Minu katsejänes

Kui kõik moe pärast vingumine ja halamine kõrvale jätta, siis tegelikult olen ma mitmes mõttes väga õnnelik inimene nagu ma olen ka aeg-ajalt teile juba rääkinud. Noh need sõbrad, kes on minu jaoks alati olemas hoolimata sellest, et mina ise olen keskmisest kehvem sõber vastu ja siis muidugi perekond eesotsas Mareki ja Idaga (ma ei oska päriselt isegi öelda kui õnnelik ma olen, et nad olemas on, ilma nendeta oleks ma ilmselt xanaxeid sööv veini sisse kulistav depressiivne eit). Aga on veel üks inimene, kellele mõtlemine teeb mu tuju heaks. Ja samal ajal tegelikult ka kurvaks. Minu väikene õde. Minu 26-aastane väike õde. 

Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu "inimkatseid" teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate. Aga ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi. 

Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas "kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda "wunderbaum", see on saksa keeles imepuu ja "i love you", see on inglise keeles ma armastan sind". Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke! 

Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida. 

Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid. 

Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).

Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia (see lugu siin).  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata. 

Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Ja siis hakkabki mul kurb, et ma oma õega nii vähe saan suhelda. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega (ja kõige rohkem hirmutaski mind mõte, et jään õest ilma), aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.

Seepärast ongi mul nii kurb, et segastel põhjustel ei saa ma oma õega suhelda nii nagu ma tahaks ja siis kui ma tahaks. Ma tunnen puudust meie lollidest naljadest, koos mängitud lauamängudest, külaskäikudest, spontaansusest. Ma loodan, et ühel päeval saavad need keerulised ajad otsa ja me saame kõik koos istuda sünnipäeva laua taha, puhuda ära tordil küünlad ja naerda, naerda, naerda. Pisarateni. Seniks soovin ma aga oma maailma parimale ja kõige moekamale (nagu allolevatelt piltidelt näha) väikesele õele PALJU PALJU PALJU õnne läbi virtuaalmaailma.

A younger sister is someone to use as a guinea-pig in trying sledges and experimental go-carts. Someone to send on messages to Mum. 

But someone who needs you - who comes to you with bumped heads, grazed knees, tales of persecution. 

Someone who trusts you to defend her. 

Someone who thinks you know the answers to almost everything. (Pam Brown)
 PALJU ÕNNE!