Friday, February 19, 2016

Hullumeelse ülestunnistus /Confession of a crazy


Ma tean, et see, mis ma nüüd kirja panen, tundub nagu hullumeelse kirjutatud, aga hehh, ma polegi ju kunagi päris normaalne olnud. Ma olen vist ka varem rääkinud, et mul on süümepiinad, et ma ei saanud oma vanatädiga enne ta surma rääkida veel viimast korda. Me olime terve perega kogunenud Ussipessa tähistama minu sünnipäeva, ma tegin parasjagu süüa kui tädi helistas ja ma otsustasin sellele kõnele mitte vastata (sest noh mul oli parasjagu kiire). Pärast helistan tagasi, mõtlesin ma, kuid unustasin. Hiljem tuli veel korraks meelde, aga siis tuli jälle kiire peale ja ma mõtlesin, et ah pole hullu, küll ma jõuan temaga rääkida veel. Samal õhtul helistas vanaema, et meile edasi öelda kurb uudis. Mul ei lähe see õhtu kunagi meelest, tädi oli meie kõigi jaoks asendamatu ning ma ei ole kunagi endale päriselt andestanud, et tolle viimase võimaluse tädiga suhelda mööda lasin. 

Meil on siin Norras üks peretuttav. Ma sain temaga tuttavaks puhtjuhuslikult rongi oodates kui ta meilt küsis, kas me oleme Eestist (tema ise on päritolult soomlanna). Ta on pea seitsmekümne-aastane, kuid vanusest hoolimata on temast siin saanud üks väga olulisi inimesi minu jaoks. Tema elurõõm ja suhtumine on nakatavad, tema stiilitaju kadestamisväärne, meie vanuse vahe on 35-aastat, kuid  meis nii palju sarnast. See on kummaline. Või siis mitte. Mulle meeldis juba lapsena tädi ja tema sõbrannadega koos istuda ja jutustada.
Ühel õhtul kui ma und ei saanud, püüdsin ma välja mõelda, miks ta mulle nii oluliseks on muutunud. Ja siis ma mõtlesin, et kas see võib olla, et ma olen oma vanatädist puudust tundnud ja mul on tunne, et mulle on nii öelda uus võimalus antud. Mitte et ma arvaks, et üks inimene võib teist asendada või oleks päris hull peast ja arvaks, et tegu on uue tädi Heljuga, aga ma pean silmas, et ma olen tundnud puudust vestlusi ja kohvitamisi sellise vanema inimesega, kellega saab rääkida asjadest, millest ei saa rääkida kellegi teisega.  Ja nüüd on mulle see võimalus antud? Kõlab see täiesti hullumeelselt? Kuid mulle meeldivad meie vestlused ja kohtumised, mõni päev kui ma arvan teadvat, et ta on linnas ja ootan, et ta läbi astuks poest, tunnen ma end nagu rebane "Väikesest printsist", mingist kellast hakkan ma end õnnelikumana tundma.

"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."



I think this post can be called "Confessions of a crazy", but I have never considered myself as a avarage normal person, so what's there to loose anyway. I have told before also that I feel quilty not talking to my grandaunt before she passed away. The whole family had gathered at our place to celebrate my birthday, I was preparing dinner, when aunt called, I chose not to answer the call as I was busy. "I'll call her back later," I thought and forgot. The same evening my grandma called to tell us all the sad news. I have never really forgiven myself for being too busy to answer the call of someome so dear and miss the last change to talk to her. I think about her a lot. 

Here in Norway we have a family friend. I met her when we where waiting for train and she asked if we were Estonians (she herself is  Finnish). She is almost 70 years old, but become a very important person in my life. Her positive attitude and way of thinking and living is contageous, her sense of style to envy and although there's a 35 years age difference I feel we have so much in common. It's strange. Or maybe not? Already as a child I enjoyed having coffee with my grand aunt and her friends. 
One evening when I could not sleep I tried to think why I enjoy having this family friend in my life so much. Can it be because I have missed my aunt so much and I feel that in a way I have given a new chance? No, You don't have to worry that I am too insane and think that one person can replace another, I mean I have missed having a older and wiser friend and these smalltalks about fashion, literature, food behind a cup of coffee. Does it sound completly insane? Or do you understand what I mean?  Some days, when I know she is in town and may come by shop as well, I feel like the Fox from "The little prince" when he said:

"If, for example, you come at four o'clock in the afternoon, then at three o'clock I shall begin to be happy. I shall feel happier and happier as the hour advances. At four o'clock, I shall already be worrying and jumping about. I shall show you how happy I am! But if you come at just any time, I shall never know at what hour my heart is to be ready to greet you . . . One must observe the proper rites . . ."





No comments:

Post a Comment