Thursday, March 5, 2015

Siis kui Ida mind hulluks hakkas ajama ja Montessori appi tuli


Kui nüüd igasugune vingumine ja pisiasjad kõrvale jätta, siis tegelikult on Ida hästi tubli tüdruk, selline tragi ja hakkaja. Tal on üks miinus (julgen teha kaugeleulatuva järelduse, et see miinus on kõigil lastel?) - ta tüdineb asjadest väga kiiresti ja tahab, et ma kogu aeg kõike koos temaga teeks. Minul on ka üks miinus kui nii võib öelda. Ma ei ole varem ema olnud. Ja nii ei oska ma väga oma peakesega välja mõelda, millega meie aega sisustada kui kahekesi kodus oleme. Mänguasjad ei huvita Idat üldse, ta teeks 99% ajast lollusi, aga see kuidagi ei sobi mulle. Alles paar päeva tagasi kui mul oli vaja üks kiri ära saata, panin ma Ida kenasti laua taha istuma ja sööma, telekast käis Dzungli-George. Ida ronis  mõne aja pärast banaaniga diivanile ja jäi sinna rahulikult istuma. Ma olin veel hämmingus, et ta niimoodi pool tundi filmi vaatas ühel kohal istudes. Loomulikult ei olnud asi tegelikult üldse nii. Ta tegeles selle aja hoopis banaani diivanile laiali ajamisega (õppetund mulle: banaaniplekke on suhteliselt võimatu välja saada!).

Idale tegevuse leidmine, et ma saaksin 10-15 minutit oma asjadega tegeleda, kasvõi teed/kohvi juua, oli mu jaoks meeletu peavalu. Ma ju ikka ideaalis tahtsin, et see oleks ka mõtestatud tegevus.

Ma jälgin Mutukamoosi blogi ja tema ettevõtmisi, minu rõõm oli aga piiritu kui ta Facebooki ühe toreda grupi tegi: Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Esiteks on mind Montessori põhimõtted väga huvitama hakanud, ma nüüd saan aru, millega tegu on, erinevalt lapsepõlvest ja sellest grupist leiab ühest kohast kokku kogutuna väga palju huvitavat infot. Teiseks jagavad seal targemad emad oma kogemusi ja tegevusi, mida erinevas vanuses lapsega teha. Lihtsad, aga geniaalsed ideed.


Ma ei oleks selliste asjade peale ise tulnud. Täna teen ma Idale näiteks "Minu pere" pildikaardid.

Lisaks sellele jään ma ikka arvamusele, et see, et Ida käib lastehoius, on väga õige. Just tema arengule. Mulle on seda ette heidetud, et mis mõttes ma ütlen, et laps lastehoius rohkem areneb, et kas ta siis kodus ei arene. Ma parandan ennast. Tänu lastehoiule areneme me mõlemad. Koos. Ka mina emana.
Ma ei oleks oma peaga mitte kuidagi tulnud selle peale, et aastase lapsega küpsisetorti teha. Tänu lastehoiu kokandustunnile, tegin ma proovi. Kui ma selle koogitegemise video ülesse panin olid paljud mu tuttavad (emad) hämmingus. Kust ma sellise asja peale tulin? Kuidas laps niisugust asja teha oskab?

Iga kuu saadetakse meile lastehoiust ülevaade, mida lapsed õppisid ja tegid. Ma oskan kodus samu asju järgi/edasi teha. Asju, mis Idat õpetavad ja mind emana arendavad.
Me saame koos isegi õhtusöögi valmistatud. Ei, te ei pea kartma, et see Idale ohtlik oleks. Igaks sajaks juhuks olen ma maha pannud diivanipadjad, mitte et ta laual üldse järelvalveta istuks, aga siiski. Parem karta kui kahetseda (kanaema minus tõstab aeg-ajalt ikka pead:) Samuti ei kasuta ma Idale lähemal asuvaid pliidiplaate. Kaugematest oskab ta ise eemale hoida kenasti, ütleb "kuum" ja raputab pead. Ma saan igapäevaselt aina rohkem tõestust selle kohta, kuidas me tegelikult nii väikesi lapsi alahindame. nad on tõepoolest palju targemad kui me arvame.


