Sunday, January 3, 2016

Kas see kõik lõppeb lahkuminekuga?


Teate, mis minu arvates on naljakas? Ma kuulen päris tihti, küsimusi, kas ma üht või teist filmi olen näinud, ehk siis kinos käinud, kas ma teatris olen käinud, kuna me Marekiga midagi kahekesi tegime või muud sarnast? Ma enam isegi ei viitsi vastata, et hallooooo meil on kaheaastane laps. Ma kuulen, et me peaksime puhkama või kasvõi natukene lapsest puhkama. Ma ei viitsi enam vastata, et halloooo meil on kaheaastane laps. Palun selgitage mulle, kuidas näeb välja see lapsest puhkamine ilma lapsehoidjata? Teate, ma isegi ei kurda, et meil pole lapsehoidjat, sest meie enda valikud ja meie enda laps, aga teate, mis ma arvan, et ei ole enam naljakas? Kui ma kuulen etteheiteid, et oleme närvilised ja väsinud, või et me peaksime lapsega mängima, tegelema, tähelepanu kõrvale juhtima, olema kannatlikud, õpetama, mõistma. Siis saan ma pahaseks. Mulle jääb mulje nagu me oleks kaks tohlakat, kes midagi ei tea. Tahate ma ütlen teile midagi? Ma tean teoorias väga hästi, kuidas lapsega peab käituma, aga olles koos temaga 24/7, ilma kõige väiksemagi hingetõmbeta, siis me ausõna ei jaksa enam mängida, tegeleda, tähelepanu kõrvale juhtida, olla kannatlikud, õpetada, mõista. Siis tulebki lõpuks närvilisus ja tüdimus kui kasvõi korraks tahaks nautida vaikust ja istuda ühe koha peal ilma et keegi dramaatiliselt kisendaks, peksaks ja lõhuks kui me seda ei tee. 

Kõige rohkem ajavad mind marru need inimesed, kes imestavad, kuidas ma saan lapse peale käratada, samal ajal kui ise pöörduvad kohe vanaemade/tädide poole, et saaks end tuulutada, sest lapse kisa ajab muidu hulluks. 
Üks mu sõbranna vaatas mind kui mõrtsukat, kui kunagi siin sellest halvaks emaks olemisest kirjutasin. "Kuidas sa saad nii mõelda?" küsis ta ehmunult. Ja hetk hiljem ütles, et üks kord ajas ta lapse nutt nii närvi, et anus vanaema, et see last hoiaks, et ta saaks korraks välja minna end tuulutama, sest "ma ei tea, mis ma muidu temaga teinud oleks". Kui me lahku läksime, ütles ta mulle, et ma peaksin lapsega rahulik olema, kannatlik, mitte ärrituma. 
Teate, ma ei ole debiilik. Ma saan väga hästi aru, et meie närvilisus mõjutab ka last. Ma saan väga hästi aru kõigest teoorias. Aga enne kui te meid kritiseerite, siis pange end meie olukorda, kus on ka  laps, kes ainult karjub, kisenab. kakleb ja peksab. Jah-jah, kallid kritiseerijad, ma saan ka sellest aru, et see on vanus, mis tuleb üle elada. Muidugi me elame selle aja üle, muidugi, kuid mõnikord ei ole ma enam kindel, kas meie abielu selle üle elab. **

