Friday, February 26, 2016

Elu nagu muinasjutt


Kirjutasin hiljuti Hotelliveebi blogisse loo blogijatest (LINK) ja ma isegi ei tea tegelikult, mis seos sel kõigel on, aga sealt läks mu mõte kuidagi uitama erinevatel teemadel. 
Ma ütlen teile ausalt, et te ei kujuta ettegi kui palju on mul (meil) viimase aasta jooksul olnud muresid, probleeme ja olukordi, mis tunduvad lootusetud (nagu ma kirjutanud olen, siis nii lootusetud, et ma saatsin sugulastele-tuttavatele appihüüdeid, et ei taha enam elada). Mu pea on ka hetkel muremõtteid täis, kuid ma ei taha hoopiski mitte halada, ma tahtsin hoopiski rääkida muinasjutust meie elus.

Seda postitust kirjutan ma Viljandis Grand Hotellis, paari tunni pärast jätkan ma kirjutamist Tartus Dorpat hotellis. Endalegi ootamatult sai ühel hetkel blogimisest täiesti juhuslikult minu jaoks töö. Skeptikud võivad mu üle naerda ja öelda, et minu arvustusi ei saa tõsiselt võtta, kuna minu tööks ongi hotellide arvustamine, kuid mina ütlen teile,et see töö on mind kõvasti muutnud. Ma olen õppinud tegema vahet sellel, mis mingil hetkel on oluline ja mis mitte, mis kritiseerimist väärt ja mis mitte, kus karjuda ja kus oma suu kinni hoida.  Muidugi ei tähenda see sugugi, et see töö vaid meelakkumine on, kui olete palju reisinud, siis teate isegi, et kolme päeva jooksul nelja erinevasse linna jõudmine võib olla üsnagi väsitav ning mõnikord ma kohe üldse ei viitsiks, aga ma olen tänulik, et mulle just selline töö sülle kukkus.

Eelmise aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras. Ma ei ole kunagi (kui välja arvata kunagise peika ja tädi Helju matused) nii palju nutnud. Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust - sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid on eelmisest aastast minu ellu tulnud palju ja kõige uskumatutel hetkedel. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga (LINK)? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja? Sõbrad Eestis. te isegi ei kujuta ette, millised sõbrad meil siin olemas on. Rohkem kui kulda väärt. Ja lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks. Ma siiani ei suuda uskuda, et juba kahe nädala pärast õhtustame me tänaseks juba kolme Michelini tärniga restoranis Oslos. See kõlab nagu muinasjutt. Palju juhtumisi, mida ma mõnikord kipun muremõtete vahel unustama, on nagu muinasjutt.  Hoolimata muredest ja raskustest on meie elus nii palju muinasjutulist.

Ja siis sain ma eile teada, et Satu tähendab soome keeles "muinasjutt"...


I got some disturbing news today, I felt sad and  started thinking about hundred other things. Like complaining. Faith. Coincidences. Fairytales. I must honestly say that the last year has been so rough that in last September I was screaming for help and sending messages to my family saying that I do not want to live anymore. I did not see light in the end of the tunnel, there was no light, but instead of that there was an unexpected helping hand. 

You have no idea how many worries and problems I have in my mind right now, but this time I didn´t come to blog to complain. It is also strange how many good things have happened to me and my family during last 12 months. Sometimes I just forget and have to remind me of that. The post is about that.

For example at the moment I am writting this post on my way from Viljandi to Tartu. I visited a wonderful hotel in Viljandi to write a review about it and in two hours I will visit another hotel in Tartu. By a strange coincidence blogging and writting reviews have become my job, A job that I love and am grateful for. Of course it can also be exhausting to travel from town to town, finding new ways to describe hotels (so that it is interesting to read) and the deadlines, but sometimes I just think how funny that is how things happen. 

A lot more has happened. The people that have come to my life, the bond with friends that has become even stronger, it is almost unbelievable. Remember when I saw Anton on the streets of Lillehammer? He was talking to some people and I didn´t want to disturb him, but when we came home I felt like I have to go back. And we did. He was still there. It was the most amazing reunion. The next day he was leaving to Turkey. Was that a coincidence or faith which brought him back to my life and together with him Lilian, dear sweet Nicolai and Anton junior. I haven´t seen them a lot lately, but they still are like a family to me. And then there´s my neighbour with her family. Sometimes I just have to pinch her to check if she is real. Without her I would be in a deep black hole I guess. Again it was a coincidence (or faith?) that she  became so important to me, to sound a bit cheesy I must say "I love her to the moon and back". 
Last but not least we come to Satu, who was waiting for train together with us, heard us talking Estonian and smiled to us and started a conversation. A simple smile led to a friendship. A friendship that sometimes feels like fairy tale. Can you imagine that in 2 weeks I am dining in now 3 Michelin stars restaurant in Oslo with her and my husband? These things only happen in fairy tales.

Yesterday I found out that Satu means "fairy tale" in Finnish...


4 comments:

  1. Teemast mööda, aga... Sul on väga ilusad juuksed!

    ReplyDelete
  2. Aitäh, seda on kohe nii naljakas kuulda, sest kui ma ise enda juures millegagi rahul ei ole siis on need juuksed - ei meeldi värv, ei meeldi lõikus, ei meeldi pikkus, ei meeldi kuidas nad lokki kisuvad... Just täna hommikul vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et kuidas ometi saaks olukorda parandada:D

    ReplyDelete
  3. Su peika suri ära... kui olite suhtes? :O

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see oli ammu. Ma olen sellest ka blogis kirjutanud

      Delete