Mul on hea meel, et lastehoid ja Montessori (läbi Eveli algatuse) meie argipäeva appi on tulnud, selle põnevamaks ja sisukamaks on muutnud. Muidu oli Ida mind aegajalt hulluks ajamas.



23 comments:

  1. Link grupile on vigane :)

    Aga mulle ka tohutult meeldivad sellised tegevused. Kui Leenu oli Ida vanune, siis oli ka suur hitt asjade pudelitesse toppimine. Ma andsin küll selleks tarbeks talle spagetid, sest kõrsi meil lihtsalt pole, sest Bruno sõnutsi pidin ma kõrrega juues jubedalt luristama.. :D

    ReplyDelete
  2. Mul oli lastel selline väike album samaks otstarbeks, panime sinna aga pildid sisse ja tegevust jätkus pikemaks. Aga ole siis valmis ise neid pilte ka vaatama. Sest ma sain hiljem juba silmad kinni panna :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma olen arvestanud sellega, et läheb vist suuremaks piltide vaatamiseks varsti:)

      Delete
  3. Montessorist ja laste (teadlikust) arendamisest ma suurt midagi ei tea. Laisk ema olen vist ja mitte ainult laisk. Mugav ka. Mina koristan ja teen süüa ja pesen pesu jne ainult siis kui lapsed ei maga (st kui lapsed magavad, siis ma teen ainult neid asju, mida tahan, mitte neid asju, mida peab). No ja minu lapsed peavad siis koos minuga kõiki neid asju tegema. Teevad süüa (no vastavalt vanusele on tööülesanded, suurem alustas näiteks aastaselt esialgu tomatite pesemisega, nüüd kui ta on kolmene, lõikab ta need tomatid ka päris noaga tükkideks), pesevad pesu (panevad asjad masinasse ja sikutavad välja, nuppe lasen ka vajutada, kui masin on vaja tööle panna, suurem ulatab juba sokke ka riputama). Koristame ka koos. Igaüks saab oma lapi kätte. Tolmuimeja pärast käib laua võitlus, kes saab koristada... No ja toidupoes käime ka koos. Lapsed on harjunud ostma neid asju, mida on päriselt ka vaja. Mingeid suuremaid kommidraamasid leti ees mulle ei meenu. Ma alati imestan neid emasid, kes ütlevad, et panin lapsed lõunaunne, aga jõudsin sellel ajal ainult söögi teha, koristada ei jõudnudki...

    Kodutöödes on mu lapsed igatahes oma vanuse kohta osavad. Ahjaa, eks nad ikka mängivad ka. Või joonistavad. Või kiusavad kassi. Või käivad õues. Aga üldjoontes, minu huvid ikka ennekõike :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu kommentaar käis siis selle kohta, et paljud emad imestavad, et Ida küpsisetorti teeb. Meie kodus asjad just nii käivadki :)

      Delete
    2. Ma olen ka hakanud rohkem majapidamistöid koos Idaga tegema, nii et see aeg, kui ta lõuna ajal magab, on minu asjade aeg.
      Peab tunnistama, et mida aeg edasi, seda paremini see koostöö toimib

      Delete
  4. Selleks, et saada ideid, mida oma lapsega kodus teha, ei pea käima varakult hoius. Lihtne guugel on abiks, kui endal mitte midagi pähe ei tule. Gruppe, blogisid, lehekülgi, kus ideid lastega tegelemiseks nii toas kui õues, on suuremal hulgal, kui iial läbi töötada jõuad.
    Ja samas olulisim oskus kõigist on õpetada laps iseseisvalt tegutsema. Ei pea temaga kogu aeg tegelema, last tuleb suunata, aga panna ta ise tegutsema, oma peaga lahendusi ja tegevusi välja mõtlema.
    Nii et endiselt ei anna lastehoid alla kahesele mitte midagi, mida vanemad kodus pakkuda ei saaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks me peame lihtsalt eriarvamusele jâäma:)

      Delete
  5. Jep, eks oma viitsimatusele lapsega tegelemiseks peab ju mingi vabanduse leidma:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Milline osa siin viitab viitsimatusele? Et mul on hea meel, et leidsin grupi, kus nõu antakse, mida lapsega koos teha?

      Delete
  6. Ei.