Ma ausalt ei mäleta, millistel põhjustel me enne lapse saamist kaklesime, aga ma tean, mille pärast me kakleme hetkel iga jumala päev. Laps ei söö, me süüdistame teineteist. Laps karjub, me süüdistame teineteist. Laps ei maga, me süüdistame teineteist. Mina olen väsinud, ma süüdistan Marekit. Marek on väsinud, ta süüdistab mind. Mina solvun, Marek solvub. Mina nutan, Marek nutab. Me oleme nagu kaks viitsütikuga pommi, kes ei tea, mida tähendab aeg kahekesi. Ja siis ma leiangi end mõttelt, et kas meie elame selle üle?  Ärge kritiseerige mind ja nimetage mind halvaks naiseks. Ma tean isegi seda, et ma ei ole viimasel ajal olnud parim naine. Ma olen teoorias väga hea naine. Samamoodi on mul teoorias väga hea mees. Lihtsalt viimasel ajal ei kipu need "head" välja paistma. Me teeme kõik nii nagu mõnes Hollywoodi draamas, kus armastuslugu lõppeb lahkuminekuga. Me mõlemad. Mitte üks või teine rohkem või vähem.
Ärge lugege siit välja, et me teineteist ei armastaks. Pange lihtsalt kokku kaks väsinud vanemat, kes vahelduseks tahaks mõnel laupäeva õhtul ühe filmi lõpuni vaadata ja järgmisel hommikul magada. Isegi mitte magada, vaid lihtsalt vedeleda. Käest kinno hoida, ilma et Ida karjuma hakkaks. Jalutada. Või süüa teha. Teate, et ma vist enam ei oska isegi süüa teha, sest täna hommikul suutsin ma isegi foccacia pekki keerata. Sellesse käib kolm(!!!) koostisosa ja isegi sellega ei saanud ma hakkama. Kõik see on nagu üks lõputu nõiaring.

Ja sellistel hetkedel olen ma pahane oma perekonna*  peale. Kõikide peale, kes on meile sadatuhat aastat rääkinud, kuidas me peaksime lapse saama, kuidas nad aitavad ja toetavad, kuid tegelikkus on olnud midagi muud. Kõik on oma eludega liiga hõivatud. Ei, te ei pea mulle ütlema, et lapsehoidmine polegi nende kohus, ma ei arvagi seda. Mõnikord ma lihtsalt tahaks, et keegi ka tegelikult tahaks Idaga aega veeta, mitte lihtsalt ei ütleks seda sõnakõlksuna, sest nüüd on seda eriti hea öelda vahemaade tõttu. Mõnikord olen ma eriti pahane oma õe peale, kes tänu memmepojast elukaaslasele meile kõigile võõraks on jäänud ja elab mingis veidras paraleeluniversumis, kus perekonna jaoks pole enam ruumi. Kas te teate, mis tunne on ühele mudilasele, kes tegelikult veel ei oska rääkidagi, kuid oskab öelda "tääi Maaii, lennu", et "ei, sinna me ei saa, see on keeruline." Mõnikord tunnen ma kibestumist ja viha, sest ma saan aru, et ühel mu teisel sõbrannal, kes ütles, et kellelegi teisele ei saa kunagi loota, oli õigus. Mulle ei meeldi see mõte. Ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks, et me suudaksime olla nii zen'id nagu meile soovitatakse. Aga mõnikord ma lihtsalt kahtlen, kas me üldse peame vastu. 



* Ma üldistan

** Ma igaks juhuks ütlen, et loomulikult on siin jälle liialdust ja te ei pea kõik mulle hakkama saatma lohutavaid sõnumeid, kuidas me tegelikult oleme tublid ja blaablaablaa, ja et see läheb üle või et muutuge rahulikuks. Ma tean seda kõike teoorias ise ka. Ma lihtsalt pidin oma emotsioonid välja elama mõnel teisel moel kui ärritudes, sest munavõi pritsis pluusile või foccaccia sai soolane. Laske mul korraks süüdistada ja halada! Siis ma saan jälle jaksu edasi liikuda. Selle pärast on see blogi üks hea asi! 



20 comments:

