Ma ei ole veel rääkinud sellest, kuidas töö juures mu "õnnistatud olek" avastati. Inimestel oli juba tekkinud kahtlus, aga keegi ei julgenud ju küsima tulla, et kuule, mis värk on, et oled lihtsalt paksuks läinud või on sellel kaduval taljejoonel mõni muu põhjus. Niisiis tundus kõige loogilisem variant teada saamiseks kutsuda vaibale assistent, näidata talle arvutiekraanil üht pilti minust ja küsida: "Nii, on sul meile midagi rääkida?" Ja meil ei ole meessoost assistent, keda võiks sellises teos süüdistada!
Nojah. Nii ta läks, et eeldati ja aimati, kuid minult ei küsitud midagi. Ma siis ootasin ja ootasin. Seni kuni sain teada, et kõik teavad enne kui ma ise teadsin, et kõik teavad ja nemad teadsid, et ma teadsin, et nad teavad. Selline tore põhikooli/keskkooli-tasemel asjaajamine. Nii nagu 15-aastased omavahel sosistavad. Aga olgu...see mind nii väga ei kõigutanud.
Küll aga kõigutasid mind naljad, mida minu arvates teatud positsiooniga inimesed endale lubada ei tohiks. Mina ise võin teha igasugu nalju, Janek võib teha igasugu dna-testi nalju, minu sõbrannad võivad neid nalju teha, aga ei ole okei kui minust kõrgemal ametikohal olev inimene alustab jutuajamist lausega, "et käisite ju koos nii palju töölähetustel ja nüüd jäi Johanna Maria lapseootele". See ei ole naljakas. See on madal. Ja absoluutselt ebasobiv.
Ja üleüldse, kas ma tundun kuidagi seda sorti tüdruk olema, kes kõigi oma kolleegidega valimata magaks? Tegelt ka! Millegi pärast tulid mulle jälle need stereotüüpide videod meelde.
No comments:
Post a Comment