Värvilaigukesena matuserongkäigus

Linnateatris mängitakse Jon Fosse "Sügise unenägu". Eeskujulike norra filoloogidena käime me kursakaaslastega kaemas etendusi/näitusi/filme, mis Norraga seotud. Eeskujuliku filoloogina ei tohiks ma üldse öelda, et mulle pole Jon Fosse kunagi sümpatiseerinud, ma ei ole suutnud ta teoseid lugeda, need on isegi minu jaoks liiga rõhuvad tundunud. Võibolla ma eksin, ma ei tea, ma ei ole ju lugenud. Ma mäletan, et meil oli kursal paar tüdrukut, kelle silmad läksid Fossest rääkides särama, mina haigutasin. 

Nii olen ma ka neid kahte Fosse etendust, mida me vaatamas oleme käinud, läinud vaatama kerge vastumeelsusega. 

Nüüd selle sissejuhatuse baasilt eeldate te minult vingumist ja kriitikat, eksju?

Ma pean teile kahjuks pettumuse valmistama. Mulle meeldis. Mulle väga meeldis. Mulle on tegelikult meeldinud mõlemad Fosse etendused, esimene oli "Ma olen tuul", nii veider kui see ka pole. 

Kuigi ma pean ütlema, et kui Elmo Nüganeni Mees etenduse alguses vaikuses liikumatult laval seisis tuli mulle silme ette "Armastus kolme apelsini vastu", see koht, kus teise vaatuse alguses Elmo Nüganen küsis, kas teist vaatust tahetakse näha. "Jaa!" kostus saalist üksmeelselt. Elmo Nüganen jäi liikumatult seisma. seisis ja ütles siis: "Palun, vaadake siis. Tund ja kakskümmend minutit kestab!" Teades Fosse etenduste pause ja vaikust kujutasingi ma ette, et järgmised kaks tundi vaatame me liikumatult laval seisvat Meest.

Õnneks tuli lavale ka Elisabet Reinsalu Naine. Ma tean, et sobimatu võrdlus, aga sel hetkel kui Elmo Nüganen täpselt Pantalone häälega "tuleb neiu" ütles, ootasin ma, et sellele järgneks: "ühelt poolt, juustega, ei hakka kiva loopima."

Kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis tegelikult meenutas see tükk mulle "Godot´oodates", hiljem lugesin ma veidike Fosse kohta ja selgus, et teda peetaksegi tänapäeva Beckettiks. 

Etenduse tegevustik toimub surnuaial. Suhtelises vaikuses.Mulle meeldis surnuaed tegevuspaigana. Rahu ja vaikus. Oma eelkäijate keskel. Või lausa nendega koos?  Kas pole just surnuaed kõige õigem koht, kus vaadata tagasi elule? Kus mälestused kustutatakse ja asendatakse uutega.  

Kokku saavad minevik, tulevik ja olevik, segunevad tunded ja mälestused, üheks saavad elu ja surm ja seks ja jumal. Ma hakksin mõtlema, kas laval kohtusid armastajad või Elu (Mees) ja Lootus (Naine), ma hakkasin mõtlema, kas Elu pluss Lootus miinus Surm võrdub Armastus? Mulle meeldis see sisemine kurbus,mis loosse sisse oli kirjutatud. Samas oli seal ikkagi see lootus, millestki lahtilaskmine, uued algused. Kurbus ja lootus käsikäes seistes lõpuks eluringi lõpus. Paratamatus. Aleksander Eelmaa kummituslikult mõjunud sõnu "Rahu. Rahu. Püsi rahulik" kuulsin ma täna  hommikul oma peas kui soovist alla anda korraks nutma puhkesin. Ma kuulsin oma peas neid sõnu. Jah, see oli nii. Ma kuulsin oma peas neid sõnu. Need olid kummitama jäänud.

Mind jäi painama etendust läbinud üksindusetunne. Mu meelest oli see nii kõnekas, et sel ajal kui me oleme oma elud laotanud internetiavarustesse, on paljud tegelikult hoopis üksikud ja kurvad, lootusetud. See, et Mees ei läinud oma vanaema ja isa matusele ning ta endine naine süüdistas teda hoolimatuses, pani mind mõtlema sõnade ja sõna jõu üle. Tihti võib üks hoolimatult lendu lastud sõna, üks natuke vale tegu lõpetada suhted emade ja poegade, isade ja poegade, naiste ja meeste vahel.

Minu arvates oli see näidend nii mitmetasandiline, et seda vaatama minnes peab olema häälestatud fosselikele pausidele, vaikusele ja kordustele. Jumala eest, kui hullumeelne ema muudkui omi mõtteid korrutas, tahtsin ma paar korda, et ta peaga vastu hauakivi kukuks ja vait jääks. See inimene (Epp Eespäeva kehastuses) ajas mind konkreetselt hulluks. Aga kui nüüd sinna lisada, et Ema kohtus esimest korda Naisega ja oli Mehe ja Naise armastuse vastu, rääkides vaid endisest naisest, siis me saame ju aru, et meile antakse võimalus tunda täpselt seda sama, mida Naine ja Mees, seda jutuajamist kuuldes. See ajas neid hulluks, ärritas neid nii, et nad otsustasid isegi mitte minna vanaema matusele. See roll oli nii hästi kirjutatud/lavastatud/mängitud, et mul reaalselt hakkas aeg-ajalt hirm kui ema poega surma juurest ära kutsus. Vaatas klaasistunud pilgul enda ette ja kutsus poega tagasi. 

"Sügise unenägu" on fantastiline etendus. Ma ei tea, kas siis Fosse ongi nii hea kirjanik nagu ma siiani kuulnud olen, aga keeldunud kuulamast või on Madis Kalmet nii hea lavastaja, et pani ka minu Fosset armastama. See oli lugu ajast ja elust, surm ilmselt ei sümboliseerinud selles tükis surma, vaid just millegi uue algust, kuid veidike õõvastav oli see etendus minu jaoks siiski. Puges hinge, hakkas kriipima ja erutas oma vaikuses ja vähestes sõnades. Olgugi, et Fosse on natuke etteaimatav, püsis pinge kogu see kaks tundi. 

Etendust mängitakse Põrgulaval ehk keldris, pimedas ruumis, lava dekoratsioonideks on kolletunud puulehed ja hauakivid, kusagilt tilgub vett.  Mees läheb valguse poole. Naine ja endine naine (Piret Kalda) istuvad koos pingil. Pimedus. Vaikus.
Mul oli lõpuks hea meel kui pimedus asendus valgusega. Korraks tekkis mul küsimus, kas matusel sobib plaksutada. Mäng ja reaalsus olid korraks ka minu jaoks segunenud. Ma võdistasin õlgu.

Etenduse lõppedes liikus publik kitsast koridori pidi vaikselt ja rahulikult garderoobi poole. Hämarusest valguse poole. Ma panin tähele, et KÕIK inimesed olid riietunud musta. Esimest korda elus sain mina tunda, et MINA olen värviliselt riides. Mu punased kingad ja punane sall torkasid matuserongkäigus silma. Ma justkui ei sobinud sinna. Ma ei olnud matusele tulnud. Ma ei olnud ettevalmistunud. Ma olin liiga argine. Ma ei olnud end sobivalt riidesse pannud. Ma ei olnud matusele tulnud. Jah, ei olnud. Tegelikkus ja mäng segunesid korraks jälle.