Kõige ilusam tee

Kui ma veel hommikul ei viitsinud kohe kuidagi  Ussipesast Põlva poole liikuma hakata, siis juba umbes kolm tundi hiljem kui me vanale Postiteele keerasime, oli mul hea meel, et selle reisi ette võtsime. Ma tõdesin, et Lõuna-Eesti on ikka nii paganama ilus, et Eesti üldse on üks paganama ilus koht. Ma ei tea, kas sellisel härdusel on mingi seos sellega, et juba järgmisel nädalal kolime me Idaga mõneks ajaks Norra. 

Norra on ju ka tore, aga Eesti on ikka kuidagi ehe ja armas ja oma. Kõige ilusam. Ja Postitee. See on ju nagu omaette maailm. Kas te teadsite, et seda peetakse "kõige kaunimaks asfaltteeks":

Vana Tartu-Võru maanteed ehk ajaloolist Postiteed on hinnatud Eesti kõige kaunimaks asfaltteeks. Sajandeid samadel radadel loogelnud teejoont palistavad kenad loodusvaated ja matkarajad; rikkalikust ajaloost pajatavad teetähised, kõrtsiasemed ja vanad sillad.

Elavat ajalugu esitlevad siinsed muuseumid, sobiva peatuspaiga leiab nii väiksema seltskonnaga puhkaja kui ka suurema kokkutuleku korraldaja. Lahedaid, õpetlikke ja põnevaid tegevusi jagub nii maa peale kui pilvede alla. Ka ehedate maitseelamuste palett on Postiteel kirev – seda küll eelkõige suveperioodil. Maaturismile iseloomulikult tuleb enamikes kohtades teha eelnevad broneeringud. (www.postitee.ee)

Ma ei hakka kogu Postitee ajalugu ümber kirjutama, keda see teema rohkem huvitab, saab sellest lugeda Postitee kodulehelt: http://www.postitee.ee. Soovitan lugeda. Muidugi kasuks tuleb kui te olete Postiteed pidi sõitnud. Kui ei ole, võtke see tee kindlasti ette. Lõpp-punkt on Eesti Maantee Muuseum. Sinna kohe PEAB minema, kui te juba käinud ei ole. Kui te käinud olete, siis te teate, miks teid sinna uuesti tagasi kisub. Onju nii?

Mina käisin Maanteemuuseumis esimest korda. Kui seal juba madal hooajal oli nii äge, siis ma ei kujuta isegi ette kui äge seal suvel on. Me peame kindlasti seda muuseumi uuesti külastama. Ida on küll vaid 1,5aastane ja aegajalt ma ikka kahtlen, kas ta üheks või teiseks asjaks valmis on, st et kas ta ikka saab midagi aru ka. Ma tean minust on rumal väikest inimest alahinnata, aga no kuulge, ma olen algaja ema, ma kasvan koos lapsega. Ühesõnaga. Idal oli seal nii lõbus, et ta  oleks sinna vist terveks päevaks jäänud. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui Liikluslinnak oleks avatud olnud? Kas me oleksime ikka veel seal?

Õnneks või kahjuks oli Liikluslinnak suletud ja me saime siiski tagasi liikuma hakata. Kas te olete Itaalias käinud mõnes tillukeses pitsabaaris? Kas te kujutate ette, et selline ehtitaallaslik pitsabaar on peidus Põlvamaa metsade vahel? Ihamaru külas? Uskumatu, aga just nii see on. Pizza Olive koha nimeks. Ärge mööda sõitke kui siia satute. Margherita pitsa viis keele alla ja maitses just täpselt nii, et korraks suutsin ma unustada, et olen Põlvamaal. 

Plusspunktid lastemänguasjade eest. Ida on väga püsimatu laps, aga need puidust lelud hoidsid teda tegevuses üle veerand tunni. See on Ida puhul väga pikk aeg. 

Ma muidugi sain juba Facebookist teada, et sinna on suht raske kohta saada, sest see on KOGUAEG rahvast täis. Ma ei imesta. Mul on hea meel, et meil Idaga vedas. Teie tehke ka proovi. Suurepârane koht!

Lõpuks jõudsime me oma sihtpunkti - Pesa hotelli Põlvas. Ma ei saa sinna midagi parata, aga esimese hooga meenutas see mulle Morna City Grand Plazat. Sellist 1990-aastate hotelli. Hotellist pikemalt juba  Hotelliveeb.ee blogis üsna pea.