Sunday, April 19, 2015

Edulugudest, eetikast, mainest ja elust



Saage tuttavaks! See on Andu. Minu vanaema elukaaslane. Ei, vanaema ei ole teda alles hiljuti tutvumiskuulutuste kaudu leidnud, ta on vanaema kõrval olnud juba sada aastat, kuid ma ei teagi, miks me teda vanaisaks ei kutsu.
Igatahes.  See on Andu. Agronoom.
Suudaks kokku pookida männid ja palmid, nii et selle tulemusena hakkaks kasvama rahapuud, tema suurimaks kireks ja (võib-olla ainsaks) rõõmuks on lilled. Teda ei huvita, kas ta kodu on must või lagunenud, teda ei huvita ka see, kas tõstetakse kütuseaktsiisi või kes lubab rohkem pensioni, teda huvitavad vaid lilled. 
Ühel hetkel, võta sa kinni, kas see oli siis kui sohvoosid kaotati ja see ta jalgealuse kaotas või siis kui Maapangas kõik oma säästud kaotas, ta enam ei hoolinud millestki. Nii ta lihtsalt elab. Omamoodi. Omas rütmis. Nagu vanapagan. 

Minu 83-aastane vanaema elab ka seal. Suurema osa ajast. Aeg-ajalt elab ta ka linnas. Kus on kõik mugavused olemas. Kas te kujutate ette, et maamajja said nad dušinurga, wc ja vee alles eelmisel aastal. 2014! 
Siiani tassis vanaema kaevust vett. Andu jalad on haiged. Vanaema ei kurda, ütleb vaid, et nüüd ta hakkab neid vanu inimesi mõistma, kes muidu tal bussis ees koperdasid ja liikuda ei jaksanud. Erinevalt minust ei vingu ta kunagi.

Paar aastat tagasi pärisin ma vanaonu korteri. Ma tahtsin selle müügist saadud raha endale jätta, plaan oli ka vanaema ja Andu maja aidata korda teha. SEB arvas, et liiga palju on edasi-tagasi paberite ajamist, et tagastagu ma laen (mille tagatiseks korter oli) ja võtku uus laen. "Kas nii saab?" küsisin ma. "Ikka," vastas kliendihaldur mulle. 
Kui ma uut laenu taotlema hakkasin, oli mu sissetulek 1600 eurot, mul ei olnd ühtegi laenu ega ka last. Ometigi ei saanud ma uut laenu. "Pole piisavalt suur sissetulek," vastati mulle. Vana laenu lisatagatiseks olnud maja ei sobinud enam ka. "Reeglid on muutunud," vastati mulle. Niisiis ei olnud mul enam korterit ega raha. Pangalaenu muidugi ka mitte, aga ütlen ausalt see 128 eurot, mis ma iga kuu nö võidan, ei ole suurt midagi väärt. Ilus plaan vanaema aidata läks vett vedama. 

Mind ei pane enam imestama kui ma näen elamisi "Kodutunde" saates. See on elu väljaspool Tallinna. Vanaema maja üks pool on aastatega juba kenaks saanud, seda ehitatakse vanaema pensionist. Nagu te teate ei ole pensionid just kuigi suured, võite ise mõelda, kui kaua ühe vana maja kõpitsemine selliste võimaluste juures aega võtab. Ometi saab see tehtud.
(Okei, ma natuke liialdasin ilukirjandusliku põnevuse huvides, ka paljude teiste inimeste sissetulekud lähevad sinna, aga point jääb ikkagi samaks. Palgast palgani ja pensionist pensionini on keeruline üht vana maja mõlemalt poolt valmis saada:)
Teine pool maja on ikka veel vana ja väsinud. Hoov "räissi täis", nagu vanaema ütleb. Aga küll jõuab. "Kiiret ei ole," ütleb mu 83-aastane vanaema. 




Miks ma sellest räägin? Samal ajal kui "vanapagan" ja tema eit elavad oma vanas ning lagunenud majas pisikesest pensionist, muretseme meie siin eetika, edulugude ja maine pärast. Minu arvates on Eesti traagika see, et loeb vaid edulugu. Ja maine. Eestlasele on kõige tähtsam see, mis välja paistab. Mitte see, mis tegelikult loeb. 
Kui mu ema Rootsis õpetaja koha sai, ütlesid kohalikud eestlased talle: "Oi, nüüd sa saad hakata mainet looma! Ükski eestlane pole nii kiiresti nii head töökohta saanud!" Mu ema ei saanud sellest aru. Kui ta oleks saanud tööle koristajaks, kas ta oleks siis pidanud seda varjama? Sest see on häbiväärne? Muidugi on. Eestis. Siin loeb vaid edukus. Millega sa sõidad, kus sa elad, kellega läbi käid - milline on su maine. 

