Monday, February 1, 2016

Vihkamisest pimestatud


Teate kui tihti mulle kirjutatakse, et öelda, kui tänuväärne see on, et ma asjadest avameelselt kirjutan? No ma ütlen teile, et minu üllatuseks väga palju,  ma olen nende postituste puhul pigem natuke arvanud, et seda võetakse halana, mille kallal mõnus anonüümselt hambaid ja küüsi teritada. Eks seda tehakse muidugi ka, aga üllatus on mulle olnud tõesti see kui palju positiivset tagasisidet ma olen saanud. Mu eesmärk ei ole olnud end põnevuse pärast lugejate ees paljaks kiskuda või draama või klikkide või jumal teab, mille pärast. Nagu ma sada tuhat korda katkise plaadina olen korrutanud, siis blogi on mulle nagu vaese inimese psühholoog. Kirjutan oma "hala" ära ja püüan edasi liikuda, uue "halani". 

Eelmisest aastast olen ma endaga hästi palju tööd teinud, et muuta oma mõttemaailma ja käitumist. Ma ei saa öelda, et see on (veel?) täielikult õnnestunud, kuid ma tunnen, et olen poolel teel. Minu kõige suuremaks koormaks, millest ma ei ole suutnud lahti lasta on, vihkamine. 
Ma olen väga intensiivne, kui ma kedagi armastan, siis intensiivselt, kui ma kedagi vihkan, siis intensiivselt. Oma õnneks pean ma ütlema, et ma ei ole oma elus väga palju vihanud. Jah, ma olen küll öelnud, et "vihkan esmaspäevi" või "vihkan vihma", aga see on lihtsalt ühe väga intensiivse sõnaga hooletult ringi käimine. 
Viimased poolteist aastat olen ma aga ühte inimest vihanud kogu oma hingepõhjast, mõelnud ja lootnud, et kunagi tuleb see päev kui tema vajab minu abi ja siis saan ma talle ülbelt näkku naerda (ei, isegi mitte naerda, vaid näkku sülitada). Saate siis aru KUI väga ma seda inimest vihanud olen? 
Ma ei ole selle üle uhke, kuid sellest emotsioonist on väga raske lahti lasta (olnud). Ei, see ei ole sugugi preili A.A. Teate, talle olen ma isegi hetkel tänulik, sest võib-olla ilma tema vihast pimestatud sõnumita oleks ma teinud mõne sammu, millel oleks võinud olla palju kurvemad tagajärjed, ma ei tea, aga mul on tunne, et tänu preili A.Ale on meil kodu. Ja ma tänan teda selle eest! 
Ma olen vihanud kedagi teist, see vihkamine on nii intensiivne, et ma ei ole tahtnud endale lähedaste inimestegagi läbi käia. Sest ma ei ole mõistnud, kuidas saab üht südametut värdjat kaitsta, kui tõde on minu poolel. Ei, ärge hakake juba kommenteerimiseks näpukesi klahvidel klõbistama. Ma tean, et ei ole olemas absoluutset tõde. Minul on minu tõde, temal tema tõde, tõde ilmselt kusagil seal keskel. Ma olen teda vihanud, sest ta on pannud mind nii keerulisse olukorda, mis eelmisel aastal päädis sellega, et ma ei tahtnud enam elada. Ma julgen öelda, et kui ei oleks olemas Britt Idat, siis on olemas ka tõenäosus, et olemas ei oleks enam olnud mind. Vaid Britt Idale mõtlemine päästis mind välja mustast august. 
Ma võin ausalt öelda, et anonüümsed kommentaarid, laim, ähvardused ja kõik muu valasid loomulikult veel õli tulle, kuid ei olnud sugugi minu masenduse tegelikuks põhjuseks. Tegelikuks põhjuseks oli pime vihkamine ja jõuetus olukorraga hakkama saada. Siin kohal tänan ma südamest sõpru, kes kõige ootamatust kohas mulle oma abikäe ulatasid.  Ja Marekit, et ta mu depressiivse lalina all ise ei murdunud.

