Tuesday, February 2, 2016

Eestlane olla on korraga nii uhke ja hää


Okei, et kõik oleks aus, siis muidugi on üle pika aja nii meeldiv lugeda Eestist pärit suusataja kohta positiivseid uudiseid. Lööd Google´isse sisse "Kelly Sildaru" ja rõõmustad, natuke tunned kahjurõõmu ka, et alati ja igal pool esimesi kohti noppivad norrakad tahapoole jäid, selline ehteestlaslik tunne, eksju. Aga mitte sellest ei taha rääkida, või siis tegelikult tahtsin küll, kuid kaks blogijat on oma mõtted, mis kattuvad hästi ka minu mõtetega, juba palju paremini kirja pannud kui mina oskaks, nii et ma päris kõike kordama ei hakka. Nende postitused leiate siit ja siit

Mul hakkas korraga natuke piinlik. Ma olen nõus nende kahe blogijaga, et see "täna on eestlane olla uhke ja hää-hoiak" on kuidagi hale ja tobe. Ühtäkki on Eesti suusariik, "nii me siin suusatame" taob üks idioot endale vastu rinda.
Kui te olete mu blogi pikaaegsemad lugejad, siis te teate, et mina ei olnud suuskadel (vist) mitte ühtegi korda seisnud, kuni ma 16-aastasena tulin Norra vahetusõpilaseks, olgugi et ka Eestis olid suusatamise tunnid talvel kohustuslikud. Nendest andis lihtsalt jooksmise või uisutamise või maeimäletamis-ükt-ga kõrvale viilida, mida ma ka tegin, sest talvel väljas passimine ei olnud minu teetassike, ma olin valmis kõigeks muuks talvel suusatamiseks. Võeh! Ja uskuge mind ma ei olnud ainus. 
Ma ei taha sugugi öelda, et minust oleks võinud tippsuusataja saada, kindlasti mitte, aga mis suusamaaks me end korraga siin kekutame kui inimesed saavad esimest korda suusad jalga 16-aastaselt. Mina siis kui mind Norras poolvägisi suusarajale veeti, sest seal kuulus pühapäevane suusaring pere traditsioonide hulka.
Meil pole tingimusi, et sporti teha, vabandame me end välja. Tegelikult on ju nii, et alles viimased aastad ei ole meil lund ega korralikku talve olnud. Oma lapsepõlvest mäletan ma kogu aeg kurguni lumehangesid, oleks saanud väljas murdmaad nühkida küll. Selleks pole mägesid vaja. Oleme siis lihtsalt ausad ja ütleme, et Eestis ei ole sport popp, seda ei propageerita ega toetada, Eesti spordipoliitika on null, Eesti inimesed laisad ja mugavad. Selle asemel, et selga tõmmata soojad riided ja õue minna, on lihtsam viriseda, et "aga mul pole koledat mamma-parkat, et õues soe oleks"; selle asemel, et suusad kasvõi laenutada, on lihtsam öelda, et "see on nii kallis" ja soetada endale järelmaksuga uus telefon/huuled/saapad/seelik, sest see on olulisem. Olgem ausad, Eestis on prioriteedid väga paigast ära! Ja selle asemel, et endale nüüd "meie Kelly" abiga vastu rinda taguda, tuleks teha midagi, et "meie Kellysid ja Kikusid" oleks rohkem. 

Te ju teate ütlust, et norrakad sünnivad suusad jalas? Naljaga pooleks öeldakse, et tänapäeval enam mitte, sest sünnitusel võib see nii emale kui lapsele ohtlikuks muutuda ja nii ei sünni enam lapsed suuskadel, küll aga võib juhtuda, et laps sünnib sel ajal kui emal veel suusad jalas on. Suusarajal. "Äsjasündinud" lapsed proffidena siuh ja siuh mööda tuhisemas.  Lapsi hakatakse maast madalast hoopis spordiga harjutama.
Ida lasteaias on hetkel käimas "taliolümpiamängud", suuremad sooritavad suusahüppeid, väiksemad alustavad kelgutamisega. Iga ilmaga on nad väljas ja õpivad nautima ka "kohutavat ja külma talve" Nädalavahetusel on kõik peredega suusatamas, kaheaastased kenasti kambas, keegi pole liiga väike, kellegi jaoks pole liiga vara. Hommikuti näen ma kooli suusatavaid lapsi. Kui te arvate,et neid selleks sunnitakse, siis te eksite. 

