Edulugudest, eetikast, mainest ja elust

Saage tuttavaks! See on Andu. Minu vanaema elukaaslane. Ei, vanaema ei ole teda alles hiljuti tutvumiskuulutuste kaudu leidnud, ta on vanaema kõrval olnud juba sada aastat, kuid ma ei teagi, miks me teda vanaisaks ei kutsu.
Igatahes.  See on Andu. Agronoom.
Suudaks kokku pookida männid ja palmid, nii et selle tulemusena hakkaks kasvama rahapuud, tema suurimaks kireks ja (võib-olla ainsaks) rõõmuks on lilled. Teda ei huvita, kas ta kodu on must või lagunenud, teda ei huvita ka see, kas tõstetakse kütuseaktsiisi või kes lubab rohkem pensioni, teda huvitavad vaid lilled. 

Ühel hetkel, võta sa kinni, kas see oli siis kui sohvoosid kaotati ja see ta jalgealuse kaotas või siis kui Maapangas kõik oma säästud kaotas, ta enam ei hoolinud millestki. Nii ta lihtsalt elab. Omamoodi. Omas rütmis. Nagu vanapagan. 

Minu 83-aastane vanaema elab ka seal. Suurema osa ajast. Aeg-ajalt elab ta ka linnas. Kus on kõik mugavused olemas. Kas te kujutate ette, et maamajja said nad dušinurga, wc ja vee alles eelmisel aastal. 2014! 

Siiani tassis vanaema kaevust vett. Andu jalad on haiged. Vanaema ei kurda, ütleb vaid, et nüüd ta hakkab neid vanu inimesi mõistma, kes muidu tal bussis ees koperdasid ja liikuda ei jaksanud. Erinevalt minust ei vingu ta kunagi.

Paar aastat tagasi pärisin ma vanaonu korteri. Ma tahtsin selle müügist saadud raha endale jätta, plaan oli ka vanaema ja Andu maja aidata korda teha. SEB arvas, et liiga palju on edasi-tagasi paberite ajamist, et tagastagu ma laen (mille tagatiseks korter oli) ja võtku uus laen. "Kas nii saab?" küsisin ma. "Ikka," vastas kliendihaldur mulle. 

Kui ma uut laenu taotlema hakkasin, oli mu sissetulek 1600 eurot, mul ei olnd ühtegi laenu ega ka last. Ometigi ei saanud ma uut laenu. "Pole piisavalt suur sissetulek," vastati mulle. Vana laenu lisatagatiseks olnud maja ei sobinud enam ka. "Reeglid on muutunud," vastati mulle. Niisiis ei olnud mul enam korterit ega raha. Pangalaenu muidugi ka mitte, aga ütlen ausalt see 128 eurot, mis ma iga kuu nö võidan, ei ole suurt midagi väärt. Ilus plaan vanaema aidata läks vett vedama. 

Mind ei pane enam imestama kui ma näen elamisi "Kodutunde" saates. See on elu väljaspool Tallinna. Vanaema maja üks pool on aastatega juba kenaks saanud, seda ehitatakse vanaema pensionist. Nagu te teate ei ole pensionid just kuigi suured, võite ise mõelda, kui kaua ühe vana maja kõpitsemine selliste võimaluste juures aega võtab. Ometi saab see tehtud.
(Okei, ma natuke liialdasin ilukirjandusliku põnevuse huvides, ka paljude teiste inimeste sissetulekud lähevad sinna, aga point jääb ikkagi samaks. Palgast palgani ja pensionist pensionini on keeruline üht vana maja mõlemalt poolt valmis saada:)

Teine pool maja on ikka veel vana ja väsinud. Hoov "räissi täis", nagu vanaema ütleb. Aga küll jõuab. "Kiiret ei ole," ütleb mu 83-aastane vanaema. 

Miks ma sellest räägin? Samal ajal kui "vanapagan" ja tema eit elavad oma vanas ning lagunenud majas pisikesest pensionist, muretseme meie siin eetika, edulugude ja maine pärast. Minu arvates on Eesti traagika see, et loeb vaid edulugu. Ja maine. Eestlasele on kõige tähtsam see, mis välja paistab. Mitte see, mis tegelikult loeb. 

Kui mu ema Rootsis õpetaja koha sai, ütlesid kohalikud eestlased talle: "Oi, nüüd sa saad hakata mainet looma! Ükski eestlane pole nii kiiresti nii head töökohta saanud!" Mu ema ei saanud sellest aru. Kui ta oleks saanud tööle koristajaks, kas ta oleks siis pidanud seda varjama? Sest see on häbiväärne? Muidugi on. Eestis. Siin loeb vaid edukus. Millega sa sõidad, kus sa elad, kellega läbi käid - milline on su maine. 

Me sarjame kaht blogijat nende eetika puudumise pärast. Ma ütlen teile, see on kahepalgelisus kuubis. Ettevõtted ise soovivad/nõustuvad teatud tingimustel reklaamiga nendes blogides, nad ise näevad seda kui head võimalust jõuda laia publikuni, aga siis ühel hetkel kui reklaam ei ole täpselt selline nagu soovitud või keegi hakkab rääkima, et see ei ole mainele hea, kaagutatakse kanakarjana kaasa, et pole jah eetiline ja maine on ka halb. Samal ajal aga on nad ehk kirjutamas meili: "Kallis Blogija, saadaksin sulle hea meelega ühe toote testimiseks..."