    Nii et endiselt ei anna lastehoid alla kahesele mitte midagi, mida vanemad kodus pakkuda ei saaks.

    +

    Sinu vastus

    =

    Minu kommentaar.




    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah, mis siin vaielda. Las igaühele jääb oma arvamus. Meie oleme eluga rahul.
      Homme läheb Ida hoidu ja mina tegelen mitteviitsides pildiraamatu koostamisega, et koos mitteviitsida sōnu õppima hakata.

      Delete
  7. Vot kus musterema siis:D

    ReplyDelete
  8. Mul on tunne, et su kommenteerijad on üpris napakad inimesed. Miks ei peaks üks ema oma last arendama?Miks ei peaks üks laps vahel teiste lastega aega veetma? Ja miks, jumala eest, kõik arvavad, et lapse kasvatamine on ühesuunaline ja mustvalge protsess: sa kas sa oled hirmus halb ema/jood/suitsetad/teed lapsi ainult selleks, et emapalka saada VÕI oled mustermamps, istud kogu aeg ainult beebidega kodus ja kokkad-küpsetad-arendad. Ilma kellegi abita. Vb googeldad veitsa. Miks inimesed nii äärmuslikult mõtlevad? Milleks see binaarsus vajalik on? Ja kellele?
    Sulle soovin hirmus palju jõudu ja jaksu! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igaühel oma hobid. Mõnele on salvavate/halvustavate kommentaaride kirjutamine hobi. Igale oma:)

      Delete
  9. Ma ka ei saa aru, miks inimesed nii vastikud peavad olema? Mis vahet on, kuidas keegi oma last kasvatab? Mis see kommenteerimine neile annab? Ja veel anonüümselt, oleks veel oma nimega. Olge rõõmsad, nautige saabuvat kevadet ja vähem negatiivsust. Maailm on imeline.

    ReplyDelete
  10. Tunnistan ausalt, mina ei paneks tänasel päeval oma last enne 3-aastaseks saamist lasteaeda ja ei soovita seda ka teistele. Aga ma ei halvusta teisi, kui nad seda teevad, igal ühel on oma põhjused. Eveliis on mu sõbranna ja me ei ole sellepärast kakelnud, ma saan temast aru. Minu austus, et ta on suutnud selle negatiivse otsuse nii positiivselt lahendada. Olen näinud ka emasid, kes hoolimata võimalusest olla lastega kodus, panevad aastase lapse lasteaeda, neid ma ei mõista. Aga kui inimesel on vajadus leida lapsele hoiukoht ja ta arvestab sealjuures lapse vajadustega (st ei vii teda sinna E-R 7-18), siis mina küll seda otsust maha tegema ei hakka. Ja ma ju tean, et Ida läheb lasteaeda rõõmuga, mitte ei nuta hommikuti ja ei klammerdu emme jalgade külge, ise hüsteeriliselt nuttes ja alandlikult paludes (ma olen näinud sellised lapsi ja nendel soovitaks veel kodus olla). Nii, et minu, kui kriitiliselt Eveliisi lapsekasvatust hindava sõbranna poolt on Idale ja Eveliisile küll roheline tuli antud (mitte et nad seda minu käest vajaksid). :)
    Ps. Ja ma julgen oma arvamust oma nime alt kirjutada!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ühesõnaga: igat olukorda tuleb hinnata olukorrast ja mõjutavatest teguritest lähtuvalt!

      Delete
    2. Selle pärast oledki sa mu sõbranna, et sa suudad asju vajadusel konstruktiivselt kritiseerida, nõu anda, toeks olla, heaks kiita, laita. Ja seda kõike oma nimega ja otse.

      Delete
  11. ETV2 pealt oli teisipäeva õhtul beebide ja väikelaste kohta väga huvitav 45-minutiline dokumentaal.
    Soovitan, peaks olema järelvaadatav :)

    ReplyDelete
  12. Tere,

    Ma mõtlesin, et ütlen Sulle midagi lohutuseks. Noh, kui ikka nii kõva kisa selle lastehoiu-teemaga püsib ja nii –

    ausõna, ma luban, et sinu lapse lastehoius käimisest ei juhtu mitte midagi halba.