  1. hehhh, olen selle üle elanud ja korduvalt... aga usu, te elate selle üle ja pärast itsitate veel, et no küll olime ikka rumalad ja hellakesed... võin ka öelda, et see on alles eelmäng ning ettevalmistus pubekaajaks... nautige praegu seda aega, see ei tule tagasi - läheb aina hullemaks!!!.. jah, see on lohutus, sest iga pisar ja väiksemgi kuri sõna tegelikult kaitsevad teid - nii vabanete oma negatiivsest energiast... ei tohigi midagi enda sisse jätta, see murendab teid seestpoolt ja vot siis ei aita enam miski, kui seesmised kahjustused lõpuks pinnale jõuavad... olete väga tublid, loen juba päris pikalt seda blogi ja naudin täiega, et on kuskil keegi, kellel pea samasugused mured ja rõõmud... :D... te saate hakkama, kõige ja kõigi kiuste... oleks ma ainult kusagil lähemal teie kodule, siis ma võtaks küll selle "saatanliku" preili mõneks tunniks ja lausa huviga vaataks, kas minu närvid peaksid juba nüüd paremini vastu, kui 3 põrgut on läbitud ja neljas on alles alguses, 6-kuune poisipõnn ootab oma põrguväravate taga ning oma aega, et mu närvikeeltel oma lugusid mängima hakata... :D.. igatahes soovin teile sinna edu ning võitlusvaimu, oleme kõik lihtsalt inimesed, kõigil omad head ja vead... ja muide, mis on lapsele lubatud, see on ka emmele-issile lubatud... tehke ka kisa, kui te ei saa oma maimukest vaikima, visake ka pikali, kui te ei saa teda oma mänguasju kokku korjama jne.jne.jne.. ja siis nautige seda hämmeldust selle pisikese inimese silmades, kes on harjunud, et ta vanemad hoiavad ennast tagasi ja püüavad olla rahulikud ning konkreetsed... edu ja julgust olla ka mõnikord veel väike ning ohjeldamatu... :P

    ReplyDelete
  2. Jah, see on selles eas lapse puhul normaalne ja jah, see ei lohuta selles eas lapse vanemaid. Karjusin eile õhtul oma 2-aastase peale nii, et mul jäi kurk valusaks. Ma lihtsalt kriiskasin ja laps nuttis. Tema oli väsinud pühadeaegsest külalistevoolust ja kõigi lahkudes lasi end oma ema seltskonnas vabaks. Ja selle asemel, et last toetada ja rahustada ma lihtsalt kriiskasin. Elukaaslane töötab hetkel eemal ja seega on lapsemajandus vaid minu vastutus ning issi paistab vaid Skype kaudu. Aga mind hoiab mõistusel see kui saan päevas kasvõi tunnikese iseendale. Enamasti lapse lõunaune ajal teen tassi teed (ja joon ära veel soojalt mitte jahtununa nagu enamikke kuumi jooke), võtan raamatu või läpaka või kasvõi vaatan telekast mõnd seepi. Ignoreerin segamini tube ja tegemata kohustusi ja lihtsalt vegeteerin. Füüsiliselt puhata see küll ei aita aga aitab kainet mõistust säilitada. Laps käib küll ka lasteaias aga kuna kipub viiruseid kergelt külge saama siis on sageli kodus haige ning isegi kui lapsehoidja leiaks siis haiget last niikuinii hoida ju ei vii. Olen mõelnud psühhiaatrile pöörduda aga tundub, et nüüd kui laps on 2a 5k hakkab klaariks puhuma ja näib, et elan üle...

    ReplyDelete
  3. ole mureta- selline ongi elu väikese lapsega :) ei ole kellelgi aega Su last hoida- "mul on teater", "ma pean sõbrannadega kohvikusse minema", "Mallel/Ellul/Virvel jne on sünnipäev", "ma olin nädal aega tööl ja OLEN VÄSINUD"- halloo, ma käin tööl ja tegelen lapsega, mees on nädalate kaupa ära, kas tõesti on raske võtta laps 1 päevaks nädalavahetusel ja mulle hingetõmbe aega anda? aga ole mureta, sellega harjud, hakkad lihtsalt iisimini võtma ja siis pahandatakse Sinuga, et harva koos lapsega näole annad :) ole tubli ja head uut aastat Teie perele, tuleb ehk parem !!!

    ReplyDelete
  4. Kas te Idaga neuroloogi juures ei ole käinud? Mida laste neuroloog tema vähestest unetundidest, mitte söömisest ja muudest kapriisidest arvab?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ta ei maga tegelikult vähe, lihtsalt väga rahutult. Muud asjad ma arvan, et on ealine iseäralisus, ma olen lasteaiast uurinud, kuidas ta seal on ja seal on ta jutu järgi musterlaps

