Ussipesast välja. Päev 2

Hommikuks on jalad peaaegu välja puhanud. Akna taga paistab päike. Sööme kiiresti hommikust, et mitte väärtuslikku aega raisku lasta ja alustame uut päeva. Püha Peetruse basiilikaga, mis eelmisel õhtul meie jaoks suletuks jäi. Mida väljakule lähemale, seda hullemaks läheb rahvamass. Ma saan aru, et kõik turistid seavad oma sammud siia väljakule, aga tundub nagu oleks kõik turistid korraga siia sattunud. Liikuda on peaaegu võimatu, kuid see ei takista nännimüüjatel igal nurgal pakkuda meile salle, päikeseprille, ekskursiooni Vatikani, järjekorraga ja järjekorrata, veidraid piuksuvaid mänguasju ja Dolbe & Caggana kandekotte. Kaks korda pöördutakse meie poole vene keeles. Vaatan Janekile otsa ja mõtlen, et kas me tõepoolest näeme välja nagu vene turistid. Minu arust ei näe, tavalised Eesti maainimesed, aga mida mina ka tean.

Väljakuni jõudes avastame meie "rõõmuks", et jälle kord ei õnnestu meil basiilikani murda. Plats on rahvast nii paksult täis, et sinna ei mahuks juurde enam üks kõhna tuvigi. Igal pool lehvivad õhupallid, plakatid ja inimesed pildistavad ronides võimalikult kõrgele, et midagi ikka peale jääks. kirik on ju piisavalt suur, mõtlen ma, mida nad võimlevad? Ja taipan siis, et Püha Peetruse basiilika jätab väljakule kogunenud inimesed seekord külmaks. Nad pildistavad paavsti. Paavsti, kes mingil põhjusel kõnet peab.
Michelangelo Pieta, mõtlen ma. Mis siis, et see nägemata jääb. Keda huvitab. Me oleme paavsti näinud. Halleluuja. Mitte, et see minu jaoks just väga oluline oleks, aga samas natukene selline võimas vaatepilt on ka. Võib olla once in a lifetime võimalus.

Paavst nähtud alustame me me jälle liikumist. Mitte metroo suunas. Sest jalad on ju veel korras. Päike kõrvetab lagipähe, aga me otsustame jalutada. Rahulikult ja vaikselt, et mitte pingutada, jalutame me mööda romantilisi kõrvaltänavaid. Turiste jääb vähemaks.

 

Ja siis läheb sagin jälle suuremaks. Oleme jõudnud väljakule, kus keeb pea samasugune elu nagu Peetruse väljakul. Nagu ma hiljem internetist tuhnides leian, olime täiesti juhuslikult jõudnud Castel Sant´Angelo - keiser Hadrianuse mausoleumi-juurde. 

Suursugune hoone küll kutsub meid sisse, kuid lahkest kutsest hoolimata otsustame me hoopis jõekaldal istuda, süüa jäätist ja jälgida kaupmeeste hästi läbimõeldud tegevust. Tekkidest-linadest klopitakse kiirelt lahti müügistendid, mis politsei ilmudes sama kiirelt kokku pakitakse, et siis sekund hiljem veidike kaugemal jälle lahti pakitud saada. Samal ajal ei jää ükski veidikenegi huvi üles näidanud turist kahe silma vahele. Kümme eurot maksev kaelakee läheb müügiks kolmega, iPhone´i kaaned lähevad viiega, maalid Rooma vaatamisväärsustest maksavad viisteist, kuid "sulle kui tänasele esimese kliendile annan kümnega ära".

Me liigume sihitult edasi. Üle silla. Kuhugi poole. Sõber google maps ütleb, et Panteon on meist vaid 1,1 km kaugusel.  Loomulikult seame me sammud sinnapoole. See olekski meie kavas olnud järgmine vaatamisväärsus. Milline õnn, et see meile nii lihtsalt sülle kukkus, enne kui meie jalad veel väsinud olid. 
Janek ei taha riskida minu eilse ninaverejooksu kordumisega ja suunab mind tänavakohvikusse puhkama. Selle ettekäände taha varjudes tellime me kannu veini ja korraliku pitsa. Lähen aina julgemaks ja joon ära terve klaasi veega lahjendatud veini. Tehku see minust sobimatu emamaterjal, aga te ei kujuta ette kui hästi see maitses!

Kohustuslikud pildid Raffaeli hauast tehtud, liigume me edasi. Jalad hakkavad ära väsima, aga me liigume ikka veel ilma metroota. Endalegi arusaamata miks, aga siiski alateadlikult esimese metroopeatuse poole. Niimoodi jalutades jõuame ootamatult Vittorio Emanuele monumendini. Selle tagant paistab Colosseum. Ja kuna Forum Romanum (Rooma foorum) , mida mina Roomas kõige rohkem külastada tahtsin, asub seal samas lähedal, siis seame oma sammud vapralt sinnapoole. Mis sellest, et jalad löövad juba tuld välja ja tegelikult on meil taskus metroo päevapilet. See on ju siinsamas!
Siinsamas võis ta olla, aga kohale jõudes on lagipähe paistev päike ja valutavad jalad meid torisevateks muutnud. Me jõuame vähemalt neli korda vaidlema minna, sest ei leia sissepääsu üles, vaid koperdame aina vales suunas. Iga liigne liigutus paneb meid torisema. Kui me lõpuks siiski kohale jõuame, olen mina rahul. Torin läheb ka üle. Mu meelest on see lihtsalt üks kaunemaid ja samal ajal nukramaid paiku kogu maailmas.

 

Janek ei tundu mu vaimustust jagavat. See koht mõjub talle rõhuvalt, ta tunneb end seal nii väiksena. Ma olen veidike solvunud.  Komberdame sihitult varemete vahel ja ma mõtlen omaette,  mis elu siin kunagi kihada võis. Ja just siis kui ma tunnen, et mulle piisab varemete vahel koperdamisest, tärkab Janekis vaimustus ja elujõud. Kuidas siis nüüd, küsin ma. Me oleme nendest varemetest kõrgemal, ma ei tunne end enam rõhutuna, vastab ta ja hakkab energiliselt vanu templeid uurima. Ma olen hämmingus, väsinud aga hämmingus ja me veedame Forum Romanumis veel tunnikese. Uurides, uudistades, mõeldes ja mõtiskledes. 

 

 Palav on. Oi-oi, kui palav on. Kell on ootamatult jälle palju saanud. Plaan päeval veidike hotellis jalgu puhata on vett vedama läinud. On aeg hakata vaikselt päevale joont alla tõmbama. Enne hotelli otsustame me siiski veel teha peatuse Fontana Di Trevi juures, sest jällegi, see jääb ju lihtsalt tee peale. Mis sellest, et jalad enam ei kanna ja ainuke mõistlik tegu oleks hotelli tagasi minna. Ei, õige turistina jätkame me jalutamist, et purskkaev ära näha. Kõik ülejäänud Roomat külastavad turistid mõtlesid ilmselt sama. 

 

Hotellis lubame mõlemad, et säästame jalgu homseks ja uut söögikohta otsima ei hakka. Ometigi koperdame me mõned minutid hiljem mööda hotelli ümbruse tillukesi tänavaid ja avastame täiesti juhuslikult romantilise tillukese restorani (http://www.tripadvisor.com/Restaurant_Review-g187791-d1863931-Reviews-La_Locanda_di_Bacco-Rome_Lazio.html). 

Kahe suupoolega pastat alla kugistades unustame me valutavad jalad. Jalad, mis on 12 tundi meid mööda Roomat ringi vedanud.