Kuue varba asemel "Viienäpu"

Sain ühe raamatu jälle läbi loetud (lugemise väljakutse raamat nr 8). Nagu pealkirjast võib aimata on tegu raamatuga, mille autor on lätlane (kusjuures ma ausalt ei tea, miks me lätlasi kuuevarbalisteks kutsume?) Mara Zalite. 

"Viienäpu" pälvis aastal 2014. Läti kirjanduspreemia, on jõudnud lätlaste kõigi aegade lemmikraamatute edetabelis kõrgele kohale ning tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Ma ei ole ühtegi Läti autori raamatut kunagi lugenud. Ei, isegi "Kaluri poega" mitte, kuigi see oli meil (nagu kõigil?) kodus raamaturiiulis. Ma mäletan, kuidas mu lätlasest kirjasõber Santa rõõmustas kui seda raamatut meil riiulis nägi, küsis, kas ma olen seda lugenud, ma valetasin, et olen. Miks, seda ma ei mäleta. Ju siis tahtsin head muljet jätta. See on kuni siiani mu ainus kokkupuude Läti kirjandusega. 

Romaan on kirjutatud viieaastase tüdruku Laura silme läbi ning jutustab sellest, mida ta kogeb koos vanematega Siberist tagasi koju Lätti naasdes. Või õigemini tuleb öelda, et Laurale on Lätti tulek esmakordne (tema sündis Siberis barakis), kuid ta ei suuda ära oodata kohale jõudmist, sest ta on emalt kuulnud Läti kohta nii palju head. See on kui unistus, kui paradiis. Laura ei pettu Lätimaale jõudes milleski, sest ta ei oska tegelikult ju midagi oodata, kuid ta näeb ema pettumust ja see teeb talle muret. Läti on Laura jaoks uus ja ta suhtub kõike uudishimuga, palju on asju, millele ta ei oska nime anda - ei läti ega vene keeles. Teinekord ei saa ta asjadest aru ja kahtlustab, et põhjuseks on tema veidike konarlik läti keele oskus. 

Kui ma olin raamatust ära lugenud esimesed leheküljed, siis pean ausalt tunnistama, et mulle raamat ei meeldinud. Tekst tundus kuidagi nii konarlik ja puine, sündmustik ka vale. Mitte et ma oleks ajaloos päris võhik, aga minu jaoks on Siber olnud alati natuke "Eesti teema", aga nüüd korraga on Eesti asemel Läti. Ma mõtlesin mitu korda raamatut pooleli jätta, sest kuidagi tundus, et see ei ole grammivõrdki minu teetassike. 

Ma jätkasin vaid seetõttu, et puisest ja konarlikust keelest hoolimata, suutis kirjanik mulle Laura tegelaskuju nii meeldivaks luua. Juba esimestelt lehtedelt tundus ta olevat väike ninatark. Aga heas mõttes. Millegi pärast tuli mulle kogu aeg pähe võrdlus Idaga, Kui Laura kirtsutas nina vene baabuška peale, kellest õhkas "vanaduse lehka, mis tuleb pesemata jäetud pissistest pükstest, niiskeisse riietesse pugenud hallitusest, roiskunud toidust", kujutasin ma vaimusilmas ette, et nii umbes kolme aasta pärast võib Ida samamoodi rääkida. Omamoodi, aga õigesti asju kirjeldada. Ilustamata ja ausalt. Nii nagu raamatus teeb seda peategelane Laura. See on veider, kuidas mõnikord tekib mõne tegelaskujuga selline kummaline side. Just nagu oleks tegu päris inimesega. 

Mida peatükk edasi, seda põnevamaks läks raamat ja enne kui ma arugi sain, olin ma raamatu lõppu jõudnud. Võib-olla selle pärast, et ma lasin lahti mõttest, et Siberisse saatmine seostub Eestiga ning nautisin seda, kuidas autor kirjeldas elu 1960-aastate Lätis läbi nutika lapse silmade. See oli kuidagi nii värske. Kohati kurb, kohati tragikoomiline, kohati hüsteeriliselt naljakas. Kuigi raamatus otseselt Siberi elust ei räägita, tuli mulle palju meelde lugusid, mida mu vanatädi on mulle rääkinud (mõned katkendid siin). Ja kõik see Nõukogude eluolu ja töö kirjeldus tuli nii tuttav ette. 