Tuleme siis tagasi selle "endaga töötamise" juurde. Mida see tähendab?  Ma olen lugenud eneseabiõpikuid, mida ma ühelt poolt nende klišeelike sisude tõttu alati naeruvääristan, kuid tegelikult on seal tihti kirjas lihtne tõde, mida me ju teame, kuid mis kipub meelest minema. Ma olen ümber hinnanud oma väärtused, ma olen endale seadnud (positiivsed) eesmärgid, ma olen mediteerinud, suhelnud inimestega. Peate mind hulluks? Ei, ärge pidage. Mul käis detsembris mitu sõbrannat külas, üks neist on samamoodi oma suhtumise ja hoiakutega palju vaeva näinud, tänaseks on ta kadestamisväärselt zen. Ma tahtsin ka selline olla. Ja taipasin, et see pole sugugi võimatu, vaid hakkab pihta minust endast, ma võin süüdistada või leida vabandusi, tuua põhjendusi, kuid lõppkokkuvõttes ei muutu mitte midagi enne kui muutun mina ise. Noh ja siis tuli muidugi veel see Stig Rästa oma sahtlikorrastamisega ja ma ütlen teile, et ma täidan kõige pealt ära paar kohustust/lubadust ning siis lähen ma palverännakule. Mul on kompanjonid ka juba olemas. Ma loodan, et nad on nõus aastakese ootama.  Ühesõnaga tänu endaga töötamisele on mul pilt ja siht palju selgem, olgugi et maapind ikka veel kõigub ning on ebatasane. Raskused võivad murda, aga on ka teine variant. Neid saab ka ületada. Ma olen otsustanud need ületada.

Aga siis jäi ikka see vihkamine. See pime vihkamine. Ma ei saanud seda oma peast. Tihti on vihkamise taga peidus kadedus nagu ma isegi olen öelnud. Ma hakkasin analüüsima, kas ma olen kade. Jah, suure tõenäosusega olen ma seda tõesti. Ma olen kade, et tema oskab asju oma kasuks keerata ning nautida elu tänu minusugustele lollidele. Ma olen kade, et ta oskab elada. Üks mu tuttav ütles hiljuti, et talle ei meeldi kassid, sest kassid tunduvad olevat hingeta. Mulle tundub ka see inimene hingeta, kuid sellest hoolimata oskab ta elada. On edukas ja endaga rahulolev. Erinevalt minust. Iga kord kui ma kuulsin tema nime, tundsin ma, kuidas mul tõuseb oksemaitse kurku ja ma tahtsin karjuda. 
Eelmisel nädalal sattusin ma sirvima Louise L. Hay "Jõud sinus eneses". Jälle üks lollakas eneseabiraamat irvitasin ma ja mõtlesin, et no kaua ma neid ometi loen. Aga vat võta näpust - järgmisel hetkel leidsin ma end mõttelt, kuidas sellest vihkamisest pääseda. Ma ei tea, kas see õnnestub, ma olen oma mõtteid kõigest nädal püüdnud suunata, kuid ma loodan, et ma saan sellest koormast lahti. Ma ei soovi talle enam halba, ma ei oota, et tema kunagi leiaks end samasuguses situatsioonis, ma ei meenuta enam neid olukordi, kus ta pani mind musti mõtteid mõtlema, ma unustan need pisarad, mida ma olen valanud, ma ei mõtle tema peale enam üldse. Tänu sõpradele on ta minu elust igaveseks kadunud. Minevik. Ma püüan talle hoopis olla tänulik, et ta mind õpetas ja aitas ennast õppima tundma. Oma tugevusi ja nõrkusi. Ma loodan, et ma saan sellest pimedast vihkamisest lahti. See on mind liiga kaua seest söönud.

(Ja siis loen ma seda Mariannile saadetud kirja SIIN ning mõistan kui naeruväärsed ja väikesed on minu mured. Mul hakkas enda pärast häbi.)



3 comments:

  1. Tubli tüdruk!
    Vihkamine on teisele mõeldud mürgipill, mille paraku ise alla neelad.
    Minul on olnud abiks mõte, et keegi ei sünni vihkamisväärse, õela ja halvana. Elu, olukorrad ja veel tuhat asja teevad inimesest selle, kes ta on. Mõnikord hakkab nii inimesest kahjugi - küllap on temaga ikka väga nõmedad asjad juhtunud või on ta ise nii haiget saanud, et parim, mida ta enesekaitseks teha oskab, on teistele halva tegemine.
    Ja sagedamini kui arvata oskaks, on inimeste jabura käitumise põhjuseks hoopis psüühilised häired, aga see on juba omaette teema..

    ReplyDelete
  2. Negatiivseid emotsioone ei tohi enda sees hoida. Peksa või rusikaga seina aga saa see viha endast välja. Mina usun karmasse ja elangi rahulikult edasi teadmisega, et kõik, kes on mulle halba teinud saavad oma palga... Mulle see mõtteviis sobib. Kuigi tööd tuleb ka mul endaga kõvasti teha- ma andestan aga ei unusta. Ja alateadlikult kannan ikkagi ebameeldivaid emotsioone kaasas.

    ReplyDelete
  3. Loe markmanson.net, kui pole veel lugenud! jube hästi ja ausalt kirjutab. kõik kirjutatu põhineb teaduslikel uuringutel ka ja on palju parem kui tavapärane klišeelik self-help.

    ReplyDelete