Rongiaknast Roomat uudistades ei ole me kumbki reisisihtkohast vaimustatud, kõik on nii räämas ja lagunenud ja räpane. Rong kaasaarvatud. Mul on kahju oma valgest pintsakust, ma tunnen füüsiliselt, kuidas see iga minutiga aina suurema tolmukihiga kattub. Lisaks sellele, et ma olen näljane, tunnen ma end nüüd ka mustana. Hetk hiljem, kui me kohvrit järel lohistades ja sõber google maps´i usaldades Termini jaamast 1,1 km kaugusel olevat hotelli püüame leida, lisandub nälja- ja mustusetundele ka higine tunne. Ma vaatan jopedes ja saabastes itaallasi ja mõtlen, kas nad on ogarad, et sellise kuumusega end niiviisi sisse on pakkinud. Nemad vaatavad samamoodi lahtiste varvaste ja lühikeste pükstega turiste.
Hotelli jõudes hoian ma hinge kinni ja loodan, et minu kokkuhoid meile valusalt kätte ei maksa. Kahetärni hotellist ei tasu just palju loota. Vaikselt ja omaette, nii et Janek jumala eest teada ei saaks, kirun ma end maapõhja, et hotelli pealt kokku hoidsin. Väljastpoolt jätab maja õnneks hea mulje, ma julgen kergendatult hingata, kuid kes teab, mis meid teiselpool ust ootab. Ma hoian pöidlad pihus ja ei julge hingata. Õnneks osutub hirm asjatuks. Tuba on küll lihtne ja tilluke, kuid puhas ja korralik. Me mõlemad kirtsutame küll korraks nina, kuid pigem on see tingitud näljast ja väsimusest. Ja alles järgmistel päevadel, siis kui me enam google maps' i ei usalda, saamearu, kui hea oli hotelli asukoht tegelikult. (Ma olen rahul, et julgesin kahetärni hotelli broneerimisega riskida. Ainsaks miinuseks oli, et me kumbki ei saanud hommikusöögiks pakutavast saiakesest ja moosist piisavat kõhutäit. Me oleme ikka peekoni ja praemuna usku!)
Veidike hingetõmmanuna otsustame me vaatamisväärsustega algust teha ja seame sammud Termini jaama poole. Juba vähem kui poolel teel avastame me lähima metroopeatuse. Ja esimese sobiva toidukoha.
Huupi valitud pasta on sama hea või parem kui mõnes nooblis Tallinna restoranis ja maksab meeldivalt vähe. Ma vaatan veinihindasid, ohkan ja korraliku lapseootel naisena tellin endale klaasi mineraalvett. Igal muul juhul oleks ma eelroaks tellinud kuueeurose veinikannu. Liitrise! Veinist keeldumine saab olema raske, on mu esimene raseda-emotsioon.
Kõht täis seame sammud metroo poole. Metroopilet maksab 1.50. See tundub odav. Kuigi mul pole muidugi ka õrna aimugi palju ühistransport väljaspool Tallinnat, kus rohelise kaardiga piiksutada ei saa, maksab.
Metrooga liiklemine on Roomas imelihtne. Peatuste all on kirjas ka suurimate vaatamisväärsuste nimed, nii et eksimiseks peab ikka päris paras tuutu olema. Kolm peatust hiljem oleme me Colosseumi juures. Piletijärjekord tundub meeletu, kuid liigub kiiremini kui oleksime arvata ja enne kui arugi saame, seisame me piletiluugi ees, kust meile öeldake: "Cash only". Meeleheitlikult hakkame püksitaskutest ja kotipõhjast sularaha kokku kraapima. Saame kokku 23 eurot. Vaja on 24. Kas me tõepoolest peame nüüd minema sularahaautomaati otsima ja siis uuesti seisma tulema? Saame siiski sisse ka 23 euroga. Ma hingan kergendatult. Me jalutame Colosseumi varemetes, me uurime iga käiku ja kivi ning ma mõtlen nende vaeste loomade ja gladiaatorite peale, kes tillukestes maaalustes kongides oma võitlust ootasid. Kui barbaarne pidi maailm olema, et midagi sellist meelelahutuseks peeti? Kõik, peale ühe Orkutile sarnaneva kassi, kes mõnusalt päikese käes peesitab, klõpsivad oma fotokate ja telefonidega pilte teha. Meie kaasa arvatud.