"ISAL ON ESIMENE PALGAPÄEV, ning juba on kontori kassaluugi juures esimesed väisajad oma tulekust teada andnud. Esimest palgapäeva tuleb tähistada! Kena, muidugi. Isa teab küll, et Emale ei meeldi enam külalised, aga peab ju tähistama, Isa ei saa ju ära öelda, kas oleks siis parem, kui Isa paneks pidu kuskil poe taga kraavis, kus pärast palgapäeva on kõik jotad otsekui tulerahest maha niidetud ning lebavad nagu surmaunes soldatid pärast lahingut? Ei, Isa kutsub parem kõik Avoti-koju. Siin on vähemalt korralik laud, pealegi enda tehtud. Teisel päeval on juba valge väljas, Laura on ärganud, sest Isa norskab õudselt ning Laura tahab pissile. Laura läheb ettevaatlikult. Külalised on teinekord kuskile oksendanud. Külalised pole pärast eilset õhtut ära läinud, hilja oli juba, ning nüüd magavad nad veel laua taga, vara on veel. Kõik külalised on igavesti vinged semud, kuigi Ema paljusid ei teagi. Näiteks neid. Ei ühtegi neist neljast. Kõik põõnavad, pead laual, üks otse taldrikus."

Lauraga juhtub kogu aeg midagi, küll kukub ta kaevu ja tõrvatünni, pahandab oma krutskitega vanavanaema, kuid oma elava loomuga suudab ta panna uuesti elust natukenegi rõõmu tundma vanavanaisa. Ja selles pole mitte midagi imestada, sest ta on oma olemuselt nii siiras ja armas ning peegeldab paljus oma (vana)vanemate hoiakuid. Näiteks suhtumist "venkudesse". 

"Laura tunneb, et läks liiale, aga – venku! Selline solvang! Venkud käivad terve suve paljajalu igal pool õunaraksus! Isegi täitsa toored ubinad panevad pihta. Venkud varastavad võõrastelt peenardelt porgandeid. Venkud ei pese, venkud ei tea, mis asi on hambahari! Venkudel on täid! Venkud… Miima teaks hoopis paremini öelda, kui vastikud need venkud on, Laura nii hästi ei tea."

Mulle läks nii hinge see, kuidas see viieaastane tüdruk üritab täiskasvanute maailmast aru saada, kuidas ta kirjeldab täiskasvanulikult tähtsaid asju, kuidas ta on mures ema pärast, kuidas ta tajub valu, kuidas ta soovib, et kõigil oleks hea, kuidas ta tahaks, et kõiki saaks usaldada, aga Siberist tulnuna ei tohi kedagi usaldada. Mulle meeldis kogeda maailma läbi lapse silmade.

"Ema istub kontoris. Arnoldsile ju ei tee selgeks, mis see kontor endast kujutab, et see on selline maja, kus kõik istuvad buumaagadega ja arvutavad. Terve päev tuleb istuda ja arvutada sada protsenti."

Ma võrdlesin paljus Laurat Idaga. Selles mõttes, et raamatus ei pane täiskasvanud tihti tähele viieaastast last ja ma hakkasin mõtlema kui palju targemad lapsed tegelikult on sellest, mida me, täiskasvanud arvame. Sama on Idaga. Kõigest kahene, kuid suure tõenäosusega tajub ta maailmaasjadest palju rohkem kui ma endale tunnistan. Ma jõudsin mõelda, et huvitav, mida mõtleb Ida kui näeb, et ma olen pahas tujus, milleski pettunud, solvunud, haiget saanud. Kuidas tema seda läbi elab ja oma kaheaastase silmade läbi näeb? Kuidas tema seda kirjeldaks? 

"Viienäpu" - Laura puges hästi sügavale mu hinge. Kui ma raamatu läbi olin saanud, tundsin ma peategelasest puudust. Õnneks lõppes raamat lausega "Esimese raamatu lõpp". See annab lootust Lauraga uuesti kohtuda. 

Ja raamatu lõpp oli mu meelest nii armas ja südamlik, natuke kurb ja naiivne, kuid kuidagi nii soe. Ma sain aru, miks see raamat kirjandusauhinna sai. Mina hääletaks ka selle raamatu poolt. 

Lisaks raamatu peategelasele hakkasin ma ühtäkki puudust tundma ka oma vanatädist.