Emotsioon. Numbrita

Minu üks suurimaid kartusi peale kartuse tuvide ees on kartus, et võõrad inimesed mind tantsima kutsuvad. Eile olin ma tantsukutsehirmust lahtisaamisele samm lähemal. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et nägin kunagi aprillis Terevisioonis Mart Kangrot oma uuest etendusest rääkimas. Ma tahtsin seda kindlasti vaatama minna. Juhtus aga nii, et vaatama sattusin ma NO99 etendust Samm lähemale alles eile ehk siis viimasele etendusele.  Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et ma sinna ikka jõudsin. Ilma liialdusteta on see üks paremaid teatrikogemusi mu elus.

Etendusõhtu koosneb kahest osast: Kangro lavastusele eelneb Thomas Lehmeni lavastatud proloog, mis kujutab endast esimest osa seeriast, mille raames ta rändab tsikli seljas läbi erinevate riikide, tehes sealsetele lavastajatele omapoolseid kingitusi. Proloogi kandvaks on hea kingituse tegemine. Materiaalses maailmas, kus võidab see, kellel on surres rohkem asju, hakkame me kohe mõtlema asjade peale, mis võiksid heaks kingiks kvalifitseeruda ja saajat rõõmustada. On see uus käekell, uued kingad, parfüüm, reis, auto? Või võib see olla midagi enamat? Midagi veel sügavamat?

„Kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle tiivad,“ „kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle võimaluse kõndida läbi lapsepõlve kodutänava“, „kui mina teeksin sulle kingituse, kingiksin ma sulle kuningakrooni“ on vaid mõned kingitused, mida laval läbi kehakeele ja emotsioonide üksteisele kingitakse. Proloogi viimaseks kingituseks on kingitus elule. See on sõnatu ja pingeline hetk. Kuulda on kõrvalistuja hingetõmbeid. Silmside. Kas pöial tõuseb üles või alla? „Aitäh!“ tänab kingi saaja ja lahkub lavalt. Tema järel ka teised. Jääb vaid vaikus. Hetk arusaamiseks, et kingi juures on kõige väärtuslikum selle mittemateriaalne külg.

Etenduseõhtu teiseks osaks tuleb ümber kolida suurde saali. Suur saal, toolid on ühes reas moodustades ovaalse ringi ümber tühja tantsupõranda. Ühtäkki paluvad poisid pealtvaatajaid tantsule. Püüan oma hirmu mitte välja näidata, ma tean, et tantsulekutsujad tunnevad hirmu ära ja tulevadki just mind tantsule kutsuma. Hetk hiljem põlvitabki Jörgen Liik mu ees. Mida oligi karta. Õnneks olen ma üks neist, kellega vaid vesteldakse, teistele pealtvaatajatele jääb kindlasti mulje, et ma olengi tropp, kes kenale noorele poisile korvi andis. Hetk hiljem kui paarid tantsupõrandal vaikselt muusikataktis õõtsuvad, mõtlen ma kui loll hirm see tegelikult on. Koolidiskol ma ju ootasin, et keegi tantsima võtaks. Mida ma siis nüüd kardan? Ega ma siis ei osanud rohkem tantsida kui praegu. Loll kartus, mõtlen ma, samas on mul siiski  natuke hea meel, et etendust kõrvalt saan jälgida. Aga ma tunnen, et olen samm lähemal hirmust loobumisele kui kunagi varem. Etendus on mind endaga nii kaasa kiskunud. Ma olen osa etendusest.

On vaikust. On füüsilist pingutust. On naeru. Tantsu. Meenutusi. Piltide näitamist. Näiteljad ja publik on saanud üheks. Lavaka 26.lennu poiste võlu ja vaba olek paneb mind mõtlema ja ma tunnen end nii mõttetuna. Mõttetu vana naisena, kes teeb mõttetut tööd, mõttetult kellelegi teisele, mõttetult mööda elu lihtsalt kulgedes. Ma tahaksin hoopis jalutada mööda Kalamaja ja kohata kana, kes koputab nokaga ühe maja uksele ja kaob siis. Ma tahaksin olla samm lähemal elule. Mitte sellest mööda kulgeda.

Trossidega lae alla tõmmatud marionetina. Nii nagu Simeoni Sundja ripub etenduse lõpu poole emotsioonitult lae all ja meenutab publiku poolt ära kantud kinga. Ma saan ta’st aru. Igal etendusel peavad nad loetud hetke jooksul saavutama kontakti täiesti võõraste inimestega. Nii nagu müügitöös. Päeva lõpuks oledki sa tihti nagu ärakantud king.

Etenduse lõpus on jälle sobiv mõttepaus. Ma mõtlen. Jälle. Mõtlen, kui hea on lihtsus ja siirus. Vahetu kontakt ilma trikkideta. Üheks hetkeks olime me samm lähemal inimeseks olemisele.