Ma nägin oma lapseootel sugulast. Sugulasest, kes muidu on piitspeenike, aga nüüd meenutas ka pigem tillukest elevandipoega. Armast elevandipoega, aga ikkagi. Ja mul läks kohe tuju paremaks. Ma pole ainuke, kes ümaramaks muutub. Nii vähe oligi siis õnneks ja meelerahuks vaja.
No comments:
Post a Comment