Naeran, mis ma naeran norrakate dressilembuse üle, kuid ühte pean ma tunnistama, sport on au sees, maast madalast. Pole siis ime, et neil "meie Kellysid" igast külast kaks-kolm-neli tükki korraga esile kerkib. 
Ma ei teadnud suusatamisest kuni 17-aastaseni mitte midagi, kui ma selle siis lõpuks niivõrd kuivõrd käppa sain, avastasin ma, et nii murdmaa, slaalom kui lumelaud on tõeliselt mõnus. Ma ei ole ainus teadmatuses elanud laps, aga võib olla oleks meie hulgas olnud  ka potentsiaalselt andekaid talisportlasi, me lihtsalt ei tea, sest keegi pole soovitanud/suunanud/sundinud neid suusatama. 
Nii et, kallis suusariik Eesti, kui sa tahad natukenegi suusariik olla, siis hakka parem suusatamist ja üleüldse liikumist/sporti propageerima ja toetama. Ja päriselt, mitte vaid valimiseelsetel plakatitel. Alles siis saad sa end suusariigiks kutsuda ja uhkusega öelda "meie Kelly". Ärme ole uhked ja hääd eestlased alles siis kui "meie Kelly" Eestile au ja kuulsust toob, anname "meie Kellydele" võimaluse maast madalast harjutada ja sporti teha.


//
To be fair of course it´s for a change nice to read good news when it comes to Estonian wintersports. Just google Kelly Sildaru and feel proud, but I agree with many others that it also is embarrising how suddenly Estonia is such a great wintersports country. "This is how we ski" and "go Kelly" our embarrising child prime minister shouts on Twitter. Nope, this is not how we ski in Estonia, dear prime minister, have you watched wintersports lately? If you´d have, then you´d know that Estonia finishes last in every competition. And it is not thank to Estonia, Kelly Sildaru has won the medal, you have no part in this. Remember the election of the best female athlete last year? 

Estonia is definately not a (winter)sports country. I was 16 when I first went skiing, and it was not in Estonia, but in Norway when my host family dragged me out on a Sunday. There it was part of a family tradition. Of course in school in Estonia we also had to ski, but it was possible to get a grade in PE for skiing by doing other things as well. Like washing windows or something like that. And so I did. I had never skied in my life before Norway. And I am not the only one.
We do not have the mountains and conditions for sports we find excuses. You don´t need mountains for cross country and as far as I remember there always has been snow in Estonia. Lots and lots of snow (only the last years have been bad). Let´s just face it - Estonia doesn´t like sports, the politics about that is nonexsisting, the school doesn´t help and we, Estonians are just lazy and find excuses. I don´t have the equipment we say, it´s too expensive to buy skiis, but yet we all have the latest iPhones and money for breast implants or something else that is sooooo important in life. It´s all about priorities. And when it comes to priorities, things in Estonia could not be more wrong. It costs a fortune to send a child to a training camp, but it costs practically nothing to buy cigarettes and alcohol. And we wonder why there are so many teenagers smoking and drinking. 
We should not feel proud about "our Kelly" now that she has won so many competitions and is the youngest female to win X games, we should do something to have more "our Kellys".

You know they say Norwegians are born with skiis on their feet? Well, that´s not true anymore as the doctors have found out that it can be dangerous for the mother and the baby, so the babies nowadays are born without the skiis. But it can happen that the mother is still skiing while going to labour and the "newborn" babies skiing by. Norwegians are learned to love sports from the early age. In Ida´s kinder garten they are having their own winter olymipcs at the moment, everyone skiing and jumping and enjoying themselves in the snow. Both big and small. On weekends everyone is skiing, nobody is to small or young, it´s part of family traditions. No wonder that this way a "our Kelly" or two comes from every village. 
So dear Estonia, if we want to call us a skiing country, let´s start from the kinder gartens, I may laugh about things in Norway, but here we have something to learn from them. They sure no how to make people love sports. I hated all kind of outdoor activity before I came to Norway, when I then finally tried down hill and snowboard and cross country I found out that it doesn´t hurt (or actually it does when you fall, but you understand what I mean don´t you). And remember I am not the only Estonian who had not skiied before. There´s many of us. If we´d be a skiing country as we now suddenly seem to be, that would not be possible. Here in Norway I see children skiing to school. Have you seen this in Estonia? 