Me sarjame kaht blogijat nende eetika puudumise pärast. Ma ütlen teile, see on kahepalgelisus kuubis. Ettevõtted ise soovivad/nõustuvad teatud tingimustel reklaamiga nendes blogides, nad ise näevad seda kui head võimalust jõuda laia publikuni, aga siis ühel hetkel kui reklaam ei ole täpselt selline nagu soovitud või keegi hakkab rääkima, et see ei ole mainele hea, kaagutatakse kanakarjana kaasa, et pole jah eetiline ja maine on ka halb. Samal ajal aga on nad ehk kirjutamas meili: "Kallis Blogija, saadaksin sulle hea meelega ühe toote testimiseks..."

Vahemärkusena ütlen ma, et Marimelli ei tunne ma üldse, ma olen tema blogi mõned korrad lugenud, pole lihtsalt minu teetassike. Aga teate, meil kõigil on oma "oksmaad kapis", ka minu kapist võib leida mõne luukere, ka sinu ja sinu kapist. Me ei ole täiuslikud. Minu arvates on totaalselt ebaeetiline jaurata kui ebaeetilised on mingid blogijad kui samas ise soovitakse neilt mingit kasu saada. 
Nüüd kindlasti öeldakse mulle, et olgu ma selliste sõnadega ettevaatlik, sest "mud may stick". Mina käitun vastavalt oma eetikanormidele. Teate, kui tüdinenud ma olen sellest, et läbi tuleb käia "ōigete" inimestega, et midagi saavutada!

Kui nüüd nendest arvamuslugudest/makstud postitustest kirjutada, siis ka mina kirjutasin ühe arvamusloo/arvustuse, mis minu koostööpartnerile ei meeldinud. See käis nende koostööpartneri kohta. Kuna ma seda ilustada ei saanud, siis olin ma sunnitud selle kustutama. Mul kripeldab siiamaani sees, et selline arvamusloo kustutama sundimine ei ole aus ei minu, lugejate ega ka tolle koostööpartneri koostööpartneri kohta, kuid mis mul teha oli. Äri on äri. Ma saan selle eest tasu ja pean austama reegeleid, mis mulle ette kirjutatud. Muidugi oleks õige olnud minu lugu avaldada ja paluda vastulugu müügi-ja/või turundusjuhilt. Hea turundusjuht oleks selle reklaamiks keeranud. 
Kuidas teie  minu asemel oleksite käitunud? 

Mujal maailmas on blogindus tõepoolest tunduvalt läbinähtavamaks tehtud. Sponsoreeritud postitustel on juures vastav märge. Lugeja saab ise otsustada kui aus või kallutatud see on. Loomulikult püütakse ka seal nihverdada, sest ilma sellise märketa postitused tunduvad ju ilmselgelt palju usutavamalt. 





Mida enam ma ümberringi vaatan ja kuulan, seda enam hakkan ma mõistma kui võltsis maailmas me tegelikult elame. Kadedas, võltsis ja ärapanejalikus. Me oleme unustanud lihtsad asjad ja nende väärtuse. Me oleme unustanud asjad, mis tegelikult loevad. Me ajame taga edulugusid ja püüame üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Ausalt või ebaausalt. Meie elu pole muud kui üks tobe võistlus. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 

Natuke teisele teemale hüpates on mul tegelikult mõned küsimusi. 
Me reklaamisime Kunstimeistritega välja seminari ekspordist Skandinaaviasse. Lubasime teha puust ja punaseks, kuidas Skandinaavia turule minna oma toodetega, tutvustada step by step erinevaid formaalsusi, mida vaja teha ja vastata kõigile küsimustele, mis inimestel on, kui nad soovivad üksinda oma tooteid eksportida. Huvitav, öeldi selle peale, aga seminarile ei soovinud väga keegi tulla. 
 Kas ma saan õigesti aru, et eesti inimene ei tahagi raamidest väljapoole vaadata? Eestlane tahabki olla siin, unistada, kui tore oleks laia maailma oma tooteid turustada, aga ei saa - pole raha, pole kogemust, pole julgust, pole aega? *
Ja seepärast need, kes midagi proovivad, jäävadki hambusse? 

Kui ma täna vanaema juurest ära hakkasin tulema, jäi mulle silma üks vana "Unenägude seletaja", ma hakkasin seda sirvima ja leidsin ka horoskoobi. Kalade kohta oli seal öeldud järgmist: "nad naudivad head seltskonda, kuid teevad end kiiresti vihatavaks, niipea kui lobisema hakkavad...
Näete siis. On juba tähtedesse kirjutatud, et Kalade kallal koerad hauguvad. Ma ise ei saa sinna mitte midagi teha. Kuid vähemalt Marek võib rahulik olla, sest tähtede järgi "võib õnnelik olla see mees, kel selline naine on, sest ta võib julge olla, et naine teda südamest armastab".