      Delete
  5. Vôib-olla kohatu soovitus, aga ma olin ise tâpselt samasugune... ja laps kakles ja karjus ja peksis j^rjest rohkem.... Vaatasin natuke iseendaga tôtt ja ytleisn, et nii enam ei saa. Abi sain antidepressantidest. Nii jama kui nad ka igatpidi on, nad rahustavad sind natuke, toovad ellu rôômu ja värvi tagasi, sa suudad olla parem ema lapsele ja parem naine mehele, ja see kôi tuleb sulle ringiga tagasi. Laps on muutunud palju paremaks lapsekr nende paari kuuga, päris teine laps tundub kohati, mees vahel jälgib mind salaja, olen tâhele pannud, ja môtleb ilmselt, et kust selline muutus. Ma VIHKAN igasugu keemiat, aga olin nii out, et nâgin ka, et abielulahutus on muidu tulemas ja laps pâris pöörane, kôigiga ymberringi suhted pekki keeratud jne jne. Asi on drastiliselt muutunud. Niipalju ma end tunnen, et sôltuvusse ma ei peaks neist jääma, aastaid ma neid vôtta ei kavatse. MUIDUGI tuleks teil ka lapsehoidmiseks kasvôi vahel mingi lahendus leida, ma kardan, et kui uneaega kogu aeg napib, ei aita ykski tablett...:( môtle palun selle peale. (mul on ka kaheaastane laps)Neuroloogi kylastus ei vôta ka tôepoolest tykki kyljest, sealt vôib ainult head nôu saada. (mina sain:)) Kuigu ma usun, et Ida puhul on just selle teie (arusaadava) närvilisuse ylekandumisega tegemist. Usun, ega ma ju tegelikult teid tunne ega tea. Tundub nii, aga ei pruugi ollal ôige tunne.

    ReplyDelete
  6. Mulle tundub ka, et siin on peidus ealistest iseärasustest pisut enam. Ida tahab midagi ütelda.

    ReplyDelete
  7. Mul on kodus Idast 2 kuud noorem tüdruk ja vanem laps on ka. Kui ma arvasin, et vanema lapsega oli raske, siis tüdrukuga olid esimesed poolteist aastat täielik põrgu ja me olime ka lahkumineku äärel. Laps magas 1,5 aastat vaid 45 minuti kaupa, nii öösel kui päeval, lisaks oli tervisehäda, millest nüüdeks on õnneks välja kasvanud. Mehega kahekesiolemise aega meil ei ole, kuna mõlema sugulased elavad Eesti teises otsas, lapsehoidjat leidnud ei ole. Kõige kurja juur on magamatus. Sealt tulevad muud pinged ja närvilisus. Kui lisada siia muud olmeprobleemid, ei ole tulemus just kena. Meie lahendasime asja nii, et laseme teineteisel hommikuti kauem magada. Lisaks otsisime ka tegevust väljaspool kodu ehk et leidsime hobi, millega tegeleme ka kordamööda, st üks hoiab lapsi, teine võtab aega iseendale. Kui on soovi, käime kinos-teatris sõpradega. Ja võtame õhtuti endale aega, kui lapsed magavad. Kõik tööd-tegemised teeme ära laste ärkveloleku ajal, kui nad magavad, on meie aeg. Ida peab ju millalgi magama ka? Kas peale tema uinumist paari tundi endale näpistada ei anna? Otsi endale mõni tegevus väljaspool kodu-mine nt jooksma, jalutama. See ei maksa midagi, aga saad oma mõtteid korrastada ja närvi puhata. Meid aitas ja ka lapsed on rahulikumad ja magavad paremini. Usu mind, te olete nõiaringis, lapsed on kodu peegel. Alusta endast ja ehk hakkab ka Ida paremini magama ja ei ole nii närviline. Meie oleme jõudnud sinnamaani, et meil on kodus naeratavad vanemad ja üldiselt viisakad ja armsad lapsed. Ei märkigi kohutavast kahesest veel,mõistlik laps, kellega saab rääkida, kes käib ja kallistab kõiki. See pole mitte alati nii olnud. Edu!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisan veel seda, et väga tähtis on muuta ka oma mõttemaailma. Jah, Sa oled võõral maal ilma tugivõrgustikuta, aga see on olnud sinu otsus ja sinu elu,sinu valikud. Mitte kellelgi ei ole kohustust su lapsega tegeleda peale sinu, sina otsustasid ta saada. Hästi tore on, kui sugulased-tuttavad appi tulevad, kuid nad ei pea seda tegema ja neile seda ette heita ei ole õige. Peaksid mõtlema nii, et see siin on minu elu, seda ma soovisin, jah meil on raske, aga laps pole selles süüdi, tal on samasugune stress nagu meil kõigil. Mida ma saan teha, et asja parandada? Kuidas muuta igapäev meeldivamaks. Ja siis esialgu palja tahtejõu abil püüad jääda rahulikuks ja teadlikult hingata. Proovige alustada endist.Ja kui ise hakkama ei saa, otsige abi. Hoian teile pöialt.

