kui toast tuleb nuttes, hiljrm tulem ise siis kui on ära nutnud ja on kui äravahetatud laps. Meil see asi toimib
DeleteNeuroloog + Tartus nt Ülle Kuusik oma ala spetsaialist. Kui probleem pole teis kui vanemais, siis võib (aga ei pruugi) tegu olla ka nt närvisüsteemikahjustusega. Sünnitusel ei juhtunid midagi? Hapnikupuudus vms?
ReplyDeleteNo sünnitus kestis ju sadatuhat tundi, nii et ma ei saa välistada midagi (kuigi minu teada valesti küll ei läinud midagi ja need popid numbrid, mis sünnitusel pannakse, olid kõik maksimum). Aga ma võtan neuroloogi ja teised arstid ette. Igaks juhuks.
DeleteJa no kahjuks ei saa ka öelda, et viga pole ka meis kui vanemates, sest noh...mina olen mina, väsinud ja närviline, ja Mr.Poppins on lisaks pehmole ka väsinud ja närviline:)
"Pea ai-ai" - see kõlab küll ärevakstegevalt. Ma võtaks kiiremas korras neuroloogil-käigu ette.
ReplyDeleteOlen korra varem kommenteerinud ja olen endiselt veendunud, et mul on õigus ;) kuigi ma ei tunne Sind, veel vähem Ida't. Sa oled totaalselt üleväsinud ja katki, see pisikene putukas proovib igal võimalikul ja võimatul juhul Sulle märku anda sellest.
ReplyDeleteProovi mahutada enda nädalakavasse üks päev kus ei toimu mitte midagi - telefonid jmt taolised vidinad on väljalülitatud, ei mingeid matku ja üritusi ning viskle siis ise Ida'ga mööda maad ja määri võid endale pähe või moosi kõhule. Usu, see on fun. Ma loomulikult ei oska ettekujutada, kas Sul on võimalik seda kõike teha, aga ehk on ;) no ehk pool päevagi.
On ju lapsi, kes lähevad magama õhtul 10-11 ja on kui kellakäod voodiserval hommikul kell 6, et hakkame nüüd tegutsema.
Minul end jõmpsikaga toimis häääääästi kõvasti kallistamise meetod. Kui ta hakkas üle keema, siis püüdsin ta kinni (siputas nii mis jaksas) ning võtsin hästi kõvasti kaissu, nii et tal ei olnud pääsu, põsk vastu tema põske ning hästi vaikse häälega, peaaegu olematuga, ütlesin "kusss kusss kusss....". Väike metslane rahunes kiirelt ja samuti mina ise. See toimis minu ja minu lapse vahel, mis ei tähenda, et sarnane meetod sobiks ka teistele. Lihtsalt minu kogemus.
Ilmselt suutsin ma iseendaga tekitada oma lapsele peavalu. Arstil käik rahustas maha, et kõik on korras. Erinevad värvilised klemmid pannakse pea külge ja hiljem saab laps selle "ajurütmi" pildi endale.
Tegelikult, Sa tunned ennast ja oma Ida'kest kõige paremini ning tead, mis on teile kõige parem ja mõjusam ning kuna millist meetodit kasutada ;) Olgu meetodiks kas või kinni teipituna keldrisse rahunema panemine... :D
Miski aga ajas mul harja punaseks selles postituses ka. See oli see keegi tädi kes targutas: "vaene laps, tal on ju hirm, et ema jätab ta maha ja läheb ära, sellepärast ta karjubki". Ma tahaks selliseid "tarkasid" täiskasvanuid hammustada. Kus kohast tulevad sellised tarkuseterad??? Ja kuidas nii mõtlematult öeldakse need välja ja veel lapse läheduses. Siin ei mängi rolli lapse vanus.
Ei ma üldse e vaidle vastugi, et ma olen üleväsinud ja see mõjutab Ida käitumist. Kallistamine tegelikult talle meeldib, nii et pole paha soovitus väike metslane "hullumisehetkel" kaissu haarata, iseasi, kas ma alati suudan adekvaatselt ja selgelt mõelda sellistel hetkedel.
DeleteMagneesiumi helvestega vanni teha õhtuti :)
ReplyDeleteKohutav kahene on jah diagnoos, kuigi vihasööstud panid mindki mõtlema neuroloogile (nii igaks juhuks).