Minu ülimegapikk postitus sai ehk veidike hüplik ja segane (minu moodi eks?) , kuid ma sain nädalavahetusel kinnitust, et  kõige olulisem ei ole edulugu ega maine, ka eetika loeb alles siis kui see kõigile ühesugune on. Ei ole vahet, mis minust räägitakse või arvatakse, tänu oma perekonnale tean ma, millised on need väärtushinnangud, mis ma eluks kaasa olen saanud. Ma järgin elus vaid mõnda lihtsat põhimõtet. Ma võtsin endale teadmiseks, et kõige negatiivse kõrval annab alati leida ka midagi positiivset. Ja ma leidsin. Ma tõesõna leidsin. 

Kas te olete näinud filmi "Meeletu"? Ma hakkan üha enam peategelast mõistma. 

*Ma üldistan, kuid olen siiski rõõmus, et leidus 10-20 tegijat, kes minu ideega siiski kaasa tulid. Suure õhina ja innuga. Lootusrikkalt. Nad usaldavad mind ja minu teadmisi. Hoolimata apsakatest, mis ma oma elus varasemalt teinud olen.

34 comments:

  1. Väga kahju, et sinu Eesti ja eestlased sellised on. Minu Eestis selliseid inimesi kuigipalju ei ole. Erandeid muidugi on, aga mitte midagi sellist, mille pealt nii suuri üldistusi teha ja sildistada.

    ReplyDelete
  2. ma olen sinuga enamasti kõige osas nõus, aga see postitus on üllatavalt... rumal. võib -olla on norra rootsist nii kapitaalselt erinev, aga kas sa teed NALJA? rootsis ei ole inimene põhikoolist peale mitte keegi, kui tal (ta vanematel) ei ole edulugu. seal ei piisa ka ilusast kodust, ilusatest riietest ja mänguasjadest - seal peab 12 a. lastel olema LV käekott. jutt, et siin loeb maine rohkem kui nt skandinaavias on ikka pesueht jura ja nt rootsis koolikaaslastele küll poleks mõtet öelda, et ema koristaja on :) siin on asi ikka sigapalju parem, ka blogimaailmas...

    ReplyDelete
  3. Mulle väga meeldib Su postitus ja olen 100% nõus! Sa oled kahe jalaga maa peal ja ma hoian väga Norra projektile väga pöialt!

    Pärast selle lugemist tunnen ma ennast õnnelikumana ja olen oma eluga rohkem rahul. Aitäh Sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle on igasugu asju öeldud, aga seda, et ma olen kahe jalaga maa peal kuulen ma (vist) esimest korda. vahelduseks nii tore:)

      Delete
  4. Oleneb, millise mätta otsast vaadata. Ma arvan, et Eveliis lihtsalt ei mõtle enam nii väiklastele ja väikestele asjadele nagu kaubamärkidega maine hoidmine, vaid tunduvalt suuremas plaanis ning pigem täiskasvanute maailma kuuluvates keskkondades.
    Omalt poolt võin öelda, et Taanis seevastu ei ole mingi probleem kõlavalt teatada, kui keegi koristajana raha teenib - teda ei võeta ei pankade ega teiste inimeste poolt mitte mingil moel kehvemana, kui kauplusejuhatajat. Ole sa kassiir, tööta prügiautol või pese nõusid - kõik on ühtselt lugupeetud seni, kui nad inimestena selle lugupidamise välja on teeninud. Seega Miiu, ehk on aeg pubekamaailma tähtsatest momentidest välja kasvada?

    See, et Eestis peab "keegi" olema, et jõuda teatud maalt edasi, on fakt. Siin käib käbe staaritootmine ning väljastpoolt tulla ning esiplaanile saada on ääretult raske. Sa pead kuuluma teatud ringkondadesse, et sinuga koostööd tehtaks, sul peab olema edulugusid ette näidata, et sinu projekti üldse lugema hakataks.
    See on kahjuks minu Eesti.
    Kuid kui minna n.ö. tavainimeste maailma, kus on tegemist vaid kindla palgatöö ja lähedaste sõpradega, siis muidugi pole sellist väiklust eriti näha. Kõik on bueno.
    Siin artiklis oli juttu pigem ettevõtlus- ja meediamaailmast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma ütlen ka, et ON fakt, et ettevõtlus- ja meediamaailm just selline on. Tavainimesed on hoopis teine asi.
      Alles hiljuti rääkisin ühe hiljuti alustanud ettevõtjaga, ta ütles, et saab alles nüûd aru, millest ma rääkinud olen, millist tulevad/võivad tulla võlad ja kuidas edasi jõuda.