      Delete
    2. Ja ma lisan ka, et nagu ma kirjutasin, siis ma sellest kõigest saan aru, eksju. Ma kirjutasin, et tegelikult ma ei heida ette ega eelda, et keegi peaks, ütlesin, et mõnikord mind pahandab see, et kõik on suure suuga rääkijad, et küll tahaks ja hoiaks, aga kui ongi vaja, siis on kõigil oma elu (mis pole ka vale).
      Ma saan ka sellest aru, et see on nõiaring - Ida närviline, meie närvilised, meie närvilised, Ida närviline. Me püüame iga päev endid "korda teha", aga tead, ikka tuleb ette et ei jaksa mõistlik olla, kisa kuulata või magamata olla. Kuigi mõistus ütleb,et ta on alles pisike laps ja ei oska end teisti väljendada jne jne jne. Ma olen lihtsalt inimene, kes on aeg-ajalt VÄGA väsinud, VÄGA pettunud, VÄGA tüdinenud (ja lisan veel, et kuigi ma ei kirjuta kõigest blogis, siis käed rüpes ma ei istu ja ei oota et midagi imeväel muutuks)

      Delete
  8. Tead, mul tuleb mingi imelik kommentaar, vabandan juba ette...
    Taustinfoks viisakusest: Oleme samamoodi nagu sina/teie võõral maal väikese lapsega. Mina olen Idast pisut noorema lapsega koos 24/7 ja meil puudub samamoodi nn tugivõrgustik.

    Olen pikalt lootnud, et äkki keegi teine kirjutab kommentaariumisse, et aga Ida käib ju Norra lasteaias. Lasteaed ise on lapsele siiski stress. Kui kasvatajad ütlevad, et ta on musterlaps, siis nii ongi, aga äkki rühmas on Idast suuremaid kisajaid ja Ida kisa ei tekita neile kisamisega harjunud kõrvadele emotsioone. :) Laps tahab oma päevaemotsioone kusagil välja elada. Kus seda veel teha kui mitte ema ees jalgu trampides? Eriti kui ta on terve päeva pingutanud, et aru saada VÕÕRAST keelest ja alludes grupi normidele. Jah, lapsed peaksid kohanema kiiresti - kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga raske on ju ikkagi.

    Teiseks ühiskonnanormid ja "NORMAALNE" inimene. Kas normaalne inimene oleks kriisiolukorras võtnud 7 asja ja hüpanud pea ees võõral maal vette? Ei, seda teeb sinusugune inimene, kes sa iseloomustad ennast kunstiinimese ja Pipi Piksukana. (Üldse mitte paha pärast või halvustavalt- väga lahe, julge ja tubli!) Aga sellest ma aru ei saa, et miks sa ootad, et Sinu laps, kes on sinuga päevad läbi koos, oleks mingi kasti sisse mahtuv muinasjututegelane? Või oled sa päriselt kohanud mingit ideaalset inimest või last, kellel pole paha tuju? Sind tabab tusatuju: nutad kaasale, kirjutad blogipostituse,lähed matkad mägedes. Samas ootad, et Ida oma väsimuse ja paha tuju korral teeks/käituks....mida?/kuidas?
    Lugedes sellistest marakrattidest, siis ma mõtlen küll, et meil on ideaalne laps. Käime tänaval naeratab, lehvitab tädidele-onudele on rõõmus, kuulab sõna, kodus mängib omaette, jookseb ringi, vaatab multikaid, tuleb kallistab ja musitab... AGA - selline on see laps heal päeval. Halval päeval võib ta lihtsalt röökida ja röökida ja nõuda ja kisada ja karjuda. Loomulikult on halb päev väsitavam, aga küll ta kasvab ja õpib ennast muud moodi väljendama kui karjudes.

