Thursday, February 18, 2016

Kui mees on memmepoeg


Mul oli kunagi üks peika, täitsa tore poiss, aga täielik memmekas. Näiteks kui me kuhugi nädalavahetuseks ära sõitsime, siis tegi ema talle võileivapakikese kaasa, et oleks kindlasti pojakese lemmiksingiga tehtud, ema pesi ta pesu ja andis taskuraha. Ei, me ei olnud 15-aastased. Taskuraha oli ka täiesti arvestusväärne, mis sellest, et pojake käis ka tööl. Minu jaoks oli seda kõike nii palju. Ema otsustas selles peres kõike ja mul oli tunne, et ma mitte ei käi kohtamas poisi, vaid tolle emaga. Ime, et ta meiega nädalavahetusteks veel end kaasa ei pressinud. 

Hiljuti tuli meil sel teemal sõbrannadega juttu ja kuna mul on sõbrannasid igas vanuses, siis selgus, et memmepoegadest elukaaslastest/peikade teemal oli kõigil sõna sekka öelda. Mitte et kõigil oleks olnud oma isiklik kogemus memmepojaga, kuid kõik teadsid kedagi, kes on memmepojaga kohtamas käinud/koos elanud/abiellunud-lapsed-saanud-lahutanud. Ma kuulasin neid jutte, kuidas isad ja emad oma täiskasvanud laste elude üle otsustavad ja mõtlesin, et tule taevas appi. Okei, me siin teeme ka nalja, et küll me Idale ise mehe valime, sest me teame paremini ja mingi piirini on mu meelest vanemate sekkumine oma laste ellu täiesti eluterve ja normaalne, kuid kusagil tuleb ka piir ette. Ma ei kujuta ette kui Mareki ema tuleks ühel kenal päeval meie juurde ning hakkaks meie kodu sisustama oma maitse järgi (mitte et tal oleks halb maitse, sugugi mitte, aga tegu on ju ikka meie näoga koduga). Üks neist naistest rääkis, et ta kannatas ämma-äia otsuseid 12 aastat - nad otsustasid, millised majad ehitataks, millega sisustatakse, millal reisile minnakse, kuhu reisile minnakse, kuni lõpuks pani ta oma mehe fakti ette. Vali - kas vanemad või naine! Selgus, et vanemad olid tol hetkel 39-aastast meest kõik need 12 aastat rahaliselt toetanud ehk siis kuna kõik asjad olid vanemate soetatud, siis oli ka loomulik, et nemad otsustasid. Ma muidugi ei saa aru, kuidas naine seda kõike ei näinud/teadnud, aga no ei teadnud. Nii uskumatu kui see ka pole, siis see memmepoeg lasi oma vanemate (rahakotist) lahti ja lahutuse asemel sai õnneliku kooselu. Teine rääkis oma sõbrannast, kelle elus siiamaani mehe isa kõike otsustab. Ja kui ma ütlen kõike, siis ma mõtlen kõike, ka seda, mis riideid poja naine kannab, millise autoga sõidab ja kus söömas käib. Aru ma ei saa, kuidas sellise mehega üldse koos elada saab, kes oma vanematest lahti ei saa lasta. Suure tõenäosusega ei ole ta ju ise ka sellise elukorraldusega rahul, kus täiskasvanud mehena isa ta eest elu elab, kuid raske on nagu kaasa ka tunda sellisele mehele. Minu meelest see polegi mitte mees, vaid memmepoeg. 

Mu meelest ei ole mitte midagi kohutavamat kui memmepojast elukaaslane. Aga mida sellisel juhul teha? Kas memmepoega saab muuta? Või jääb memmepoeg igavesti memmepojaks? Millegi pärast tuli mulle silme ette Priidik? Kas teile ei tulnud? "Mehed ei nuta" filmist. Ma tahaks kõikidele memmepoegade vanematele öelda need kuldsed sõnad: "Kallis seltsimees, juba jälle Te närveerite. Noorsugu peab ennast karastama, võitlus loodus jõududega, võitlus loodus stiihiaga. Juba kuulus õpetlane Darwin kes, nagu Te väga hästi teate, leiutas darvinismi, igatahes ütles: "Töö teeb ahvist inimese, suure algus tähega". Sellepärast, kallis sõber, laske noormees mehistub. Temast kasvab inimene! Mis kõlab, nagu Te väga hästi teate, igatahes uhkelt."