14 comments:

  1. Oi see, kuidas Eestis pole sport pop, on nii lai ja keeruline teema. Kõigepealt peaks meie kindlasti äärmiselt pädev haridusminister asuma kasvõi kehalise kasvatuse tundide ümberkujundamise kallale. Kui härra minister mingist haridusalasest teemast midagi jagab, on see sport. Minul ajab tänaseni mu kehalise kasvatuse õpetaja hääl judinad üle selja jooksma ja võimalusel väldin ma temaga kokku puutumist. (Loe: kui ma teda kusagil näen, jooksen ummisjalu ja kaugele). Ainukene, mille ta saavutas, oli minus totaalse vihkamise tekitamine, spordi ja tema enda vastu. Kehaline kasvatus võikski olla kehaline kasvatus ehk siis lastele varases nooruses spordiarmastuse sisse süstimine. Tegelikult võib muidugi öelda, et kõige suurem eeskuju selles osas on perekond, aga kui perekond jälestab sporti just kohutavate õpetajate tõttu, siis perekond seda ei julgusta.

    Olgu öeldud, et 10 aastat peale kooli lõppu teen ma sporti küll, liigun palju ja lausa armastan seda, aga mitte üks osa sellest pole koolist kaasa tulnud armastus spordi vastu.

    Ja see Kelly Sildaru edu tõttu rusikaga vastu rinda tagumine, on tõesti tülgastav. Kelly perekond on aga imetlust väärt ja neid ma kindlasti imetlen. Ja nagu ütles blogija Triin, see et Kelly Sildaru on eestlane, on juhus. Ühtlasi on see ka fakt, aga ikkagi juhuslik, samahästi oleks võinud ta sündida norraka või ameeriklasena.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tean, et paljudel on tänu kehalisele kasvatusele samad tunded, sest sul on õigus selle asemel, et süstida spordiarmastust, said paljud kehalise õpetajad pigem hakkama hoopis vastupidisega. Ma leian, et ei ole õige kõiki hinnata ühtede kriteeriumite järgi, kuid hindama peaks soovi, tahet, püüdu, nii et laps saaks aru, et jooksmine on lihtsalt üks moodus end hästi tunda, ilma et peaks kartma halba hinnet jne jne.
      Ma ausalt vaatan imetlusega, kuidas lasteaias kasvatajad koos lastega sporti teevad, kõigil sära silmis ja nalja nabani. Nii see ju peakski algama?

      Delete
  2. Mina sain suusad jalga 33-aastaselt. ;) Aga õnneks on kõik mu lapsed varem algust teinud, Rasmus nt 2-aastasena. Valikute küsimus jälle eks, aga mina hindan korralikku spordivarustust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No palju algabki ju tegelikult kodust. Kui sinu laps on nakatunud spordipisikuga juba 2-aastaselt, siis suure tõenäosusega nakatab tema kunagi omakorda oma lapsed ja lapselapsed - nii see ring ju käima peakski. Kui siis riiklikud süsteemid ka veel sporti toetaks, siis oleks juba ju lootust.
      Mina ei saa ka öelda, et ma oleksin jube trenniinimene, pigem ikka mugav ja laisk, aga Ida on meid kodust välja ajanud ja liigutama pannud. Endalegi üllatuseks olen avastanud, et see on jube tore:)

      Delete
    2. Mina kuulusin ka nende hulka, kes kooli kehalist kasvatust vihkas, see oli lihtsalt JUBE tund!!!! Ilmselt sellepärast käisin ka spordist nii suure kaarega mööda, et see oli tehtud nii vastikuks!
      Ps. Roheliste Rattaretkel näeme?

      Delete
    3. Ma kusjuures aina rohkem leian end mõttelt, et seekord see kaasa teha (aga alati on ka tuhat vabandust varnast võtta)

      Delete
    4. See oleks nagu palverännaku eelproov, päriselt ka, hoopis teises ilmas, hoopis teiste inimestega, päris hea argielust-väljamineku-üritus!