      Delete
    2. mina olen elanud stockholmis ja ma ei räägi päris kindlasti ainult "pubekamaailma tähtsatest momentidest" - stockholmis ja sealses PR-maailmas ei loe see küll mitte midagi, kes inimene ise on. seal on ikka dog-eat-dog world ja ettevõtlus- ja meediamaailm on seal igatahes samasugune, nagu meilgi (tõenäoliselt hullem) - vahe on selles, et nt. blogide puhul on lugejanumbrid suuremad, firmad ettevaatlikumad ja ka summad, mida nt. "määritud" mainega blogijad oma kehva repi pärast kaotavad, on suuremad. ja onupojapoliitikast ma ei hakka rääkimagi - vana raha, suguvõsad ja Nimi loevad seal ikka palju rohkem, kui meil eales saaks. :)

      Delete
    3. Meediamaailmaga on mu pere läbi põimunud ja see jutt EI pea paika, et seal kuhugi jõudmiseks peab keegi olema. Või jah, "keegi" peab olema kindlasti: töökas, andekas ja edasipyydlik.

      Delete
    4. Ma jään ikka selle kohapealt VÄGA eriarvamusele. Võta lahti ükskõik, milline meediaväljaanne ja saad aru, et see ei vasta tõele.
      Mitut "tundmatut" käsitöölist sa tead, kelle töid fotolavastustes kasutatud on?
      Kui kasvõi selle blogiauhindade jagamise oleks korraldanud Mari Murakas, kas sa arvad, et siis oleks see saanud meediakajastust?

      Delete
  5. Minu jaoks on üllatav, et Sa kogu seda Hooanda asja nii tõsiselt võtad ja nii südamesse. Ma pole küll eelmiste Hooandja projektidega kursis, seega võimalik, et minu öeldu on vale aga 12 000 eurot koguda on tõesti äärmiselt suur amps. Ja see pole ilmselt seotud üldse Sinu isiksusega - see, et keegi X nii arvas on tema arvamus. Üldiselt siiski ei. See summa lihtsalt on äärmiselt suur ja Hooandja ei ole mitte kõigi eestlaste jaoks teada-tuntud paik.

    Lisaks see seminar. Millist osavõttu te siis ootasite? Kui palju väikeses Eestis on neid ettevõtteid keda huvitaks skandinaavia turule sisenemine? Ma usun, et kõik tõsiseltvõetavad ettevõtted keda selline asi huvitab sellega ka tegelevad - ehk siis on palganud oma ridadesse sinusugused spetsialistid. Nad ei vaja selleks seminari. Ja need väike-ettevõtjad keda ehk huvitab - neile võis taaskord ka hind kalliks jääda. Või nad üldse ei kuulnud sellest!

    Et Sa need teemad (seminar ja nEST) maine ja eetikaga seostasid näitab pigem kibestumist, et eestlased ei tormanudki rahapatakatega su ettevõtet toetama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma väga kartsin, et seda postitust võetakse kibestumisena, kahjuks ei ole siin grammigi kibestumist.
      Ma lihtsalt arutlesin.

      Kuigi ma ei saa aru, miks ma ei oleks seda projekti tohtinud tõsiselt võtta? Miks ma ei tohi sellest rääkida, arutleda, uurida, küsida? See on ju minu projekt, millesse ma panustasin nii hästi või halvasti kui oskasin, lootes parimat.

      Mul on siiralt kahju, et siin kibestumist oli näha. See postitus minu jaoks oli väikeste asjade olulisusest eriti nüüd kui midagi (enda jaoks) nii suurt olen läbi viimas.