    Mina isiklikult ei usu, et sa peaksid mingeid rohte võtma ja üldiselt ma ei oska lohutada, ega lahendust pakkuda ka, aga ma saan aru, et üksinda olles on lapsega raske. Paku Marekule müüja kohta oma poes, äkki saate siis rohkem koos olla?
    Tegelikult on nii, et küsija suu pihta ei lööda ja tegelikult on inimesed valmis rohkem aitama kui me eeldame. Tuleks lihtsalt kõva häälega rohkem välja öelda oma muresid ja soove.

    Jätkuvat edu ka selleks aastaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja ilmselt tuleb siit minu vastus, mida võib rünnakuks pidada, palun juba ette vabandust, aga...
      1) kui ma ütlen musterlaps, siis ma pean silmas, et ta sööb kenasti ja teda ei pea riidesse panemisel taga ajama, see ei tähenda et ta aeg-ajalt seal kellegagi ei kraakleks või et intsidente ei juhtuks. Ma pean silmas just nimelt seda, et hoolimata võõrast keekest ja keskkonnast, saab ta aru, mida tegema peab. kuna käsi pesema, kuna magama, mis selga, mis jalga - see on meie jaoks musterlaps. Võib-olla kasutan ma lihtsalt vale sõna? Ma ei kirjuta blogis kõigest, aga nagu öeldud ei ole ma idioot, kes ei saa aru, et lasteaed tekitab stressi. Seepärast oleme me Idaga ka kodus olnud, et tal oleks puhkepäevi, aga sellest kirjutada ma ei viitsi, sest see oleks selline "ärkasime, käisime kakal ja mängisime ning siis kaklesime vms"
      2) ma ei võtnud kriisiolukorras seitset asja ja ei kolinud kuhugi. Ma ei teadnud siis, et meid on kriisiolukord tabamas. Ma alustasin projektiga eelmise aasta sügisel, mõte oli, et perel oleks kaks sissetulekut. Asjad langesid lokku aga nii, et ühe algus oli samal ajal kui teise asja lõpp. Kui siin olid juba asjad alustatud, tundus väga ebaloogiline need pooleli jätta ja istuda masenduses ning igasugu rahalise sissetulekuta kodus. perekonnana
      3) see, et ma end pipi pikksukaks naljatledes kutsun ning räägin, et mul pole loogilist mõtlemist või et mulle ei meeldi numbrid, ei tähenda sugugi et oleksin poollollakas kunstiinimene. Osa minust ilmselt on ka seda, kuid teine osa on täiesti adekvaatne keskpärane inimene oma teadmiste ja oskustega, kogemustega ka. Muidugi võiksin ma pidada blogi, kus arutlen norra keele grammatika või metabolismi või kliimasoojenemise üle, aga see poleks see - mina pean hobina ilukirjanduslike liialdustega tõsielublogi
      4) muidugi mõtlen ma ka, kuidas perega rohkem koos olla ning puhata, võib-olla on lahendus täitsa nurga taga, vara on sellest kõigest rääkida, sest perekooli käod ei maga. ma ei taha neile ilkumiseks uut konti anda;)
      5) lihtsalt küsimus - aga millises keeles marek müüks:)

      tegelikult ei olnudsd mu point vastu rünnata, kuid pidin lihtsalt ütlema, et blogipildist hoolimata pole ma mingi ullike muinasjuturaamatust. väsinud ja suurematest-väiksematesr olmemuredest stressis, vbla isegi depressioonis, seda küll.

      hääd uut!

      Delete
  9. Minu arust väsimus on nii jube. See teeb inimesest monsteri. Ja pidev katkendlik ööuni on veel jubedam. Olen näinud kahjuks seda ka enda peal.

    Keegi küsis minult hiljuti, et kui saaksid homme magada seni kuni oled välja puhanud, kaua sa magaksid?
    Ma vastasin talle, et kümme aastat!