PS: Ühtlasi sain ma aru, et päris ilma blogimata ma lihtsalt ei oska olla. Mu peas on kogu aeg nii palju mõtteid, et ma lihtsalt pean saama neid kellegagi jagada. Võtke või jätke! (kindlasti tuleb hetki, kus ma jälle tunnen, et ei jaksa või mõni õel kommentaar läheb liiga hinge, aga siis teen ma lihtsalt väikese hingetõmbepausi ja jätkan samas vaimus)

6 comments:

  1. Päris ekstreemset memmekakogemust mul pole aga mu endist elukaaslast oli ema kodus korralikult kasvatanud küll. Eks teadis täpselt, et puhas pesu kasvab ise triigituna kappi ja söök ilmub pottidesse imaväel. Minu jaoks oli tase see kui olin õhtul kodust ära ja ütlesin talle, et toit on külmikus valmis ja ta soojendagi seda. Hiljem selgus, et ülesanne oli talle keeruline ja ta sõitis pigem autoga poodi ja ostis söögiks paki sardelle. Ja kord ei saanud ta muna praadida kuna ei teanud kus meil köögis pipar on :D (pipar ja sool olid pliidi kõrval) Muidu oli täitsa tähelepanelik ja asjalik tüüp aga sügavalt veendunud, et "naistetöid" teevad naised ja naiste töö on meest tuhvlite ja sooja söögiga oodata mitte näiteks peale tööd trenni minna. Ja kuna mehed teevad vaid "meestetöid" siis korteris elades leidiski, et tema asi on puhata ja minu asi oma tööd ära teha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, nendest "diiavniiludest" oli ka juttu, et kui ikka korteris garaaži pole ja autot elutoas putitada ei saa, siis ei jäägi muud üle kui telekat vaadata, sest muid meesteasju lihtsalt pole korteris teha:D

      Delete
    2. See on siiski päris ekstreemne näide memmekast ju. Ta ei võtnud mitte naist vaid uue "ema". Täitsa kohutav. Sa tõid ta otse kodust emme puusa küljest omale koju? Ma mõtlen, et ma olen omajagu poissmehi elus näinud ja kõik on toiduvalmistamisega hakkama saanud. Isegi mu köögis leidnud vajalikud asjad üles. Siia lõppu üldine hüüatus naissoole, palun kasvatage poegadest mehed. :)

      Delete
    3. Poja emana olen seda meelt, et ka poisslaps tuleb üles kasvatada nii, et ta oleks võimalik hakkama saama nii pesumasina kui panni kasutamisega. Ilmselt rohkem kui pooled neist memmekatest ongi emade kasvatuse möödapanek. "Last" ju nõusid pesema ei pane, mis sest, et lapsuke 20 on... :D

      Delete
  2. Väga lühike kokkupuude on mul olnud Tõelise Matrooni ja Pisipojakesega. Kohtusime Matrooniga ühel messil vabatahtlike abilistena. Naine rääkis, et tal on kodus täpselt minuvanune imetore poeg. Muuhulgas pakkus võimalust enda pool ööbida. Võtsin öömaja pakkumise vastu. Ja siis me istusime õhtul seal köögis, emal ja minul ees väike tass teed ja vilets võileib ning pojakesele oli serveeritud kõigi restorani reeglite kohaselt praad, täisteenindusega. Mul hakkas natuke imelik... Kui siis emakene natuke hiljem mulle vihjas, et tema boheemlasest pojale (20a) on vaja tubli naist, kes noormehe eest ikka hoolitseks, lõpetasin selle teema juba eos. Poisil polnud tõenäoliselt vigagi, aga see ema... Eiei. Mida poiss arvas, seda ma ei tea. Ema jutu järgi kippus valesid tüdrukuid taga ajama.

    ReplyDelete
  3. Nojaa ... Mulle (kui staažikale vallalisele naisele) jälle tundub aeg-ajalt, et nii mõnigi mees otsib naise näol kedagi, kes elu tülikad pisiasjad nende eest ära otsustaks. Mitte sellepärast, et ise ei suudaks - nad kõik on osanud pesu pesta ja putru keeta ja puhkusereise plaanida - aga miks peaks, kui seda võib keegi teine teha? Laiemalt, ega see naistegagi parem ei pruugi olla. Mu ema näiteks pole põhimõtteliselt pidanud vajalikuks õppida autot juhtima - miks, kui mees (või siis nüüd juba lapsed) sõita oskavad?

    ReplyDelete