Kas kõik mu sahmerdamised toimuvad Ida arvelt?

Üks blogilugeja jättis mulle kommentaaridesse küsimuse: "Kuidas selle virr-varri juures korraldad oma tütre päevakava ning kui tihti nn omavahelist aega on ja kuidas seda sisustate?
Kodurestoran-üritused-meigid,soengud-reisid-nest-blogi-FB-hotelliweeb-spad- see võtab ikka kõik igapäevaselt märkimisväärse osa päevast. Kas see on teadlik valik või tuleb Sul ette ka hetki kus kahetsed tehtud otsuseid ja tahaksid aega tagasi keerata?"

Minult on üldse palju küsitud, et kuidas ma jaksan või ka tunnustavalt õlale patsutatud, et küll sina ikka oled tubli, et nii palju jõuad lapse kõrvalt, ma ei ole kunagi sellest aru saanud, sest enda arvates ei tee ma suurt midagi. Kui nüüd see blogilugeja üles loetles, millega ma justkui igapäevaselt tegelen, siis mul tekkis korraks endalgi küsimus. Tegelikult kaks. Kuhu mahub Ida? Ja kuhu mahub Marek? 

Ma ei ole sellele kunagi nii mõelnud. Eile kui ma nESTi jaoks tolliseadust lugesin ja blogi kirjutasin heitis Marek mulle ette, et meie peres on nagu kaks ettevõtet: "Marek ja Ida" ning "Eveliis". Ma solvusin, kuid täna saan ma aru, mida ta mõtles.  Kõlab üsna negatiivselt, kuid tegelikult ei ole olukord üldsegi nii hull. 

Võib-olla te mäletate seda arvamuslugu, mis ma eelmise aasta suvel ühte Anne ja Stiili kirjutasin, et emad ei pea olema vaid emad, vaid saavad olla ka naised ja ettevõtjad, et lapse järgi ei pea muutma mitte oma päevakava, vaid et laps peab mahtuma minu päevakavasse? Tänaseks arvan ma tibake teisiti, meie päevad on nii etteaimamatud, kogu aeg toimub midagi, kui me üldse ei arvestaks Ida päevakavaga, siis suure tõenäosusega maksaks me kunagi tulevikus kinni tema psühholoogi juures käimisi, sest emal ja isal ei olnud ta jaoks aega. 

Meil on kindlad rutiinid, millest me kinni peame. Lõunauni on üks neist.Vahet ei ole, kus me oleme või miks, Ida peab saama oma une ära magatud.

Selleks, et tulevikus psühholoogi juures käimist vältida, olen mina oma tegemised ära jaotanud erinevatele päevadele. Kõlab uskumatult, sest ma ei ole kunagi varem mitte midagi planeerinud, praegu ma teisiti ei saaks. Ida käib lastehoius kaks-kolm päeva nädalas - nendel päevadel tegelen ma arvutitööga, mida Ida kõrvalt teha ei saa ja mis vajab natuke keskendumist. Hotelliveebi blogi ja Pere ja Kodu lastemoeblogi kirjutamine näiteks. Ma tean, mis päevaks mul on vaja postitus valmis teha, aga eelmisel nädalal olen ma juba teema valmis mõelnud, et ma ei peaks sellele hakkama aega raiskama. Kui nende artiklite jaoks on vaja taustainfot, siis telefonis guugeldada saab ka Idaga koos, sest õnneks suudab ta natuke ka omaette mängida/olla/süüa/"telekat vaadata". 

Ida lastehoiupäevadele olen ma üldjuhul sättinud ka kõik kohtumised või pikemad meilidele vastamised. Seda viimast küll pigem teoorias, sest inimesed kipuvad nutiseadmete-ajastul olema kärsitud ja kui sa kohe ei vasta, siis nad pahandavad. Nii et tihti leian ma selleks aega siis kui Idat magama panen või kui Marek kodus on ja Idat vaatab või noh need hetked kui Ida omaette mängib. Sama on Facebookis töllerdamisega. eks ma piilun sinna kogu aeg, aga kui ikka ei saa hetkel suhelda, siis lihtsalt ei suhtle. Ma ei saa varjata, et olen nutitelefoni sõltlane:) Lisaks Facebookile on ju veel ka Instagram.