      Delete
  6. Vot sulle siis. Ma võtan aluseks lihtsalt oma tutvusringkonna Kopenhaagenis ja Oslos: Kopis on mul sõbranna, kes töötas 20-24 eluaastani asendajana vanadekodus tagumikke pestes, ise nädalavahetustel aega veetes afterpartydel inimestega, nagu Justin Timberlake ja 50Cents ja teised suurimad nimed, kes seal kontserte annavad.
    Teine Taani näide on seal ühe tuntud filmirezissööri naine, ise poliitik ja kes ostab riideid võrdselt H&Mist ning tuntud Taani brändidelt. LV koti asemel käis pikalt juba õhukeseks kulunud hõbedase suvakaga. Tema teismeline tütar aga seda "viga" ei tee.
    Norras on mul sõber kutt, kes töötab aegajalt prügiautol, isa on tal ühe suurima haigla südameosakonna peaarst ja ema suure hotelliketi peadirektor. See kutt muidu vahelduseks teeb graafilist disaini BMW-le ja teistele megabrändidele. Ta tööd on parimates ajakirjades teada küll kui kallite reklaamidena avaldatud kujul.
    Vot aga siin on juttu täiskasvanutest, eks Norra ja Taani teismelised on väga bränditeadlikud, kuid 19-20selt on juba ammu mingi pööre peas käinud ja asjadele vaadatakse hoopis teisiti, eelistades mahedat, taaskasutust ja inimlikku lähenemist.
    Kuid Eestis ma ütleks, et toimub risti vastupidine areng staatuse näitamise suhtes.
    Rootsi koha pealt kaasa ei oska rääkida ja seepärast su juttu ka rumalaks nimetada ei saa. Sest et ma ei saa midagi väita enne, kui ei tea, eksju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen Mirjamiga natuke nõus ja natuke ei ole ka. Sõltubki kust mätta otsast vaadata. Minu enda kogemused on pigem samasugused nagu Veronikal.
      Samas pean ma ka tunnistama, et tean inimesi, kes vägagi valivad kellega ja kus nad käivad ning eestlane seostub neil ikka "kellegi Kadriga, kes on Eestist või oli see Lätist, aga igal juhul on väga tubli koristaja".

      Eestis aga tundub mulle kõik kuidagi äärmiselt absurdne. Eriti näiteks staaride tootmine ja siis nö õigesse seltskonda kuulumine ning õigetel pidudel käimine ja õige vahuveini joomine.

      Delete
  7. Hea Eveliis,

    Olen aastaid töötanud nõustajana ja õpetajana ettevõtluse ja rahanduse vallas ja luba mul heatahtlikult kommenteerida, miks mina arvan, et inimesed ei soovinud nESTi "toetada".

    Miks jutumärkides? Sest see on esimene põhjus. Inimesed kas a) investeerivad heasse ideesse või b) aitavad kedagi, kes ise hakkama ei saa. nEST on ju suurepärane mõte - väike Eesti disaini poeke Norras, ei saagi midagi vastu öelda.

    Aga ometi on siin sees suur viga: sa otsiksid justkui investoreid, kes tegelikult samal ajal teevad heategevust (paraku sinu poolt pakutud lõuna ja piletid ja muu ei ole seotud nESTiga). Inimesed, kes sinuga koos poodi avavad, peavad olema kas osanikud või saama muudmoodi sellest ärist tulu.

    Kui sa aga tegeled heategevusega, kommunikeerid välja, et sul tegelikult on suur hirm, et kogu asi kukub läbi (mis on adekvaatne hirm iga asja puhul), aga kui seda hirmu esitletakse kokteilis, et Diibil (minu praegusel äriprojektil) läheb hirmus halvasti, niiet ma avan tuhande kilomeetri kaugusel uue, mis, ma kardan, mul kah halvasti läheb...Usun, et just see kommunikatsioon pani inimesed mitte klikkima.

    Seega,
    - katsu saada endaga kampa mõni reaalne käsitööettevõtja, pange rahad kokku, leiate ehk mõne investori juurde (Nt Hää Eesti Asi omaniku ehk?)
    - mõtle enda jaoks selgeks, kas sinu jaoks on tegemist ettevõtlusprojektiga, mille pealt omanikud teenivad tulu või heategevusprojektiga, mis peaks eesti käsitööd promoma heategevuslike vahendite eest
    - ära anna põhjust potentsiaalsetele toetajatele tunda hirmu projekti tuleviku ees

    Jõudu ja jaksu Eveliis! Väag heatahtlikult proovisin lihtsalt nõu anda, ma siiralt loodan, et sellest on sulle kuidagimoodigi abi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma küsisin ausat vastust ja sain selle. Mul on siiralt kahju, et ma ei suutnud projekti olemust inimestele selgeks teha ja jätsin mulje, et kardan läbi kukkuda. Nö kingitused said kokku pandud koos Hooandja tiimiga, analüüsides teisi projekte. Sellisel juhul tuleb öelda, et ka Hooandja tiim on asjadest valesti aru saanud, st et nad annavad tahtmatult vale nõu.

      Aga tegelikult ootaksin ma pigem vastust sellele leigele huvile loomeseminari vastu.

      Ja nEST arvatav avamine on 16.05. Minu oma säästude ja toetavate inimeste abiga, kellest tuleb ka ettevõtte kaasomanikke.

