Seekordsed seiklused Rootsis

Reedel sõitsime me uuele seiklusele Rootsi. Eesmärgiga ikka ära tuua auto, mis ikka veel selles "vale pöörde linnas" seisis, sest viimane kord me ju feilisime. Kui te arvate, et seekordne reis möödus viberusteta, siis te loomulikult eksite. Kui te minu tegemistel silma peal olete hoidnud, siis te teate, et minuga reisides ei hakka kunagi igav. 

Esiteks olime me seekord laevas sunnitud magama (isegi selle sõna kasutamine tundub tegelikult vale, sest magamisest oli asi ikka VÄGA kaugel, no nii valgusaastate kaugusel) TÄPSELT showbaari peal, mis tähendas seda, et umbes kella viieni hommikul vappusime me muusikataktis oma voodites ja kuulasime  hüüdeid  nagu "we will rock you", "let me see your hands" ja muud sarnast peoklassikat nagu oleks meie kajuti wc-s diskoteek avatud. Ausalt ja ilma liialdamata. Onu Tarmo ja Marek võivad kinnitada, et isegi suhelda oli kajutis keeruline, sest muusika oli liiga vali. 

Ahhhh, viimased kolm reisi olidki liiga rahulikud olnud...

Hommikuks olin ma muusikast nii läbi klopitud, et mul valutasid kõht, maks, põrn, süda ja ma ei tahtnud, kuidagi mõelda, et järgmised neli tundi veedame me autos, et sõita Grumsi. Lisaks oli ka Ida viimased paar päeva olnud tõeline tige tikker ja mauras absoluutselt iga asja peale, üks kõik, mida me tegime või ei teinud ärritas kurja kuningatütart ja nii ta hüilgas nagu udusireen vahetpidamata. Kas tema paha tuju võib olla tingitud sellest, et tal ühe korraga igemetest välja pressimas kolm hammast? 

Mu süda oli paha ja sisikond keeras ning Ida hüilgamine lõi mu peast läbi nagu puuriks seal keegi. Kaheksa tundi autosõitu kokku sellises seisus tundus mulle liiast. Ma palusin, et emme viiks meid ära enda juurde ja et seiklust Grumsi jätkaks nad kolmekesi. See väikene kõrvalpõige võttis aega umbes 1,5h. See oli saatuslik viga!

Samal ajal kui Ida ja mina päikesepaistel põõnasime, väljas oli mõnusalt 13 kraadi sooja, ning õhtupoolikul mööda idüllilist pisikest külakest ringi jalutasime, lähenesid seikluskütid autole. Ma olin 99% kindel, et nad saavad auto korda. Nad olekski saanud, kui ei oleks ilmnenud üht apsakat, mille peale meist keegi ei olnud osanud tulla. Auto oli aetud töökotta. Töökoda oli juba suletud. Nad jõudsid kohale 1,5h liiga hilja. Saate te aru, seikluskütid jõudsid autoni, kuid ei saanud autoni. Ust ei avanud keegi. Ka kohale tulnud valvuril ei olnud väidetavalt võtit. 

Enne esmaspäeva ei saanud midagi teha. Seikluskütid sõitsid sama targalt tagasi Stockholmi. Jälle 300 kilomeetrit. Mida sa ikka targemat teed nii ilusa päikeselise ilmaga kui sõidad autoga edasi-tagasi kaheksa tundi. 

Pühapäeva hommik algas paduvihmaga ja rikkus kõik meie plaanid linna jalutama minna. Meil oli päev otsa aega, aga mitte midagi teha. Vihm tegi pahuraks. Me läksime Ikeasse, mitte et meil sealt midagi vaja oleks olnud. 

Õnneks muutus päeva peale ka ilm kenamaks ja emme tahtis meile näidata Rosendali kasvuhoone-kohvik-poode. Ma ei saanud aru, mis selles nii erilist oli enne kui me sinna kohale jõudsime. See oli imeline paik. Maailma kõige armsam ja hubasem ning shabbychicim kohvik-(lille)pood. Kui te satute Stockholmi, siis soovitan teil seda kohta kindlasti külastada. Seda ei anna sõnadesse panna ja seda ei anna isegi piltidega edasi anda KUI armas see koht oli. Söök ei olnud küll suurem asi, kuid see oli kõige väiksem asi. Kõik muu korvas selle tuhandega. Romantik minus oli nii rahul ja mulle torkas pähe sada tuhat ideed, mida ma tahaks teostada, kuid ma jätan need esialgu unistusteks. Võib-olla ühel ilusal päeval kui elu on rahulikum ja asjad oma kohale paika loksunud. Võib-olla siis... See on ilus unistus. 

Õhtul läksime mina, Ida ja onu Tarmo laeva. Marek jäi Rootsi. Et esmaspäeval jälle uuele katsele minna. Ma jäime pöidlaid pihku hoidma, et see autosaaga lõpuks juba otsa lõppeks. Tüütuks hakkab muutuma.
"Aga kui auto korda saab, kas sa siis 25.04 tuled minuga Norra?" küsisin ma emmelt. Emme noogutas: "Muidugi!"
On oodata uusi seiklusi.