Osadel kohtumistel käib Ida ka kaasas. On vaid kaks reeglit, et see toimiks - ta ei tohi olla väsinud ja kohtumine ei tohi kesta rohkem kui 30 minutit. Jah, on kordi kui Ida tõesti kas istub mul süles või sööb või mängib mängunurgas (99% kohtumistest pean ma sel põhjusel ka Diibis, et Idaga on võimatu kusagil käia, ta ei suuda rahulikult olla), aga põhimõtteliselt lõpetan ma kohtumised ära kui on näha, et Ida muutub pahuraks. Sellele järgneks vaid kisa ja närvide kulu. Samas on see kõik nagu Murphy seadus. Kui me loodame ja planeerime, et Ida vaikselt paigal püsiks, siis ei tee ta seda kindlasti mitte.

Restorani argipäevaga tegeleb 99,9% Marek, minu kanda on vaid "üritused-meigid-soengud". Üritusi, mis vajavad minu kohalolekut toimub meil nüüd kord kuus. Kord kuus on lastele suunatud Moepühapäev ja kord kolme kuu tagant üritan ma korraldada naiste/meeste Moereedet. Ütlen ausalt, et rohkem ma lihtsalt ei jaksa. Kui me me Moepühapäevadega alustasime, siis korraldasime me neid järjest iga pühapäev. See muutus lõpuks mu jaoks liiga koormavaks. Lastega üritused on küll paganama vahvad ja ma ei jätaks neid mitte kunagi ära, aga kui ma pühapäeviti koju jõudsin olin ma surmani väsinud kilgetest ja jutuvadast, ma ei jaksanud Idaga tegeleda. Seepärast on nüüd selliseid üritusi vaid kord kuus.

Spaad ja reisid on suuremas jaos toimunud koos Idaga. Hetkel püüame me Hotelliveebiga välja selgitada Lõuna-Eesti kõige lapsesõbralikumat hotelli. Seepärast on loomulikult ka Ida kaasas. Reisidest oleme me hetkel käinud vaid Rootsis ja Norras ning on kuidagi täiesti iseenesestmõistetav, et Ida on kaasas. Samas ma ei unista hetkel millestki muust rohkem kui ühest puhkusereisist vaid kahekesi Marekiga. 

nEST asjadega tegelen ma samuti üldjuhul nendel päevadel kui Ida hoius aktiivsemalt, aga kahjuks/õnneks tuleb seda hetkel teha ka rohkem. Siin aitab Idat hoida Marek. Tegelikult ongi nii, et kui mul marekisugust meest kõrval ei oleks, siis ma kõigi nende sahmerdamistega hakkama ei saaks. Hea mees ja hea isa on palju väärt. Kuna Ida ikka ei maga, siis oleme me ka ära jaotanud, et öösiti tegeleb Idaga Marek ja hommikul enne kukke ja koitu mina. Kuid ma pean ütlema, et Ida on palju paremini magama hakanud. On öid, kus ta ärkab vaid korra, on olnud öid, kus ta ei ärka ülde ja on hommikuid, kus ta magab kaheksani. Loomulikult on ka iga tunni tagant ärkamisi ja kell 4:45 ärkamisi. 

Kuhu mahub Ida ja mida me temaga teeme? Lastehoiuvabad päevad on erinevad. Kui me oleme kodus, siis me teeme igasugu asju. Mulle meeldib, et Ida on juba nii suur, et temaga annab koos mängida. Ma ise ei ole kõige leidlikum lapsevanem, kuid siin teen ma sügava kummarduse Mutukamoosi-Evelile ja Lustila lastehoiule. Eveli algatatud Facebooki lehelt leiab nii palju huvitavaid mõtteid, mida lapsega koos teha. Tänu Lustila lastehoiule, kus Ida käib, teeme me näiteks koos Idaga tihti süüa. Ma ei oleks oma peakesega selle peale tulnud, et nii väikest last kaasata söögitegemisse, aga kuna nad lastehoius tegid küpsisetorti, siis ma hakkasin ka katsetama "toiduga mängimist". 

Mul ei ole varasemaid kogemusi lastega ja seepärast mida aeg edasi seda rohkem ma imestan, mida 1,5-aastane laps teha oskab. Alles teisipäeval ma rääkisin Mariannile, et ma aegajalt arvan, et ta on pärisinimene/selline evil kääbus, kes on beebiks maskeerunud, sest ta saab nii paljudest asjadest aru. Praegu meeldib talle näiteks järgi öelda kõiki sõnu. Nina, suu, tädi, onu, kass... Vähe sellest, ta teab, kus on nina ja suu ning ta saab aru kui ma palun, et hakkame riidesse panema või muud sellist. 