      Delete
  8. Ma ei tea kui suurte summadega toetavad nESTi need tegijad, kelle toodang Norrasse läheb ja kas nad on ka Hooandjas hooandjatena kirjas, aga nii nagu norrakad imestasin ka mina seda, et tegijad ise hoogu ei anna. Hetkel on üle 100 hooandja. Minu meeles on see täitsa palju. Mina olen ka oma pisikese panuse andnud, kuigi minu asjad ei lähe müüki. Ilmselt on pole ma ainus selline. Selle taustal on natuke valus lugeda, kuidas ei mõisteta ja ei toetata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Paar tootjat on toetanud Hooandja-väliselt ja olen neile sellise usalduse eest väga tänulik.

      Delete
  9. Minu jaoks on kummaline lugeda seda:
    "Minu Hooandja projekt kukkus (kukub) läbi, sest tegu on ärilise ettevõtmisega, millest kasu saan vaid mina. Seda ei taha keegi toetada."

    Kas kõik need 108 hooandjat on tõesti "mitte keegi"? 108 inimest ju on sinusse ometi uskunud, aga sa ei pea neid millekski? Ja mitut Hooandja projekti oled sa ise toetanud? Ma arvan, et kõik need projektid on ju toredad ja toetust väärivad. Ometi olen päris kindel, et ka sina ise pole neist kõiki, isegi mitte pooli, isegi mitte veerandit toetanud. Kõike lihtsalt ei jaksa! Kusagil tuleb teha oma valikud. Kui mind mõni teine projekt rohkem kõnetab - ja nagu sa ütled, me oleme kõik erinevad, omamoodi, oma taustaga -, siis ma tõepoolest toetan mingit muud projekti ja mind solvab, et mind peetakse sellepärast rumalamaks, egoistlikumaks, kitsarinnalisemaks, et ma vat just seda projekti ei toeta. Mul on omal suur projekt käimas, mis neelab kogu mu raha, mind ei toeta 108 inimest isegi mitte ühe euroga, kogu raha pean ise leidma - kas ma olen sellepärast halvem, et sellisel momendil ei loobi eurosid siia- ja sinnapoole?

    Siis need seminaril osalejad. Ma kardan, et paljude jaoks oli seminari tasu liiga kallis. Luba küsida, kui paljudel sellise hinnaklassi seminaridel sa ise oled oma raha eest osalenud? Mina näiteks ei ole. Isegi tööandja raha eest saan sellistel seminaridel osaleda haruharva. Eesti inimene ei ole mitte rumal, ükskõikne ega saamatu, vaid eelkõige vaene! Ma leian, et see ei ole häbiasi, kui vaadata, kust me tuleme ja milline on meie taust.

    Veel Hooandjast. Anna andeks, aga see esmane latt 12 000 eurot on üle mõistuse kõrge. Miks ei oleks võinud seada realistlikumaid eesmärke ja panna esimeseks verstapostiks nt 2000? Tuleb rohkem tuleb, väga hea, aga kui tuleb vähem, siis tuleb vähemalt seegi, mitte ei jää üldse ilma, nagu praegu arvatavasti läheb. Nagu ma aru saan, ei jää pood Hooandja rahata avamata. Ent Hooandjast saab lugeda, et see 12 000 on just nimelt vajalik poe, isegi mitte päris oma poe, vaid pop-up poe mõnekuiseks avamiseks. Kuskil on mingi loogika- või arvutusviga...

    Ma oleksin tõesti väga tänulik, kui sa suudaksid võtta mu kommentaari konstruktiivse, üldsegi mitte pahatahtliku kriitikana. Ma tõesti suhtun sinusse ja su ettevõtmistesse hästi. Mida jääb sul puudu, on minu arust realistlik maailmapilt, et tõesti sinu suur projekt ei ole kõigi teiste jaoks prioriteet nr 1 ja seetõttu ei ole veel keegi rumal ega halb...

    ReplyDelete
    Replies
    1. See lause oli irooniaga öeldud. Vabandust! Mul on väga kahju, et ma oma kirjastiiliga jätan mulje, et kedagi rumalaks pean või halvustan.
      Loogikaviga ei ole kusagil. Minu viga oli, et ma ei pannud Hooandjasse üles ka eelarvet. 12 000 eurot oli mõeldud pop up poeks Oslo kesklinnas kaubanduskeskuses, sama ka poekesega. Tänu tuttavatele sain ma teada ühest pinnast Lillehammeris, kolm korda väiksem (40m2) kui see mis esialgu silma jäi ja mõttes oli.
      Jah, ma pean tunnistama, et mõtlesin liiga suurelt. Oleksin võinud kohe Oslo ja pop upi ning blogijad kõrvale jätta ning otsida väikest kohakest mõnes külas. Ei tulnud selle peale, et ka nii saab.
      Eks ma olen ka seletanud, kuhu ja miks sellised summad, aga sel ei ole enam tähtsust.

