Britt Ida Loviisa nimest ehk kilomeetripikkune lugemine

Mu blogi lugejate arv on viimase kuu jooksul täiesti müstiliselt tõusnud, ma ei tea, miks, aga sel polegi tähtsust. Ühes kommentaaris küsiti minult Britt Ida Loviisa nimelugu. Kes mu blogi kauem lugenud on, teavad seda juba ammmuuu ja on sadatuhat korda sellest lugenud, aga ma suurima hea meelega seletan ka uutele lugejatele. Et te ei arvaks, et me üritasime lihtsalt jube ägedad ja originaalsed olla. Ei, sugugi mitte.

Kui ma olin 16-aastane, sattusin ma Norra vahetusõpilaseks. Üheks minu "emaks" sai naine nimega Britt - tema ja ta mees Arne tähendavad mulle väga palju ("minunorra" täägide all on ka neist rohkem). Nad olid/on minu perekond.  Arne oli mulle natuke nagu isa eest. Kahjuks suri ta mitte väga ammu aega tagasi raske haiguse tagajärjel.

Norra Britt-Ida oli aga naine, keda on raske sõnadega seletada. Ma olen seda püüdnud ja seepärast all ka kilomeetripikkune korduslugu Ida nimest. Originaal Britt-Idale mõeldes tulevad mul alati pisarad silma.
Ida Loviisa oli Mareki vanavanaema. Kui ma sain teada, et meile sünnib tütar, hakkasime me Marekiga lapsele nime valima. Meile mõlemile meeldis Loviisa. Mina aga tahtsin midagi ka oma "norra juurtest" lapsele pärandada.

Meie suguvõsas on meie Rootsis elavate sugulaste lastel ka kolm nime. Üks neist Eesti nimi, mis seotud esivanematega. Näiteks Susanna Maria Salme. Mulle meeldis se mõte, et nimel on lugu rääkida.

Seega BRITT IDA LOVIISA tundus igati õige. Oma loo ja ajalooga nimi. 

Allpool "natuke" Britt-Idast. (Avastasin, et kuna blogi muutis vahepeal nime, siis otsingus ei leia neid lugusid enam üles, mis "johannamariaprangeli" all kirja pandud)

***


Paar aastat tagasi kirjutasin ma Petrone Print'ile "Minu Norra" jaoks proovitöö. Minu rõõm oli üüratu kui selgus, et see neile meeldis ja kippus koostööks minema. Siis jäi aga asi soiku ja tõusis päevakorrale alles uuesti eelmisel aastal. 

Vahepeal olin ma üsna korralikult tööalaselt Norraga seotud olnud ja nii ehitasin ma raamatu üles erinevate eluetappidena:Norras 17-aastase vahetusõpilasena, 20-aastase tudengina, 25-aastase "tegevjuhina", 30+ müügijuhina. Kahjuks suutsin ma selle loo igavaks vusserdada, nii et neile meeldis vaid esimene osa ja nii jäi seal kohal "Minu Norra" katki. Ma üldse ei varja, et mul on jubedalt kahju. Tagantjärgi mõtlen ma, et oleksin hoopis teisiti võinud teha, aga...Kahju on, aga elu seisma ei jää. 

Miks ma sellest siis üldse räägin? Üks põhjus, miks ma seda raamatut nii väga tahtsin kirjutada oli see, et mulle tundus, et saaksin niimoodi tänada kõiki neid toredaid inimesi, kes mind oma perre vastu võtsid ning mind justkui oma lapseks pidasid, ôpetasid ja toetasid. Ma ei olnud neile lihtsalt üks suvaline Ida-Euroopa vahetusôpilane, vaid pereliige. Nii vôtsid mind oma perre vastu ka Camilla ja Britt-Ida. 

Camilla sai alles eile teada, et mu lapse nimi on Britt Ida. Tema ema järgi. Me hakkasime meenutama. Mina ütlesin, et loodan, et väike Britt Ida tuleb sama äge kui "vana versioon". Tema ütles, et kui vana Britt-Ida vaid teaks, läheks ta uhkusest lõhki. Mina meenutasin, kuidas Britt Ida kattis keset suve jõululaua, et külla tulnud Tilluke Delisa saaks osa Haugeni jõuludest, sest see oli tookord olnud üks mu jõulusoove. Camilla meenutas, kuidas ma øyeri murrakut rääkima hakkasin. Me meenutasime ja tönnisime. Üks Keila taga metsas, teine Oslos. 