    Inimesed ei mäleta seda enam, aga oli aeg, ja üldse mitte väga ammu, kui kolme-aastasest lapsehoolduspuhkuse ajast oli tasustatud ainult see 72 päeva. Ma ei räägi siinkohal kaheksakümnendatest, vaid sellest ajast, mil elu oli juba enamvähem selline, nagu praegu, aga ei olnud nii mugav. No ja siis ka sündisid lapsed. Ja arvestades sellega, kui vähesed vanemad (nagu ka mujal maailmas, eks) saavad üldse ilma palgata elada (või suudavad elada töötamata, vahet pole), oli see pigem reegel, kui erand, et lapsed läksid varakult hoidu või sõime.

    Ja tead, mitte midagi ei juhtunud. Minu esimene laps, ja pea kõik tema sõbrad, on sellel kohutaval ajal kasvanud. Veetnud esimestest elukuudest alates aega erinevate pereliikmete, hoidjate, rühmadega. Lisaks – neid ei ole keegi mingeid trendikaid printsiipe järgides „arendanud“, nad on lihtsalt elanud ja arenenud nii, nagu nende vanemate elu on nõudnud. Nad on pidanud sööma mängunurkadeta restoranides, neile ei ole keegi kunagi näidanud lastemenüüd, neile ei ole korraldatud beebiringe, muusikaringe ega eel-eel-eelkoole. Paljud on söönud pudelipiima, ja üldse täiesti mittemahedat kraami, ja riietatud on neid ka ebafunktsionaalselt. No kogu kupatus, noh.

    Ja mida ma öelda tahan – mitte midagi ei ole halvasti. Nad on toredad, selge silmaga lapsed. Tulevad igasuguse eluga toime, on lähedased oma vanematega, kes ei ole neid küll erikohelnud, aga on armastanud ja liitnud oma ellu. Need lapsed on suure töövõimega, sest nad on seda kogu aeg kõrvalt näinud, nad on arvestavad, aga tugevad. Nad on toimivad, tahan ma öelda.

    Rangemalt võttes – see on moodsa ajastu pseudo, see laste ja hoidude ja hülguremade teema. Kui kõik natuke vähem sellise pseudoga tegeleks, elaks oma elu rahumeelselt ja meelekindlalt, saakski maailm parem. Minu hinnangul, see on isegi laiem – kui kogu see tähtsusetu jura lastekasvatuse ümbert maha rookida, ja jätta alles suur rõõm laste liitmisest inimeste ellu (vastuseks siis üldise trendiga muuta oma elu laste pärast nii palju kui vähegi võimalik), sünniks lapsi palju rohkem.

    Lapsed on siiski loomulik osa elust, mitte mingi erielement, mis peab pöörama kõikide jaoks asjad pahupidi. Sa võid olla see, kes sa oled, SINA ei pea lõppema, kui emadus algab, sa ei pea tegelema arutustega, millega sa iialgi, ise olles, tegelenud ei oleks, sa võid jätkata sinuna. Ja mitte midagi halba ei juhtu.

    Tervitades,

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen viimasel rääkinud ka paari õpetajaga ja eks nemadki on nõus, et lapsega ei juhtu mitte midagi kui ta hoius käib. St et midagi halba ei juhtu ja ema pole ka halb kui lapse hoidu paneb varakult. Küll aga on mind imestama pannud nende jutud emadest, kes viivad lapse esimese hoidu ja lähevad viimasena järele, pidžaamapükse ei viitsi ka riiete vastu vahetada ja siis ohkavad, et "ohh, miks te juba kell kuus hoidu lahti ei tee, sest mu laps ärkab nii vara, ma tooks ta juba varem teile" või räägivad et "isver, täna ei teinud ma muud kui magasin". Sellistest emadest ei saa ka minusugune rongaema aru.

      Me oleme arutanud ka lastehoidude teemat mujal maailmas ja jõudnud järeldusele, et Eestis on kõike natuke liiga palju - ülemuretesemist, ülehoolitsemist, ülekasvatamist, ülemõtlemist. Kasvõi see sama näide, et kaheksa-aastane poiss on ujulas emaga koos naiste riietusruumis. Kas selles vanuses laps ei peaks juba ise meeste riietusruumis hakkama saama?

      Delete