      Ma olen ikka päris mitut projekti toetanud, miks sa arvad, et ma ise teiste tegemisi ei toeta.Kui projekt mind kõnetab või tundub vahva, siis loomulikult ma toetan. Samuti olen ma oma raha eest seminaridel käinud

      Delete
    2. Mina olen väike-ettevõtjana käinud enam kui mitmel seminaril, mis maksavad tunduvalt rohkem, kui 149 ning olen vastu saanud teavet, mis on mu käibele lisanud kaugelt üle makstud summa. Sama eesmärk on kõnealusel sündmusel.
      Sihtgrupiks ei olegi inimesed, kes ei ole suutnud oma toodanguga jõuda niigi kaugele, et 149 eurot maksta selle eest, mis annab konkreetsed teadmised ja võimalik ka, et reaalsed võimaluse kiirelt oma tooted Skandinaaviasse viia müüki - kus peaks esimese nädalaga see summa mitmekordselt tagasi olema teenitud.
      Sihtgrupiks on ettevõtted, kellel on juba paigas kindel kaubamärk ja tootevalik ning Eestis kand kinnitatud. Selliseid on palju ja nende hulgas on väga palju neid, kelle silmad löövad särama, mõeldes Norra-Taani oma kauba pakkumisest. Kuid siis pole aega, siis on vennal sünnipäev ja siis on vaja Helsingis ära käia ja nohh... nii need erinevad koolitused vahele jäävadki. Vot see on see, mis frustreerib - tahetakse, aga midagi ära ei tehta kui õng pihku surutakse. Entusiasmisüste tuleks hakata tootma :) Ja julgust! Julgust suurelt mõelda!

      Delete
  10. Niu niu niuu, mina nii tubli, aga teised nii lollud, ei motle nii avaralt kui minaaaa. Miks ainult mina olen nii nunnukas ja tahan eesti kaardile viia, teised ei saaaa aruuuu

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pean vist kirjutamisest loobuma. Kirjutasin enda arvates loo hoopiski millestki muust, aga silma/kõrvu jäi vaid üks lōik, mille kallal kiunuda.

      Delete
    2. Minule ka ausalt öeldes on jäänud mulje, justkui kõik eestlased on rumalad ja ei saa Sinu heast ideest aru ja ei taha projekti toetada. Seminarile ka keegi tulla ei tahtnud. Kui asjad ei lähe nii, nagu Sina soovid, siis ei ole mõtet teisi süüdistada. Võta seda kui kogemust, millest õppida ja mida järgmisel korral teisiti teha. Olen alati Sinu sihikindlust ja ettevõtlikkust imetlenud, kuid kahjuks seda projekti Sa ka minule "maha müüa" ei suutnud. Toetamise mõttes. Muidu hoian ikka Sinu tegemistele pöialt!

      Delete
    3. Kirjutasin täna Hooandjale kirja ja palusin projekt eemaldada, sest ma ei tea kuidas ma olen suutnud nii vale mulje jätta ja seda ma ei taha.

      Delete
    4. Tõesti? Ligikaudu 1300-sõnaline tekst ja sellest järeldatakse "ma ainuke nunnukas, kes midagi suurt teha tahab"? Ma ei hakka tüli üles kiskuma, mis siin võõraste inimestega ikka vaielda, aga kas on ikka vajalik teha nii rämedaid üldistusi, kirjutada mürgine kommentaar ja täielikult jätta kõrvale kõik ülejäänud kirjutatu. Inimesed loomulikult mõistavad tekste erinevalt, aga praegu ei ole tegu ju ühe interpretatsiooni jagamise või diskussiooni alustamise, vaid lihtlabase "ma saan aru küll, et see polnud teksti point, aga võtan ühest osast kinni ja siis ütlen võimalikult kehvasti, panen paika, et autor ikka saaks aru, et ta ennastimetlev idioot on". See siis suunatud esimesele "Anonymous" kommenteerijale. Miks? Siin blogis on nii palju konstruktiivseid, arutlevaid kommentaare, aga siis tulevad sellised üllitised. Eveliis, ära lase tuju rikkuda sellest!

      Delete
    5. Ma olen kusjuures alati imestanud KUI palju arutlevaid ja asjakohaseid kommentaare mulle siiski siia blogisse jäetakse. Mitte et ma seda välja ütlen, aga tihti on neist kasu olnud, et laiemat pilti näha

      Delete
    6. Rämedaid üldistusi teeb esmajoones blogi autor ju siiski. Nüüd oleme jõudnud juba selleni, et eestlased üleüldiselt on nii- ja naasugused. Väga jube lugemine.