ReplyDeleteEndal on mul kaksikud, kes ka mind täiega 2 esimest aastat öösiti terroriseerisid. lõpuks ma enam ei suutnud, kui öösiti juua-pai-tekki jne. pidevalt nõuti hirmsa kisa saatel. tegin unekooli läbi ja sellest peale magavad nagu kullatükid. jah, oli jube: esimene õhtu karjusid nagu ratta peal 1,5 h , ronisid pidevalt voodist välja (kuhu ma nad tagasi tõstsin midagi muud, kui "uneaeg" ütlemata), teine õhtu pool tundi, siis 15 min ja 10 min ning edasi juba oli rahu :) lõunaunega sama trall põhimõtteliselt. iga jumala kord nutsin ukse taga, sest ma ju kuulsin, kuidas ma oma lapsed murdsin... nädalaga oli asi unustatud ja uni korras.
minu võtmesõna oli rutiin - kellaajad paika ja asi hakkab toimima. lõunaund ma ikka soovitaks, 2-ne laps vaja päeval und. kui ta esimene nädal ei maga, siis mingi hetk ikka. ta saab aru, et peab voodis olema. kui Sina temaga sel ajal ei räägi (välja arvatud "uneaeg" öeldes, kui ta tegutsema hakkab), siis mingil päeval ta ikka kustub, sest keha saab juba aru, et on puhkeaeg. nii on lihtsam ööund ka paika timmida.
Jõudu ja edu!!
Kas ma olen Sulle juba päris võist rääkinud? Minu noorim polnud pooltki nii hull kahene kui Ida, aga ikkagi ajas juuksed püsti oma käitumisega. Siis soovitas üks tuttav, et söötku ma lapsele korralikku lehmapiimavõid (ikka seda 82% või maapiimavõid, kui kätte saad). Kohe palju. Nii, et leiva peale poolesentimeetrine kamakas ja niisama ka lusikatäis suhu, kui lapsele sobib. See pidavat ajus mingeid ühendusi rahustama või arenama või mida iganes, ma enam ei mäleta, mis seal oli. Mõjus, poiss kaheselt ei jonninud üldse. Nüüd jonnib ja pirtsub, aga kuuesega saab vähemalt vestelda, kahesena oli tal umbes viis sõna.
ReplyDeleteMa ei leidnud enam üles, kus sellest juttu oli, aga kui Ida kurdab, et pea ai-ai, siis on mul teise lapsega kogemus. Keskmine hakkas kolmeselt kurtma, et pea valutab. Kurtis sageli, kuni ma taipasin vaadata, kui palju ta joob - ei joonudki päeva jooksul muud kui vannivett. Tegime reegli, et iga söögikorra juurde tuleb juua tassitäis vadelikku (piima, mahla jne) ja peavalud kadusid nagu nõiaväel.
Norra-suguses riigis pole ilmselt poes eemaleminek hea mõte, pigem varu koju mingit kuivtoitu, nii et tuled vajadusel ilma poes käimata toime, ja lahku Ida iga jonnihoo puhul poest, Ida kaenlas. Kahene peaks olema veel kergesti teisaldatav ja kuna ta ju rumal laps ei ole, saab ta vast mõne korra järel aru, et poes kisamise peale viiakse ta lihtsalt ära.
Öösel ära kuidagimoodi jah tegele, ta peab aru saama, et öösel laps tuld põlema panna ei tohi, punkt.
Veel ... Kuskilt lugesin, et röökivale väikelapsele, kes veel paljust aru ei saa, tuleks käsi suu peale panna. Mitte kõvasti, vaid nii, et ta tunneb patsutust huultele. Ta ei pruugi ise üldse taibata, et tema suu on see, mis pahandust teeb. Ise proovisin seda küll allakahesega, kes tõesti veel sõnadest aru ei saanud, aga ega selle karjumise sees pole Idalgi aega aru saada, mida talle ilusasti räägitakse.
Palun vabandust, kui ma olen seda kõike juba rääkinud.
Leidsin niisuguse nipi: http://www.howdoesshe.com/the-trick-to-keeping-kids-their-beds/
ReplyDeleteKahesele on see ehk vara, aga kes teab, kahesed on tegelikult palju targemad, kui me arvata oskame.