Vahemärkusena ütlen ma, et Marimelli ei tunne ma üldse, ma olen tema blogi mõned korrad lugenud, pole lihtsalt minu teetassike. Aga teate, meil kõigil on oma "oksmaad kapis", ka minu kapist võib leida mõne luukere, ka sinu ja sinu kapist. Me ei ole täiuslikud. Minu arvates on totaalselt ebaeetiline jaurata kui ebaeetilised on mingid blogijad kui samas ise soovitakse neilt mingit kasu saada. 

Nüüd kindlasti öeldakse mulle, et olgu ma selliste sõnadega ettevaatlik, sest "mud may stick". Mina käitun vastavalt oma eetikanormidele. Teate, kui tüdinenud ma olen sellest, et läbi tuleb käia "ōigete" inimestega, et midagi saavutada!

Kui nüüd nendest arvamuslugudest/makstud postitustest kirjutada, siis ka mina kirjutasin ühe arvamusloo/arvustuse, mis minu koostööpartnerile ei meeldinud. See käis nende koostööpartneri kohta. Kuna ma seda ilustada ei saanud, siis olin ma sunnitud selle kustutama. Mul kripeldab siiamaani sees, et selline arvamusloo kustutama sundimine ei ole aus ei minu, lugejate ega ka tolle koostööpartneri koostööpartneri kohta, kuid mis mul teha oli. Äri on äri. Ma saan selle eest tasu ja pean austama reegeleid, mis mulle ette kirjutatud. Muidugi oleks õige olnud minu lugu avaldada ja paluda vastulugu müügi-ja/või turundusjuhilt. Hea turundusjuht oleks selle reklaamiks keeranud. 

Kuidas teie  minu asemel oleksite käitunud? 

Mujal maailmas on blogindus tõepoolest tunduvalt läbinähtavamaks tehtud. Sponsoreeritud postitustel on juures vastav märge. Lugeja saab ise otsustada kui aus või kallutatud see on. Loomulikult püütakse ka seal nihverdada, sest ilma sellise märketa postitused tunduvad ju ilmselgelt palju usutavamalt. 

Mida enam ma ümberringi vaatan ja kuulan, seda enam hakkan ma mõistma kui võltsis maailmas me tegelikult elame. Kadedas, võltsis ja ärapanejalikus. Me oleme unustanud lihtsad asjad ja nende väärtuse. Me oleme unustanud asjad, mis tegelikult loevad. Me ajame taga edulugusid ja püüame üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Ausalt või ebaausalt. Meie elu pole muud kui üks tobe võistlus. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 

Natuke teisele teemale hüpates on mul tegelikult mõned küsimusi. 

Me reklaamisime Kunstimeistritega välja seminari ekspordist Skandinaaviasse. Lubasime teha puust ja punaseks, kuidas Skandinaavia turule minna oma toodetega, tutvustada step by step erinevaid formaalsusi, mida vaja teha ja vastata kõigile küsimustele, mis inimestel on, kui nad soovivad üksinda oma tooteid eksportida. Huvitav, öeldi selle peale, aga seminarile ei soovinud väga keegi tulla. 

 Kas ma saan õigesti aru, et eesti inimene ei tahagi raamidest väljapoole vaadata? Eestlane tahabki olla siin, unistada, kui tore oleks laia maailma oma tooteid turustada, aga ei saa - pole raha, pole kogemust, pole julgust, pole aega? *

Ja seepärast need, kes midagi proovivad, jäävadki hambusse? 

Kui ma täna vanaema juurest ära hakkasin tulema, jäi mulle silma üks vana "Unenägude seletaja", ma hakkasin seda sirvima ja leidsin ka horoskoobi. Kalade kohta oli seal öeldud järgmist: "nad naudivad head seltskonda, kuid teevad end kiiresti vihatavaks, niipea kui lobisema hakkavad..." 

Näete siis. On juba tähtedesse kirjutatud, et Kalade kallal koerad hauguvad. Ma ise ei saa sinna mitte midagi teha. Kuid vähemalt Marek võib rahulik olla, sest tähtede järgi "võib õnnelik olla see mees, kel selline naine on, sest ta võib julge olla, et naine teda südamest armastab".

Minu ülimegapikk postitus sai ehk veidike hüplik ja segane (minu moodi eks?) , kuid ma sain nädalavahetusel kinnitust, et  kõige olulisem ei ole edulugu ega maine, ka eetika loeb alles siis kui see kõigile ühesugune on. Ei ole vahet, mis minust räägitakse või arvatakse, tänu oma perekonnale tean ma, millised on need väärtushinnangud, mis ma eluks kaasa olen saanud. Ma järgin elus vaid mõnda lihtsat põhimõtet. Ma võtsin endale teadmiseks, et kõige negatiivse kõrval annab alati leida ka midagi positiivset. Ja ma leidsin. Ma tõesõna leidsin. 

Kas te olete näinud filmi "Meeletu"? Ma hakkan üha enam peategelast mõistma. 

*Ma üldistan, kuid olen siiski rõõmus, et leidus 10-20 tegijat, kes minu ideega siiski kaasa tulid. Suure õhina ja innuga. Lootusrikkalt. Nad usaldavad mind ja minu teadmisi. Hoolimata apsakatest, mis ma oma elus varasemalt teinud olen.