      Delete
    7. Ma pewn ka küsima, miks lugemas käia kui see nii jube ja räme on, mida kirjutan?

      Delete
  11. Hooandjas oli Su eesmärk selgelt liiga kõrge. Ma kerisin seal huvi pärast neid, kes on toetust saanud ja sellist summat ei torganud kellegi puhul silma. Toetajaid pole Sul ju võrreldes teistega tegelikult sugugi vähe.
    Seminarist. Kus te seda reklaamisite? Äkki lihtsalt info ei jõudnud huvilisteni? Ise kuulen siin sellest esimest korda.
    Ja mis puudutab suhtumist inimestesse erinevates riikides, siis ma arvan, et asi pole riigis vaid ringkonnas, kus sa suhtled. Ise olles USA-s, Taanis ja Hispaanias elanud, nõustun pigem Veronika poolt kirjapanduga. Ma arvan, et ehk see ringkkond, kellega Miiu kokku puutus, oli selline kus eksisteerisid taolised probleemid.
    Eesti on lihtsalt nii väike, et mingi ringkonna probleemid kanduvad kogu riigile. See, et Tallinnas-Tartus pressivad oma vanemad lapsi eliitkoolidesse paneb kogu riigile "mähkmetest alates edukaks pürgimise" pitseri peale jne.

    Lõpetuseks veel - minu vanemad elavad Eestis maamajas, kus siiani pole vett sees vaid kuivkäimla. Pesta saab sauna eesruumis kausis. Vett tuleb tõmmata kaevust käte jõul, sest kook läks katki. Vanemad on juba 20 aastat nokitsenud töö kõrvalt ja teevad seda arvatavasti surmani. Aga nad on seal õnnelikud :)

    ReplyDelete
  12. Vaadates Hooandjas märgitud summat ning sinu postitusi siis mind üllatas ka see, et suuremad ja tuntumad kaubamärgid oma õlga alla ei pannud. Ma saan aru, et Eesti mõistes tuntud ja suur ettevõte ei pruugi teenida ulmesummasid kuid oleks siiski oodanud, et töö eest, mida sa teed - paberimajanduse ajamine, transport, tööjõud, müük, promo ja nii edasi, saad sa ka suuremat toetust. Eelkõige juba selle tõttu, et ilmselt need suuremad ja tuntumad löövad ka paremini läbi ning jäävadki püsivalt sinna poodi. Võib-olla oli see ka see, mis hirmutas ka potentsiaalseid Hooandja toetajaid, sest toetada projekti, mida ei paista toetavat ka need, kes sellest otsest kasu saavad, tundub veidi riskantne.



    ReplyDelete
  13. Eveliis, olen teist umbes 10 a vanem ja sattusin juhuslikult teie blogile mõni aeg tagasi. Olete mu arvates superenergiaga inimene ja teie projektid on minu jaoks "ulmelised", st kuidas küll jaksate, eriti veel lapse kõrvalt(kusjuures kõrvalt on vale sõna, õige on KOOS lapsega). Aga...rahunege natuke ja uskusge, maailm esiteks pöörleb ikka edasi ja pöörleb lõpuks ikka sinna kuhu me soovime!
    PS. Jõudu vanaemale ja "vanapaganale"!

    ReplyDelete
  14. Eveliis, kindlasti ei maksa oma tuju rikkuda nende inimeste tõttu, kel pole kodanikujulgust oma nime avaldada. Sattusin postitusele juhuslikult ja imestan, mille peale anonüümsed kribajad oma aega kulutavad.

    ReplyDelete
  15. Sain ka mina teilt seminaril osalemise kutse ja mul on hea meel, et ma teie arust suudaksin oma toodetega Norra/Taani turule siseneda. Kahjuks on nii, et minu tegemistel ei lähe hetkel üldse hästi ka Eestis, kust võiks ju ometi alustada. Mul on ettevõtte pangaarvel hetkel umbes 10 eurot. Lisaks olen osaliselt oma raha firmale laenanud. Kuidagi väga nukker ja lootusetu seis on praegu, isegi uue materjali ostmiseks ei jätku raha. Seega on see 149.- eurot minu mõistes praegu ulmeline summa, kuigi teema on põnev ja väljakutsuv! Ma tunnistan ausalt, et mõtlen firma sulgemisest ja lõpumüügist... Lihtsalt ei jaksa oma aega ja energiat enam panustada, kui tulemust ei ole :( Seetõttu ma saan ka aru, sinu pettumusest nESTiga - oled ju ometi nii palju aega, energiat ja kindlasti raha panustanud sinna, aga inimesed ei mõista selle poe olemust ja tähtsust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas sa ei tahaks meilile kirjutada mulle?

      Delete