    ReplyDelete
  10. Mis puudutab vanavanemaid ja lapselapsi ... Kahtlemata TAHAKS ja oleks enamus vanavanemaid lapsega, andes lapse emale-isale lühiajalist puhkust. Meil on sellest palju juttu olnud oma põlvkonna keskel. Nendest vestlustest jääb kõlama mõte, et emad-isad ei usalda oma vanemaid. Lapsevanemad püstitavad nõudmisi ja reegleid lapsega tegelemisel, et paljud vanavanemad "kardavad" lapselapsi hoida. Õigemini vanavanemad ei taha, et tühistest asjadest tekiks tüli ja jama. Seda üldise ääremärkusena, mis ei ole seotud Sinuga.

    Aga oma mure jagamise eest Sulle aitäh. Nendest asjadest häbenetakse rääkida. Minu arust pole häbenemiseks põhjust. Kõik me oleme olnud oma lastest, väikestest ja suurtest, mõnikord väsinud ja tüdinenud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult on üsna raske ka, kui on üks pere (minu puhul lahkuläinud pere) ja siis kaks paari vanavanemaid, kes kumbki kasvatavad omamoodi. Mul on väga hea ema, kelle juures lapsed on kõik pikemad vaheajad AGA kui nad sealt tulevad, siis läheb hea mitu nädalat, enne kui nad jälle minu olemasolu ja minu reeglitega lepivad. Alustades sellest, et iga päev ei ole kommipäev.

      Delete
    2. Ma toon sellise näite. Minu laste vanaema koguaeg räägib, tooge lapsed hoida, miks te ei too hoida ja mõnikord tuleb ning lihtsalt viib lapsed. Aga kogu selle asjaga kaasneb üks väga ebameeldiv fakt, et kõigile teistele (sugulastele, sõbrannadele) käiakse kaeblemas: "Oh, ma olen nii väsinud, üldse puhata ei saa, koguaeg tuuakse lapselapsi hoida!" . Nagu mis mõttes? Kusjuures lapsehoidmine näeb välja nõnda, laps pannakse teleka ette terveks päevaks multikaid vaatama, et ise saaks rahus teises toas seepe vaadata... Vabatahtlikud enam lapsi hoida ei anna, mõnikord kasutatakse kavalust ning ikka viiakse hoida. Parem olen ise väsinud, aga vähemalt ei saa tagasi zombistunud lapsi ja seda lisajuttu (kuidas keegi üldse puhata ei saa ja blaaa blaa).

      Delete
    3. Ja see, et "kui vanemaks saab, siis ma hoian hea meelega". Mul on üks tuttav, kelle lapsed on 10 ja 12. See tuttav muudkui naerab, et no kui palju suuremaks need lapsed siis saama peavad enne kui neid "hea meelega hoida tahetakse"

      Delete
    4. Ja, ma olen seda ka kuulnud, et vanavanemad tahaksid vanematele puhkust anda, aga emad-isad ise ei taha lapsi käest anda ja siis on pahased oma vanemate peale. Eks näiteid on igasuguseid. Mul on ka üks selline sõbranna, kes on surmväsinud lapsest, kuid oma emale hoida ei anna, sest ema ei oska "õigesti" kasvatada. Mina mõtlen, et mis see vaene vanaema siis kahe päevaga nii pekki suudab keerata...

      Delete
  11. Kõik siin kirjutanud naised, te olete mu kangelased! Nii julged ja avameelsed. Ma oma selle teemalise artikli kohta kommentaare stiilis, et nii raske lugemine ja pole kunagi midagi sellist tundnud ning see võttis ennast ikka eriti saamatuna tundma küll. Aga jah, ega enne ei mõista, kui pole ise kogenud. Mina elan sulle, Eveliis, väga kaasa. Lohutuseks võin öelda, et minu noorem lõpetas selle öise ringisahmimise ära täpselt siis, kui sai 4, aga väikse unevajadusega on ta siiani (vara üles, hilja voodi ja lõuna ajal ei maga), suurem (7), aga jonnib siiani, ainult nüüdseks on see tal juba peensusteni lihvitud :D Jõudu, jaksu ja kosutavaid unetunde! Ja ennast ikka tühjaks, sellest on kindlasti abi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pean saama ära halada, siis on kergem. Kuigi täna oleks tahtnud vähemalt veel kaheksa tundi magada, sest no siis hakkaks veel eriti palju kergem, aga kõike head ka korraga ei saa eksju:D

      Delete