Peetruse väljakule jõudes on see juba turistidest tühi. Mõnus ja vaikne. Vaid üks üksik tuvi jalutab mööda platsi ja üritab minuga tutvust teha. Ma olen vapper ja ei jookse kiljudes eemale, vaid poseerin Janekile korraliku turisti kombel.
Kiikame aknaid, lootes vähemalt näha paavsti salaja suitsetamas või niisama värsekt õhku hingamas, kuid ka paavst jääb meil nägemata. Eks me siis homme tuleme tagasi, mõtleme me ja vantsime tagasi metroo poole.
Kuigi mu jalad on juba rohkem kui natuke väsinud, teen ma ettepaneku teha veel üks väike peatus Hispaania treppidel. See jääb ju metrooga täpselt tee peale! Ma ei tea, kas väsimuse või väsinud jalgade tõttu, aga Hispaania trepp ei tekita Janekis mingit emotsiooni. Minus tegelikult ka. Seisame nõutult keset väljakut ja peletame eemale mulle roose pihku toppivaid türklasi. Üks neist surub roosi mulle kaenla alla, ma ei tee sellega midagi ja me kõnnime edasi. Sekund hiljem on türklane meie kõrval tagasi, enam ei räägi ta sõbralikult "just for you, a gift for you", vaid küsib pealetükkivalt "little money for flower". Me ei tee ta´st välja ja pool minutit hiljem on ka roos mu kaenlaalt kadunud. Nii palju siis niisama kingitusest;)
Metrooga oleks meie hotelli kõigest kaks peatust, kuid mulle tundub, et 1,6 km, mida google maps teekonna pikkuseks näitab on sobiv ka jalutamiseks. Leiame tee peal mõne pisikese söögikoha, teen ma ettepaneku ja me hakkame telefonist kaarti uurides hotelli poole liikuma. Kõigist tillukestest söögikohtadest kõnnime me mööda, et ikka hotellile lähemale jõuda ja siis midagi sobilikku leida. 1,6km tundub korraga nii pikk maa, kuid tagasi enam ka keerata ei taha. Ma olen surmani väsinud, kuid ei iitsata. Kuidas ma saakski, kui see oli mu enda ettepanek!
Lõpuks ometi hakkab paistma tuttav ümbruskond ja me asume söögikohta otsima. Ja ei leia ühtegi sobivat. Või pigem ei leia ühtegi. Kõige tipuks hakkab mul ninast verd jooksma. Ma saan Janeki käest pahandada. Sa ei tohi niimoodi pingutada. Sa pead puhkama. Sa ei tohi ära unustada, et sa oled rase. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle tuleb nutt kurku. Ma ju ei tahtnud, et nii läheks. Ma ju ei teadnud. Ma ju... ma juuu...Seisan õnnetult keset Roomat ja tunnen, kuidas ma olen kõige sobimatum emamaterjal üldse. Kuidas ma siis ei tea, et lapseootel naised ei tohi niimoodi mööda linna ringi trampida, vaid peavad puhkama. Ei ole üldse lihtne kogu aeg meeles pidada et ma rase olen. Vahepeal kipub see lihtsalt meelest ära minema...
Janek keeldub minuga edasi liikumast ja ainuke variant (kuna süüa tahtsime me ikkagi) oli katsetada kohe hotellist üle tee asuvat keldris asuvat restorani. Me tahaksime küll väljas istuda, aga Janek keeldub kategooriliselt minuga edasi liikumast ja olgem ausad, ega ma väga ise poleks ka jõudnud.
Giovanni restoran osutab meeldivaks üllatuseks. Me oleks justkui sattunud mõnda vanaaegsesse itaalia filmi, kus hallipäised valge kitliga kelnerid serveerisid laulu saatel veini ja pastat, me istume ruudulise laudlinikuga kaetud laua taha, meie ümber käib mõnus sumin. Ja siis läheb elekter ära. Ja tuleb tagasi. Ja läheb uuesti ära. Ja tuleb tagasi. See ei heiduta kedagi. Sumin ei lakka ja kelnerid jätkavad lauldes oma tööd.
Tund aega hiljem komberdame me hotelli. Me oleme rohkem kui 18 tundi jalul olnud.
No comments:
Post a Comment