Sunday, February 7, 2016

Pimekohting geniaalse mõrvariga


Tegelikult oleks muidugi õigem nimetada seda pimekohtinguks geniaalse parfüümimeistriga, sest eelkätt oli  Jean-Babtiste Grenouille  just seda, mõrvadeni ei viinud teda mitte perversne kirg, vaid "täiusliku lõhna" otsingud. 

18. sajandil elanud Grenouille´d, keda samal ajal elanud Sade ja Masochi kõrval on nimetatud  geniaalseks koletiseks, võiks nimetada ka parfüümimeistrite Mozartiks, Lõhnaõlid olid väljaheidete, kanalisatsiooni, pesematuse järgi lehkavas ühiskonnas moeasi, mida jõukam elanikkond endale haisu peitmiseks pudelite kaupa peale valas. Parfüümimeistrid võistlesid klientide pärast, kuid keegi ei saanud vastu geniaalsele Jean-Babtiste Grenouille, ta oli tolle aja parim lõhnameister. Täiusliku parfüümi otsingul, millega inimeste üle valitseda, tappis ta 25 noort naist. Nende naiste tapmises ei olnud midagi sadistlikku ega himurat, tal oli vaja talletada nende lõhn. 

Millest ma ometi räägin, mõtlete te ehk juba ja ei saa midagi aru. Lugemise väljakutsest ehk 48. raamatust. Ma natukene kartsin silmi kinni panna ja haarata raamaturiiulilt suvaline raamat, sest meie üürikodus on raamaturiiul täis rootsikeelseid pakse raamatuid ning kuigi ma olen võimeline lugema ka rootsi keeles, tundus hirmuäratav lugeda mõnd mitte minu teetassikeseks kvalifitseeruvat raamatut võõras keeles. Mul läks hästi ja kätte sattus norrakeelne Patrick Süskind´i romaan "Parfüüm. Ühe mõrvari lugu". 

Või noh esialgu  ma ei teadnud, et hästi läks. Ma võtsin raamatu ja hakkasin lugema, et aimu saada. Esimesed leheküljed olid nii humoorikad, et ma ei saanud enam aru, mis žanri see raamat kuuluda võiks. Oli see humoorikalt kirja pandud elulugu või väljamõeldis. Faktid, aastaarvud, võrdlused, kirjeldused viitasid tõsielule, aga kuidas sai keegi 1738.aastal sündinud mõrvari hingeelu nii hästi teada? Mul on kahju, et ma ei saa siia tuua näiteks mõnda tsitaati humoorikast algusest, sest ma lihtsalt ei oska nii hästi tõlkida, aga näiteks Grenouille´i ema kirjeldab autor umbes nii: " üsna noor, 25-aastane ning tal olid alles veel enamus hambaid ja isegi juuksed peas, kellel ei olnud tõsisemaid haigusi kui süüfilis ja kerge tuberkuloos ta oli kindel, et elab veel kaua, nii umbes viis kuni kümme aastat"  Sarnaseid musta huumoriga kirjeldusi on päris palju. 

Jean Babtiste Grenouille on sündinud inimeselõhnata ja tema olek ja välimus panevad inimesi end tema seltskonnas ebamugavalt tundma, nagu külm õhk hiiliks ligi ja tekitaks kananaha ihule. Lastekodus püüdsid teised teda mitu korda padjaga lämmatada, et sellest ebameeldivast tundest lahti saada, kuid Grenouille ei surnud kõikidest katsetest hoolimata. See annab aimust, et temas oli midagi ebainimlikku. Ta tundus olevat midagi Hannibal Lecteri ja Quasimodo vahepealset. Üheltpoolt geenius, kes eristas ja tundis kõiki maailma lõhnu ning oskas õlide ja aroomidega käia ringi nagu helilooja, teisalt eemaletõukava välimusega väikene mees. Nii nagu ikka (mõrvarite ja geniaalsete koletiste juures) paelus mind midagi ka tema juures. Äärmiselt põnev karakter. Ja üldsegi mitte tülgastav nagu võiks ühe massimõrvari kohta arvata.

Võib-olla mängib olulist rolli see, et Jean-Babtiste Grenouille´d pole kunagi päriselt eksisteerinud. Tegu on täielikult kirjaliku väljamõeldisega. Et ta aga tundub nii tõene, siis ma otseloomulikult ka guugeldasin "kas Jean-Babtiste Grenouille oli päriselt olemas?"

"Parfüüm" on minu arvates fantastiliselt lõhnav raamat. Tänavatele visatud väljaheidete ja kõikide muude jäätmete, inimeste, kes haisesid higi ja aegajalt ka sperma järgi, haiguste, lillede, erinevate eeterlike õlide, taimede, surnud koerakutsika, kassikaka, roiskunud liha, rasva, villa ja noorte naiste lõhnad ärkavad raamatus ellu. Seda raamatut on võimalik lisaks lugemisele ja nuusutada. Need lõhnad tungivad lugedes ninna. Ausõna, ma ei valeta. Lugege ja te tunnete ise kõiki neid lõhnasid. Jällegi on mul kahju, et ma ei saa näitena tuua seda, kuidas ta ahmis endasse esimese noore tüdruku lõhna, nuusutas teda pealaest jalatallani, et midagi kaotsi ei läheks, kuidas ta ootas mitu aastat, et viimase "kroonijuveeli" lõhn küpseks täiuslikuks, kuidas ta seda nuusutamas käis ja mis moodi ta selle lõpuks säilitas, millise detailse täpsusega ta oma tööd (mõrvasid) ette valmistas. Autori humoorika kirjastiili tõttu ei mõju mõrvad kohutavalt. Ühtepidi on mul kahju, et ma ei saa teile näiteid tuua, kuid teisalt on mul hea meel, et see jääb teil endal avastada kui peaksite otsustama raamatut lugeda. 

Kui ta siis lõpuks arresteeritakse ja terve linn on end hukkamispäevaks üles löönud,  naistel on seljas pühapäevkleidid, mehed on pühkinud lakk-kingadelt tolmu, toimub midagi ootamatut. Mis täpselt, lugege ise, aga lõpuks õnnestub maailma parimal parfüümimeistril ning geniaalsel koletisel saada võim inimeste üle. Täiuslik parfüüm on teinud oma töö. 




4 comments:

  1. Sellest on film ka, jättis ka üpris kustumatu mulje http://www.filmiveeb.ee/filmid/2445/Parfuum-Uhe-morva-lugu/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma õigesti guugeldasin, siis Kanal11 on seda näidanud ja seda saab netis järelvaadata:)

      Delete
  2. Minu arvates on Sul hea käsi! Julgeks lausa lotomängu soovitada.;D Selle raamatuga on mul nii palju häid mälestusi! Üheksakümnendatel väljaantud eestikeelsel versioonil oli selline kaanekujundus, et panin õpikukaaned ümber - ümbritsevatel tekkis liiga palju kahemõttelisi küsimusi. Süskindi "Parfüüm" oli väidetavalt ka Kurt Cobaini lemmikraamat. "Scentless apprentice" on igatahes kindlasti sellest romaanist inspireeritud.
    Igatahes suurepärane raamat ning kes veel lugenud ei ole, siis soovitan minagi.:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No selle lotimänguga ma ei kiirustaks, sest eks ma ju ikka rihtisin kätt nendest paksudest rootsikeelsetest raamatutest eemale, aga selle raamatuga läks tõesti hästi.
      Mis aga sellesse kaanekujundusse puutub, siis selle järgi oleks ma julgenud küll arvata, et tegu hoopis teistsuguse teosega;)

      Delete