Thursday, February 11, 2016

Jalgpall on parem kui seks /Football is better than sex


Teate ju küll seda Smilersi laulu? Mulle täiesti arusaamatu sõnumiga, sest jalgpall on mu meelest...noh...jalgpall.  Ja seks on...noh...seks. Võrreldamatud asjad. Kui Smilers oleks laulnud "toit on parem kui seks", vot siis ma saaks aru, sest peale eilset õhtusööki ma just nii ümiseks. 

Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget'l külastada. 
Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest. Halvasti tehtud lutefisk on üks koledamaid kogemusi seoses Norra köögiga, vastupidiselt proffide poolt valmistatud kalaga, mis viis tookord detsembris keele alla. 

Noorte olümpia on väikesesse unisesse Lillehammerisse päris palju muutusi toonud. Kõik muudatused ei ole muidugi vaid positiivsed, näiteks peavad poed olema iga päev lahti olema kl 22ni, aga linnatänavad on kenasti kaunistatud, poeaknad täis trolle ja Norra lippe, restoranid pakuvad erimenüüd. Hvelvet pakub kolme-, viie- või seitsmekäigulist menüüd. 

Eelroaks pakuti maapirni kreemsuppi lambalihaga (mis on "fenalår" täpsemalt, võite huvi korral lugeda siit). Teate, ma ei liialda kui ma ütlen, et see oli supp meisterklassist. Jumalik! Nii tekstuurilt kui maitselt. Selle juures oli muidugi ka üks kurb asi. Me otsustasime Idale mitte eraldi lastemenüüd võtta, sest kahjuks olid valikus vorstid ja friikartulid ning mõtlesime, et kuna ta niikuinii väga suur sööja ei ole, siis jagama talle enda juurest. Ida sõi TERVE taldrikutäie suppi üksi ära. Me pidime Marekiga siis jagama. Ma ei oleks tegelikult raatsinud. 
Pearoaks sõin mina nahaga küpsetatud "turskade kuningat" ehk suguküpseks kasvanud Lofootide  "skreid". Säravvalge lihaga skreid peetakse maailma parimaks tursaks juba vähemalt tuhat aastat.  Kuningatiitlit ei kanna see kala ilmaasjata. Risoni, lillkapsapüree ja marineeritud sibulaga moodustas see taldrikul ideaalse koosluse. Sinna juurde pakutud Riesling muutis pearoa taevalikuks.
Mareki meeglasuuris part Savoy kapsa, juurpeterselli ja kibuvitsaleemega väärib täpselt samasugust komplimenti kui minu "skrei". Part sulas suus. Marek oli vaimustuses, sest Diibis oli part üks tema lemmikutest ja nii head parti ei olnud ta peale Diipi saanud. Kahjuks on minu pardi valmistamise oskused ka väga nigelad. 
šokolaadinemesis mustsõstrasiirupi, vaarikatarretise ja jäätisega jäi minul söömata. Selle lihtsalt rabas Ida mul käest. Olgu, tegelikult ma loovutasin selle talle poolvabatahtlikult, sest esiteks oli mu kõht juba väga täis ja teiseks ei ole šokolaadikoogid minu väga suured lemmikud. 

Teenindus selles restoranis on laitmatu, atmosfäär meenutas mulle "kallist kadunukest" Noiri Tartus. Mul on Noirist nii kahju, see oli võrratult romantilise ja hubase atmosfääriga, teistest erinev restoran. Hvelvet on natuke sarnane oma tumedatelt toonidelt ja mahedalt taustaks mängiva muusikaga. Hvelvet maja ise muidugi on juba omaette vaatamisväärsus, sest tegu on endise Norra pangaga. Meie saime juba teist korda kinnitust sellele, et Idal on ilmselt kallis maitse. Sest Hvelvet on olnud ainus restoran, kus ta end suhteliselt ideaalselt üleval peab ja kus ta sööb (ka lutefisk läks tal ludinal alla). 
Kui me lahkuma hakkasime, maksis Ida ettekandjale ka jootraha - meid teenindanud mees sai viiekroonise mündi võrra rikkamaks. Naisteenindajatel läks paremini - nemad said Idalt paberraha, pärismaailmas oli tegu meie tšekiga, kuid Ida maailmas võis see olla näiteks viiesaja-kroonine.

Igatahes kui te siia linna satute, siis Hvelvet on see koht, kuhu te sööma peaksite minema.


There is a song in Estonia, which states that football is better than sex. I've never understood this statement, you cannot compare something so boring with something so enjoyable. If they'd sing "food is better than sex", then I'd agree. At least after yesterday's visit to Hvelvet restaurant on Stortorget Lillehammer. 
I actually owe you a review from December when we were there first time to try the lutefisk menu. It was just beautiful and I felt a bit bad that I had said there is no good restaurants in this town. But there is. The one standing majestetically on the market place, appropriately for an house which used to be a Norwegian Bank.

Now during the Youth Olympics they have a special menu with the finest ingredients and tastes of Norway. It can be served as 3,5 or 7-cours dinner, accompanied with the best selection of wines (wine menu costs extra). 
As a starter we had a creme soup of Earth Apple with Fenalår. This was a soup of Masterclass. So delicate and tasteful. I would say devine. The downside of it was that we didn't order extra food for Ida (unfortunately the had french fries and sausages for children) and as she usally does not eat much, we decided to share our food with her. She refused to share the soup with us. And you know what they say, when a child loves food? Then it really must have been good!
For main course I had "skrei" - the king of Cod as it is known worldwide. The pearly white fish from Lofoten together with cauliflower pure, risoni and marinated onions was beyound belief. It was a perfect combination of tastes. The sour in onion with Riesling which was served with this dish, was a bit like tasting heaven. 
My husband had a honeyglazed duck with root parsley, rosehip broth and Savoy cabbage. I could see the happiness in his eyes. He said he had not had such a good duck since Diip ( a small restaurant we owned in Estonia. 
For dessert the others had chocolatenemesis with black currant syrup and rasberry jelly and ice cream. Ida ate my dessert, but I was not too sad. For the first I was already full from the two courses and I am not too fond of chocolate desserts.

We found out that Ida has an expensive taste. It is second time she behaves well in this restaurant (and she is actually in the age where she doesn't know what "behaving well" means) and she ate. She never eats. By the way, she also slept yesterday and we know she actually doesn't think highly of sleeping at nights either.
When we left, she also had to tip the waiters/waitresses. He got a five-kroner coin, but the girls were luckier - they got papermoney. In real world it may have been our check, but in a world of a two year old it probably was a (five)hundred bill. That's how satisfied she was with the dinner. And so were we. It is definately the place you have to eat when visiting Lillehammer.


3 comments:

  1. Siis on teada, kus me 19. Märts sööma lähene ;) (y)

    A.

    ReplyDelete
  2. Siis on teda, kuhu 19. märts sööma läheme;)

    A.

    ReplyDelete