      Delete
    5. Ma umbes nii olengi lähenenud asjale

      Delete
  3. Mina loodan, et minu lapse kooli mineku ajaks on meil kehalise kasvatuse tunnid läbinud reformi. See võiksi olla tund kus tutvustatakse erinevaid spordialasid ning antakse võimalus proovida erinevaid sportmänge. Mõnel pool juba tehakse nii aga liiga palju olen kuulnud kuidas õpetajad teevad sama kui minu kooliajal. Kui oled sündinud aastal 84 siis "5" saamiseks pead hüppama kaugust x meetrit. Kasv, kaal, treenitus ega muu ei puutu asjasse. Tobe süsteem. Mulle endale hakkas liikumine meeldima alles 25-aastaselt kui end kokku võtsin ja hakkasin rühmatrennides käima ning leidsin endale väga laheda lemmiktrenni. Füüsilise vormi sain ka hulga parema kui kooli kehalise tundides pistmisega võideldes ja oksemaik suus statkaringe tehes.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei oska nüüd küll rohkem kaasa rääkida kui ühe aasta jagu Norra keskkooli kehalise kasvatuse tunde, aga ma mäletan, et mulle tuli tookord suure üllatusena, et keegi ei tahtnud sellest ära viilida ning kõik tormasid koos suure hurraaga orienteeruma. Mina käisin ka paar korda, aga kuna ma olin Eestis harjunud viilima, siis kuidagi viilisin ka sealt ära.
      Ehk siis ma tahan öelda, et olen saja käega selle poolt, et kehalise kasvatuse tund ei oleks koolis piin, mis lõppeb sellega, et kõik me vihkame sporti, vaid elustiili osa. Ei tea, kas suusariik Eestis jõutakse kunagi selleni?

      Delete
    2. Meil just oli siin suurepärane näide - suurepärasest talveilmast sai üleöö kevad. Aga kui lapsed ikkagi PIDID tunnis kindlasti suusatama,siis seda nad ka pidid. Mis siis, et vihma sadas ja pool rajast oli vee all. Kolm korda võib arvata, kas kõik tol päeval sundkorras suusatanud lapsed olid väga rõõmsad, et see nõme lumi ära sulas või olid nad eriti rõõmsad...

      Ma ise armastasin lapsena suusatamist, kuid peale üht kooli sunniviisilist suusamaratoni, kus viimase mehe aeg kogu klassi tulemuseks kirja läks ja ma veremaitse suus seda rada läbisin (ja ikkagi kogu klassile pettumuse valmistasin)... noh ma rohkem pole neid lauajuppe endale igal juhul alla pannud. Ilmselgelt ei oleks must iialgi saanud selle ala sportlast, aga ma tõesti ei saa aru, miks meie kooliprogramm nägi ja ikka näeb ette seda tohutut tulemusele pressimist. Ma oleks palju rohkem nõus kui lapsed õpiksid liikumist nautima.

      Delete
  4. 70ndatel pidime kehka tundide raames teatud arv tunde suusatama. Omal valikul, ülikooliski sama. Keegi pani nime kirja kohapeal ja siis oli muidugi oma asi, kas kükitasid põõsa all või suusatasid. Viimane oli külmaga mõnusam :-) Kurb, kui noored suusatamisest eemale jäävad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Isver ma seda enam ei mäletanudki, et meil sai ka nii tehtud, et üks läks nt suusatundi kohale ja pani 3-4 tk veel kirja. uskumatu kui nüüd mõelda:)

      Delete
  5. Vabandust aga mulle tundub küll su jutt väga, väga üldistav! :)

    Olles elanud aastaid Nõmme-Järve-Mustamäe sõlmpunktis siis ma tean, et tegelikult eestlased liiguvad küll! Mustamäe 'mäed' on nii suvel kui ka talvel täis jalutajaid, sörkijaid, suusatajaid, jalgrattureid. Mu vanaema käib iga päev Järve metsas terviserajal jalutamas ja on rääkinud, et olgu ilm nagu ta on, rada on alati nii noori kui ka vanu, sportlasi kui ka kontorirotte täis. Ja noh, vaadates näiteks kui popid on erinevad jooksud ja maratonid, päris nagu kurta ka ei saa.

    Rääkides suusatamisest siis jah.. Mina, hoolimata sellest, et mu vanaema oli noorena väga suur suusataja (osales igasugustel võistlustel) siis mina suusatamist selgeks ei saanud. Küll aga näiteks päris mitu klassikaaslast tegelevad sellega siiani vägagi professionaalselt.

    Ja lõpetuseks..mul väga, väga paljud tuttavad käivad kas suusatamas või lumelauatamas kas välismaal või Eestis. Ma muidugi ei taha väita, et eestlased ongi suur suusarahvas aga väita, et eestlased üldse sporti ei armasta teha on ka ebaaus :)

    ReplyDelete