Ma saan loomulikult aru, et ta ei ole mingi geenius, et kõik lapsed teevad seda, aga see on nii hämmastav ja huvitav jälgida, kuidas see väike inimene areneb.

Nüüd kui ilmad on ilusamaks läinud, siis ma olen ka usinam välja jalutaja, kodustel päevadel veedame me julgelt tunni metsas jalutades või õues kiikudes või porilompidesse pikali visates. Mina muidugi ei viska, aga kui ma pärast selle väikese mudakoonu pean sülle võtma, siis jääb mu riietest samasugune mulje. 

Blogimiseks leian ma aega sel ajal kui Ida päevaund magab. Reeglina magab Ida 12:30st 15ni, mõnikord siia sinna. See on see aeg kui ma tegelen blogi ja muude asjadega. Blogimise aeg on ka alates sellest ajast kui Ida ööunne läheb - ca kaheksast. Üldjuhul on õhtune aeg ikkagi vaid niisama "trussikutes diivanil vedelemise aeg".

Jah, kui ma tunnistan päris ausalt, siis ei ole lihtne väikese lapse kõrvalt kõiki neid asju teha ja korraldada ja organiseerida, lihtsam oleks lihtsalt kodune ema olla, kuid mina ei oskaks, ma läheks hulluks kui ma peaks vaid 24/7 lapsega tegelema. Ma ei suudaks. Ma tean ennast. See ei tähenda loomulikult, et mul ei oleks hea meel, et mul Ida on. Ma tegelen temaga hea meelega, aga mitte KOGU aeg. Ma usun, et see ei tee minust halba vanemat. Ka ei pea ma end eriti tubliks või teistsuguseks kui teised emad. Ma näen, mida paljud emad jõuavad kolme lapse kõrvalt ja see tundub mulle müstika.

Alles hiljuti andsin ma koolitöö jaoks intervjuu ühele VKA üliõpilasele. Ta küsis, kuidas me pingelistel päevadel lapsega hakkama saame. Ma vastasin talle, et kuigi laps tekitab ka pingeid, on ta ka parim pingemaandaja. Teda ei huvita, kas meil oli raske päev või kas me oleme pahased, kui talle tundub, et "mömmi" tahab "uua" või "njämm-njämm", siis need on ainukesed asjad, mis teda sel hetkel huvitavad. Tänu temale oleme me sunnitud palju pingeid ja probleeme kasvõi korraks unustama. Kui meil ei oleks last, siis me oleks ilmselt mõlemad ületöötanud ja üksteisest tülpinud...

Mulle tundub, et ma olen suutnud oma päevad päris hästi ära planeerida, nii et keegi/miski väga ei kannata. Või siiski? Kodu on see, mille jaoks meil kummalgi Marekiga enam nii palju aega ei ole. Meil on alati olnud väga korras kodu. Nüüd on meil tolmjänesed ja pesemata põrandad. Loomulikult ei tähenda see seda, et me elaksime sealaudas, kuid kodused toimetused on hetkel tagaplaanil. Ma ei ole uhke, et ma ei ole jõudnud sada aastat pesu triikida või kui ma näen, et elutoa laual on tolmukord, kuid mulle tundub, et prioriteedid on hetkel mujal. Ja et see ei olegi vale. Võib olla ei olegi elus kõige  tähtsam piinlikuseni puhas kodu, ma ei tea...

Ja kui tegelikult need sahmerdamised kellegi arvelt toimuvad, siis oleme me meie ise. Meil on üksteise jaoks liiga vähe aega, meil ei ole aega enda jaoks. Aga ma olen kindel, et see sahmerdamine on hetkel õige ja küll tuleb ka aeg kui me kahekesi/kolmekesi saame palmi all end pruuniks praadida ja lihtsalt olla. Tõmmata stepsel seinast välja. Ma ei kahetse praegusel eluetapil mitte midagi. Ma olen teinud küll mõned väga rumalad vead, millel on ka tagajärjed olnud, kuid selle nimi on äririsk. Oma vigadest õpitakse. Isegi mina olen õppinud.