Mul on nii kahju, et Britt Ida Britt-Idaga kohtuda ei saa. Selle prouaga, kes sôitis päevinäinud Toyotaga, jõi punast veini, suitsetas punast Marlborot, kirjutas, küpsetas jôuludeks vähemalt seitset sorti küpsiseid nagu traditsioon ette nägi ning elas muinasjutulises majas keset Norra metsa ja mägesid. 

Aga mul on hea meel, et temaga on kohtunud Tilluke Delisa ja et mul on oma Britt Idale rääkida Norra Britt-Idast nii palju lugusid. Ühel päeval ôpin ma ka kransekake tegemise ära, Britt-Ida kinkis mulle selle koogi jaoks vajalikud koogivormid. Too sama kord kui me keset suve Haugenis jõule pidasime. 

******

Britt Idat magama kussutades sirvisin ma vaba käega vanu albume, kust ma leidsin ka ühe aastate taguse pildi Britt- Idast. Ei, ma ei peksa segast. Ma leidsin pildi sellest Britt-Idast, kelle järgi meie Britt Ida on nime saanud.
Mul on nii kahju, et neil ei õnnestu enam kohtuda, aga mul on hea meel, et ma olen "oma Norra" jaoks üht teist kirja pannud, mida meie Britt Idale kunagi ette lugeda. Et ta teaks kui ägedad Britt Idad on!

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. 

Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele.

„Näed, vaata,“ ütles Britt-Ida kui olime Øyerisse jõudnud ja suunas mu tähelepanu vasakut kätt jäävatele lumistele mäenõlvadele, „see tõrvikuga jooksev mees oli Lillehammeri olümpiamängude sümboliks.“  Tõepoolest, ühele mäenõlvale oli mahavõetud metsas joonistunud tõrvikuga jooksva mehe kujutis. Uskumatu, et keegi millegi sellise peale tulnud oli.

„Kult*,“ noogutasin ma kaasa.

„On küll, aga tead sa*, sellega oli ka üks igati suur peavalu,“ jätkas Britt-Ida ja muheles omaette.

Tegin suured silmad.

„Jah, sa vaata, kuhu poole see mees jookseb?“

Mu silmad läksid veel suuremaks. Ma ei saanud aru. Britt-Ida sai sellest aru ja selgitas edasi.

„No vaata, Lillehammer jääb ju teisele poole, meile selja taha, eks?“ Noogutasin.

„Aga tõrvikuga mees jookseb teisele poole, Lillehammerist eemale.“

Kompasin ikka pimeduses. Mis vahet seal on, kummale poole mees jookseb? Korraks jõudsin arvata, et lihtsalt mu norra keele oskus veab mind alt.

 „No, vaata, olümpiamängud toimusid ju Lillehammeris, aga tõrvikuga mees ei jookse mitte Lillehammeri suunas, vaid sealt ära ja Lillehammeri inimestele käis see au pihta, tead sa, et kutt niimoodi valele poole jooksma pandi.“

Pööritasin silmi. Britt-Ida noogutas.

„Ma ei saa aru, mis vahet seal on?“ julgesin ma lõpuks siiski oma arvamuse välja öelda.

„Ega olegi, aga neile käis lihtsalt au pihta, tead sa, sest nii jäi mulje, et Lillehammer polegi ehk olümpiamängude keskus ja Hafjell, kus slaalomivõistlused toimusid ja kuhu poole mees jookseb, on olulisem keskus,“ selgitas Britt-ida mulle lillehammerlaste solvumise tagamaid.

Ma ei osanud selle peale midagi öelda.

„Ah, tead sa,“ alustas Britt-Ida, lõi siis käega ja jättis oma lause lõpetamata. Ma ei julgenud küsida ka, mida ta öelda tahtis.

Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat  mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem.

„Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 16 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

****

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Nad olid oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

       Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu           suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas.  

****

„Jah, aga seniks kuni me kunagi nii kaugele jõuame, piisab mulle siinsetest mägedest ka,“ tõi onu meid maapeale tagasi. „Need on piisavalt kõrged.“ Et talle tõestada,  mida põhja poole edasi, isegi kui seda oli vaid 20 kilomeetrit Øyerini, muutuvad mäed veelgi võimsamaks, tegime me enne Stockholmi poole suundumist kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel.

„Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, „Liisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

„Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama.

”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas.

”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.* Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.* Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me, kransekake-vormid süles ja autopagasnik ääreni minu kola täis, nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky...” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

****