Ussipesast välja. Päev 3

Juba hommikul ärgates ei tunne ma oma jalgu. Need ei taha kuidagi liikuda, kuid ma sunnin nad tööle ja me alustame uut päeva. Kolmas katse pääseda Püha Peetri basiilikasse. Järjekorda vaadates tahaks me muidugi ümber keerata, kuid see oleks juba alla andmine. Nii nõrgad me ka ei ole. Järjekord liigub üllatavalt ruttu ja juba pool tundi hiljem oleme me koos saja tuhande teise turistiga valmis oma telefonidega kiriku iga nurka pildistama. Michelangelo Pieta saab ka pildistatud.

Ja pildid ümarast minust saavad ka tehtud. Luban pühalikult kunagi lapsele näidata, millisena ma tema pärast Roomas ringi pidin käima. (Ma mõistan kui raske paksude inimeste elu olla võib)

Kolmteist aastat varem nägin ma  Roomat külastades teistsugune välja. 19-aastane kontsakingadel Roomaga tutvuv Ida-Euroopast pärit Norras õppiv kunstiajaloo tudeng.

 ( Koju jõudes näitan ka Janekile vanu pilte ja ta imestab, et ma kunagi nii noor olen olnud. Ja kõhn. Miks tema sellise naise siis sai, teeb ta oma tavapärase komplimendi. Nii juhtub kui abiellutakse, vastan ma oma keskeakriisi äärel seisvale abikaasale.)

Vatikani jätame me seekord vahele. Kahju on küll, aga ma tunnen, et ma ei jaksa veel ühes järjekorras seista. Ja piletid unustasin ma ju kodus ette osta. No mis seal siis ikka, löön ma käega. Tuleb lihtsalt uuesti tulla. Kolmeteist aasta pärast? Kui me mõlemad veel ümaramad ja vanemad oleme:)

Surmani väsinud jalgadest hoolimata püüame me leida mõned poed, kus veel alles olev raha laiaks lüüa. Meile satuvad tee peale vaid LV, Hermes, Gucci, Chanel, Dior, Burberry. Taskus oleva raha eest ei saaks me isegi üht korralikku salli.

Longime mööda kitsaid tänavaid hotelli poole, sest jälle on enne kui me arugi saime kell juba nii palju saanud, et pikk päevatee hakkab õhtusse jõudma. Meie õnneks ja jalgade kurvastuseks leiame me siiski ka piisavalt poode, kus oma raha kulutada. See tähendab poode, kus saaks raha kulutada kui ma oleks peenike. Tillukesed poed on täis imearmsaid kleite ja seelikuid ja pluuse suuruses xs ja s, hinnad on sama tillukesed. Aga mina kannan suurust 42 nagu me teame. Ja koi minus ei luba  riideid osta, isegi kui need on odavad. Ma ei jää ju igavesti nii suureks;)

Me jõuame jälle Hispaania treppideni ja teeme enne hotelli tagasiminekut väikese puhkepausi. Istume treppidel ja vaatame inimesi. Seekord mõjub väljak palju lummavamalt kui esimesel õhtul. Ma tunnen end nagu Audrey Hepburn. Ainult jäätis on puudu. Me arvutame kokku, et oleme igal päeval jalutanud ligi 60 km (kui võtta aluseks, et inimene kõnnib viis km tunnis ja me oleme iga päev ligi 12 tundi ringi koperdanud). Ma olen veendunud, et kui mu jalad oskaksid rääkida ütleksid nad mulle: "Naine, palun! Miks sa meid piinad? Kui sa veel kergem kanda olid, ei kõndinud sa aastas ka nii palju ja nüüd kolme päevaga ja kümme kilo raskemana tahad sa kogu aasta normi kolme päevaga ära kõndida. Halasta ometi!"

Aga me ei halasta. Ilm ei ole küll kõige kenam ja soojem, kuid me ei raatsi viimast õhtut Roomas metrooga sõites raisku lasta.  Me jalutame mööda kitsaid ja rahvasttäis Rooma tänavaid hotelli poole. Mu hädaostuna ostetud kingad on hakanud hõõruma. Aga ma ei virise. Küll kodus saab puhata ja jalgu ravida.

Õhtu lõppeb samas  hotellilähedases La Locanda di Bacco restoranis. Joon Janeki klaasist punast veini. Elu on ilus! Nagu lill.

Hommikul kell 4:30 on aeg Roomaga hüvasti jätta. Seisama keset inimtühja hämarat linna ja ootame taksot.
Minut hiljem saame me teada, mis tunne on Roomas autoga sõita. Juba pooltühjas linnas on see omaette kogemus. Valgusfoorid ja piiruskiirangud on lihtsalt dekoratsioonid. Linn jääb aina kaugemale. Ees paistavad lennujaama tuled. Ongi kõik!

 

Tänu tuulisele ilmale ja lendude hilinemisele pakime me juba (!?) pool kaheksa samal õhtul  Ussipesas kohvrid lahti.  Kodus on ka hea olla.